EIKI BERG

Eiki Berg on TÜ üldpoliitikateaduste lektor.

Ma pole just sagedane teledebattide jälgija ega haara ka kohe sulge iga väiksemat sorti välisärritaja korral, kuid esmaspäevaõhtune telefoorum «Elektrita pole elu» sai just viimase puhul määravaks. Huvitav oli jälgida, kuidas saatejuht Kaarel Tarand ja üks duellantidest, nimelt Toivo Jürgenson Riigikogust seletasid Eesti välisministrile Toomas Hendrik Ilvesele rahvusliku julgeolekupoliitika ABCd sajandivahetuse ehk imperialismi ajastu käibetõdede vaimus.

Paraku jäigi see kahe mehe äraarvamatute võtete ja vahenditega äkkrünnakuks, kus kolmandal osapoolel eetriaja nappuse tõttu kaitsekõnedeks piisavalt aega ei jäänud. Televaataja sai aga teada, et ka kapitalil on rahvus ning ameeriklaste otseinvesteeringud Eesti energiatootmisesse on ilmne ohuallikas Eesti riigi julgeolekule. Mis veelgi hullem, nimelt vaenuliku naaberriigi umbkeelsed kodanikud on põhilised energiatootjad.

Viimased pole aga andnud Eesti riigile lojaalsusvannet ning homne ameerika kapitali kontrolli all tegutsemine ei välista tõenäosust, et nad üleülehomme juba Vene juhtkonnale truudust ei vannu. Huvitaval kombel seisnes ründajapoole julgeolekualane «tõde» ka väites, nagu oleks ameerika kapital üksnes selleks hea (kui üldse?), et laiendada Eestisse laekuvate investeeringute geograafilist ulatust! Välisministril on, mida teadmiseks võtta...

Välisinvesteeringute eeliste ja puuduste üle võib lõpmatuseni vaielda, sõltuvalt sellest, kas usutakse marksistide, realistide või liberaalide teoreetilisi lähtekohti. Hoolimata erinevate allikate ideoloogilisest taustast ei ole neil peale Tshiili 1970. aastate alguse sündmuste midagi kaalukat kõrvale panna, mis tõestaks väliskapitali sekkumist nii sise- kui välispoliitikasse.

Ka siis oli hirm ennekõike laialdaste USA investeeringute saatuse pärast. Veel enam on nüüdisaja tingimustes mõttetu eelkirjeldatud moel spekuleerida julgeolekupoliitikaga või asjatundmatult targutada kapitali rahvusega. Seda lihtsalt tänases globaliseerunud maailmas naljalt ei leia.

Välisinvesteeringutega seonduvale julgeolekuaspektile tuleks läheneda hoopis teisest otsast. Mida rohkem on teiste (eeldatavasti meile sõbralike) riikide osalust majanduselus ning kapitalipaigutusi asukohariigis, eriti just vähemusega asustatud ja sotsiaalses mõttes plahvatusohtlikus piirivööndis, seda tugevamad on julgeolekupoliitika alustoed. Tühi kõht ja vaesus on revolutsioonihullude taimelava.

Saatest selgus, et ka elementaartõdedega ei ole päris ohutu ümber käia. Keegi ei ole kaitstud valge mustaks rääkimise eest. Olnuks siis juttu majanduslikust kasust või sotsiaalsest hinnast. Söögi alla ja söögi peale sisendatud elu ilma elektrita, kombinatsioonis «ameerika oht», «Vene huvid», «väikese Eesti rahvuslik julgeolekupoliitika» vaevalt et kasvatavad parteide poolehoidjate ridu ja mõjuvad Eesti majandusele tervendavalt. Rahvusromantilised muinasjutud jäägu une-eelsele kellaajale.