Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VOLLI KALM
Professor Volli Kalm on TÜ bioloogia-geograafiateaduskonna dekaan.
Suur osa tänavu vakantseks jäävatest professorikohtadest TÜs ja TTÜs on konkursi korras täidetud ning valimiste kõrghooaeg lõpeb varsti.
Enne valimiste algust oli väitluste raskuspunktis professorikandidaadile esitatavad nõuded. Valimiste ajal on avalikes või vähem avalikes arutlustes esile toodud uusi kartusi - omade soosimist, koosseisu vähest uuenemist, konkursi puudumist, väliseestlaste ja -maalaste vähest huvi jms.
Mitmes TÜ teaduskonnas, sealhulgas bioloogia-geograafiateaduskonnas (BG) on professorite valimised selleks korraks lõppenud. TÜs on seni 50 konkursil olnud kohast täidetud 47. Kuigi valimised veel jätkuvad, on juba praegu võimalus hinnata, kas seni toimunu ikka on neid hirmusid «õigustanud».
Hindamine ei ole valimine
Mõnest avalikust esinemisest on jäänud mulje, et kõigil sõnavõtjail ei ole üldse selge professorikandidaatide hindamise ja valimise kord TÜs. Kandideerijate kaalumine järjekorras ekspertkomisjon-teaduskonna nõukogu-TÜ nõukogu akadeemiline komisjon ei ole valimine, vaid kandidaatide hindamine lähtuvalt professorile esitatavatest nõuetest. Mitme kandidaadi puhul koostab ekspertkomisjon pingerea. Teaduskonna nõukogu annab/ei anna valimiseks oma soovituse. Seega ei saa ükski kogu ega komisjon kõrvaldada kandideerijaid TÜ nõukogus valitavate nimekirjast.
Ainsa erandina võib rektor dekaani ettepanekul arvata negatiivse hinnangu saanud isik kandidaatide hulgast välja, seda on seni juhtunud üks kord. Loomulikult võib ka kandidaat ise end konkursilt taandada, sedagi on üks kord juhtunud.
Hindamiskriteeriumid teadustöö ja sellega seotud kraadiõppe juhendamise osas on pigem nõrgad kui liiga kõrged. Seda näitab senine valimiste käik. Valitud on 47 korralist professorit 62 kandidaadi hulgast, kellest TÜ akadeemiline komisjon tunnistas ainult 4 (6,5%) kehtestatud nõuetele mittevastavaks. Neist neljast üks taandati dekaani ettepanekul, üks valiti nõukogus ikkagi professoriks ning kaks jäid valimata.
Mittevalimised-tagasivõtmised kokku on jätnud praeguse seisuga tühjaks kolm õppetooli. Seega pole siinkohal kindlasti tegemist ülikoolipoolse ülepingutamisega, kus «vaid näputäis professoreid on hüpanud üle lati» (prof Ubar, PM, 24. 05). Pigem on vaid näputäis lati maha ajanud! Õppetöö, juhendamise, enesetäiendamise osas jt valdkondades ei ole seni arvatud probleeme tekkivat, viidatud on väidetavalt liiga rangetele nõudmistele teadustöö osas.
Kõrgete teaduslike kriteeriumide kartmine oli hirm õige asja pärast, sest kõik senised juhtumid, kus ekspertkomisjon või TÜ akadeemiline komisjon ei lugenud kandideerijat nõuetele vastavaks, tulenesid teadustöö nõrkusest. Siiani on järgitud ka põhimõtet, mille järgi kandideerija ühte nõrka külge ei saa välja vabandada mõne teise «ületäidetud» nõudega, näiteks ühiskondliku aktiivsusega.
Õigus on erak. prof Harrol (PM, 6. 05), väites, et professor peab olema rahvusvahelisel tasemel teadlane, nagu ka prof Tiidul (PM, 28. 04), kes leiab, et professor peab olema teadlaskaadri «tootja». Kui Tiit samas väidab, et praegustel valimistel ülehinnatakse teaduslikku produktsiooni ja alahinnatakse järelkasvu tootmist, siis selles tundub küll vastuolu olevat. Kuidas saab tekkida tugev teaduslik järelkasv, kui juhendaja ise on kesiste publikatsioonidega?
Üks neljast ja seitse kaheksast
Meil jääb professorikohast ilma üks tahtja neljast ning ülikoolist jääb välja seitse üliõpilaskandidaati kaheksast. Enamikus õhtumaades on need näitajad enamvähem vastupidised. See näitab, et meil on piisavalt põhjust ja vajadust suurendada üliõpilaste vastuvõttu, siis on ka tulevaste professorikandidaatide valik suurem. Arvestades nn rahvuslikku tagamaad ei kujune aga professorikohtade konkurss kõigil erialadel kunagi rahvarohkeks.
