Agu Uudelepp: roos kevadisel jääl

Agu Uudelepp Foto: Pm

Propagandaekspert Agu Uudelepp kirjutab, et tänu vanade rahvaliitlaste väljamarsile volikogust võib sotsidel õnnestuda siduda rahvaliitlased enesega ilma püsivalijat pahandamata.

Iga eestlane teab, et kevadel laguneb jää. Ja tänavu paistab, et jääminekuga läheb ka üks pikalt Eestit mõjutanud erakond – Rahvaliit.

Kuid nagu kedagi ei huvita mullune lumi, vaid ilm eesootaval suvel, on ka praegu palju põnevam küsimus see, mis saab edasi Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast. Kas nad seilavad jääpangal silmapiiri poole ja upuvad sulavees või kinnituvad kaldale ja jäävad päikesekiirtega ülekullatult õitsema?

Sotsid on korra juba tulega mänginud, otsustades Tallinnas Keskerakonna kutsel koalitsiooni minna. Sellega astuti üle nõndanimetatud valgete ja mustade erakondade piirjoonest ning saadi teada, et nii ei tohi teha. Õigemini, tohib küll, kuid nemad ei tohi.

Tegelikult on ainsaks tohtijaks Reformierakond. Neile on poliitikamaastikul mütates lubatud palju rohkem kui teistele. Kui Res Publica Tallinnas Keskerakonnaga koalitsiooni moodustas, lõppes see erakonna kadumisega. Tõsi, koostöö tsentristidega polnud ainus põhjus, kuid mitu head naela lõi kirstukaande küll.

Keskerakonnaga koostöölepingu sõlmimine enne 2006. aasta presidendivalimisi sai Rahvaliidu lõpu alguseks. Lepe sildistati kohe KeRa paktiks ja edasi püüdis Rahvaliit mis ta püüdis, presidendikampaania asemel räägiti sellest, kuidas Edgar Savisaart tahetakse peaministriks teha.

Kõik kommentaatorid olid veendunud, et Rahvaliit on väike vend ja teeb seda, mida Keskerakond tahab. Just nõnda, nagu seda usuti ka Res Publica puhul ja arvatakse praegu sotside kohta.

Reformierakond on sellest murest prii. Seda kahel põhjusel. Neist esimene on otseselt seotud poliitikateooriaga ja teine puhtalt praktiline.

Kõigepealt teooriast. Erakonnad jagunevad kõrge ja madala profiiliga parteideks. Esimesed on sellised, millel on oma kindel nägu ja kõrge tuntus – suur osa inimesi oskab selle erakonna kohta midagi arvata ja peab seda tegijaks.

Teised on olemas ja tuntud, kuid neid ei peeta kõrgliiga väärilisteks. Nad on nagu tublid vahetusmängijad, kes häda korral platsile saadetakse, kuid kellelt kunagi ei oodata mängu ärategemist. Kui see isegi peaks vahel õnnestuma, peetakse seda juhuseks ning autogrammi küsitakse ikka meeskonna staarilt.

Koalitsiooni moodustamisel on see jaotus oluline. Kui ühte heidavad kõrge ja madala profiiliga erakond, ei ole viimasel midagi parata. Teda peetakse teise viiuli mängijaks isegi juhul, kui ta saab endale kõige säravamad positsioonid või koalitsioonilepingu oma punkte täis.

Tõnis Palts võis olla linnapea, kuid seda peeti ikka volikogu juhtiva Savisaare koalitsiooniks. Kõik Rahvaliidule olulised punktid võisid KeRa leppes kirjas olla, kuid ikka oli see Savisaare peaministriks saamise leping.

Kahe kõrge profiiliga erakonna puhul ei ole pilt nii selge. Stardipositsioon on võrdne ja nüüd sõltub kõik sellest, mida kõrvaltvaatajad arvavad või uskuma jäävad. Sellega jõuame teise, praktilise põhjuseni.

Kui Reformierakond ja Keskerakond esimest korda riigi tasandil koalitsioonis olid, oli see Siim Kallase juhitud vähemusvalitsus. Oravatel oli seal hääli vähem, tsentristidel rohkem, kuid jäme ots oli Reformierakonna käes. Keskerakond oli pikalt olnud paaria, kellega ei tohtinud koostööd teha.

Seetõttu üritasid nad end igati usaldusväärse partnerina näidata, neelasid üsna palju alla ja lubasid Reformierakonnal domineerida.

Pikas perspektiivis olid mõlemad võitjad. Keskerakond pääses isolatsioonist ja on pärast seda olnud koalitsioonis nii Toompeal kui Tallinnas. Reformierakond tõestas oma valijatele ja ajakirjanikele, et hoolimata Keskerakonna häältemassist valitsevad nemad oma valitsusi ise.

Tänu sellele võivad nad nüüd rahumeeli edaspidigi Savisaarega koostööd teha või presidendivalimiste-aegseid tuumikrahvaliitlasi erakonda võtta. Mustvalges maailmas jäävad nad ikka valgeks, kuigi kõik teised oleks samas olukorras määrdunudhallid.

Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal ongi üks põsk juba poriga koos. Praegu rahvaliitlastele abikätt ulatades võivad nad kogemata tekitada olukorra, kus teinegi põsk saab poriseks ning Savisaare varjule lisandub veel kohtukulli vari. Isegi Eesti esisalapolitseiniku kiirgus ei pruugi suuta seda tõrjuda.

Paradoksaalsel kombel tuli selles tõrjetöös sotside esimehele appi Rahvaliidu looja Villu Reiljan. Tema mantlipärija Karel Rüütli on pidanud kogu aeg tõestama, et ei ole Väike Villu, kes täidab kogenuma käske.

Seni on see olnud keeruline, kuid pärast endise juhtkonna väljamarssimist volikogu koosolekult muutus see märgatavalt lihtsamaks. Enam selgemalt pole võimalik näidata, et noored ja vanad juhid ei ole üheskoos ühise asja eest väljas.

Ise selge veelahkme tekitamine on märksa mõjusam kui ükskõik milline sotside kinnitus, et kohtualustel nende erakonnas kohta ei ole. Topeltkaalu annab juhtunule see, et noored ei marssinud minema vanade juurest, vaid vanad ütlesid end noortest lahti.

Kui seda joont suudetakse edasi hoida, võibki sotsidel õnnestuda suur osa rahvaliitlastest erakonnaga siduda ilma oma püsivalijatega väga tülli minemata.

Kanakitkumine Rahvaliidus sellega ei lõppe, kummaski tiivas pole allaandjad tüübid. Väljamarssijad olid peamiselt Rahvaliidu põhikantsiks olnud ringkondadest, nii et mingi hulk selle nime all parlamendivalimistele minejaid on tõenäoliselt olemas.

Sihikindlusest ja töötahtest neil kindlasti puudu ei tule, kuid tugeva üleriigilise nimekirjaga esinemine läheb raskeks.

Sotside seisu muudavad võimalikud juurdetulijad aga segasemaks, sest roosiparteil pole abiks reformierakondlikku kõrget profiili ja varasemat enesekehtestamist. Nüüd sõltub kõik sellest, kui veenvalt suudetakse oma nägu valijate ees hoida.

Aga meeles tuleb pidada, et kuigi laulusalmi meenutades parafraseerides on roosid pikad-pikad ja pardike väike, on pardist pisem orav roosist ikkagi palju-palju suurem. Ja mis on lubatud oravale, see ei pruugi olla lubatud roosile.