Mitte-eestlastest õppejõudude tööleasumisega laieneb võõrkeelsete loengute osa, nagu suureneb ka välistudengite osatähtsus. Järjest rohkematel erialadel ei piirdu koolitusturg juba ammu enam ainult Eestiga. Seetõttu oleks naiivne arvata, et Eesti ülikooli professor jääbki õpetama ainult eesti keeles eesti soost üliõpilasi. Kui aga juba võõrkeeles õpetada, siis miks väikese raha eest siin Eestis, kui mujal sama töö eest palju rohkem makstakse. See on ja jääb Eesti ülikoolide probleemiks seni, kuni siinsed palgad ei muutu meie suhtlusmaailma ülikoolidega võrreldes konkurentsivõimeliseks.
Siiski pole praegused madalad palgad takistanud mitmel välismaalasel «suure raha otsast» ülikooli tööle tulemast ja ka kodumaiseid tahtjaid jätkub. Ilmselt on ametil ja töökohal siiski säilinud veel prestiizh. Teatud osas on aga kindlasti õigus prof Ubaril, kes teadustöösse puutuvalt väidab, et sellistes rahalistes tingimustes töötamine «on seletatav üksnes armastusega elukutse vastu, mida küüniliselt ära kasutatakse». Siiski, kui ülikool suudab ka järgneva viie aastaga suurusjärgu võrra suurendada juhtivate õppejõudude palkasid nagu eelmisel «viisaastakul», hakkab asi juba ilmet võtma.
Professorite varjus tähelepanuta
Professorite valimiste ja lati mahaajamisega seotult on ära unustatud tõsiasi, et ülikoolis on peale professorite kohtade teisigi õppejõudude töökohti. Professoriks mittevalimine ei tee kellegi teadustööd või loenguid halvemaks ning enamikul juhtudel ei olnud tegemist negatiivse hinnanguga, vaid näitab seda, et keegi oli parem. Nagu ei teeks ka kohale valimise fakt kedagi hoobilt endisest paremaks õppejõuks või teadlaseks.
BG kõik 21 kandideerijat andsid professori mõõdu välja, kuid kohti oli 14. Mittevalitud töötavad õppejõudude-teaduritena edasi nagu needki, kes lihtsalt latist üle ei saanud. Sellega seoses tundub, et dotsentide, vanemteadurite, lektorite jt ülikooli töötajate töö ning töökoha prestiizh on praegu absoluutselt teenimatult professorite varju ja tähelepanuta jäänud.
Bakalaureuse- ja diplomiõppe põhiraskus on just lektoritel ja dotsentidel, kes on samuti konkursi korras kohale valitud. Ja pole kuulda olnud kurtmist liigkõrgetest nõudmistest dotsendiks või lektoriks kandideerimisel. Tõenäoliselt vähene avalike akadeemiliste konkursside praktika ja rumal hirm kaotajaks jääda on põhjused, miks näiteks professoriks valimist/mittevalimist kohati elu ja surma küsimusena käsitletakse.
Professorite iga viie aasta tagant ümbervalimise tingimustes peaks kandideerimine, valimised ja ka seal lüüasaamine üsna tavaliseks muutuma. Praegused ja tulevased kohatahtjad peaksid õnnelikud olema, et vastupidiselt arenenud teadusriikidele ei ole meil professoril pensionini garanteeritud positsiooni. Kuivõrd praegu valitud 47 professori vanus on vahemikus 40-64 aastat (keskmine 54), siis esimesed kohad avanevad pensioneerumise tõttu ja seega ilma «oma vana» eelistamise võimaluseta juba õige pea.
Professorite teemadel sõnavõtnud on arvustanud nõudeid või diskuteerinud hindamiskriteeriumide üle valdavalt «nõrgemate kaitsja» positsioonilt. Seni pole keegi viidanud võimalusele, et ka parimatel professoriks saanute hulgas võib praeguse valimissüsteemi suhtes pretensioone olla. Küsimus seisneb selles, kui mitu korda akadeemilise karjääri jooksul peaks üks hindajate (eksperdid, teaduskond, akadeemiline komisjon) arvates igati tasemel olev õppejõud-teadlane tõestama, et ta professorinõuetele vastab. Kas kahest korrast piisab või tuleb mõnel seda enne pensionile jõudmist viis korda teha?
Viimane variant on arenenud riikides üsna tavatu. Paradoks on selles, et mida varem «mõõdu välja annad», seda rohkem kordi pead seda tõestama! Verevahetus pole paha ja on vähemalt praegu kindlasti vajalik, kuid võib viia olukorda, kus professorikoht kipub muutuma ebastabiilsemaks kui näiteks väheambitsioonikate dotsentide ja lektorite kohad. Maades, millega end sageli võrrelda soovime, on täpselt vastupidi - kõige stabiilsem on professuur ja seejärel tulevad kõik teised, sageli üsna lühiajalise garantiiga ametikohad.