Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ENE PAJULA
Läänemaal on maareform riigimaade maakatastrisse vormistamisel ja maade erastamisel kulgenud suhteliselt edukalt. Koos tagastatud maadega oli 15. aprilli seisuga maakatastrisse kantud viiendik Lääne maakonna kohalike omavalitsuste territooriumist.
Paremini on reform kulgenud vaid Põlva-, Valga- ja Tartumaal. Ent asjad ei lähe pahatihti siiski nii kiiresti, kui nad võiksid minna.
Enne maja ja äke, siis alles maa
Tõepoolest, kui mõelda, et nii omandi- kui ka maareformiseadus võeti vastu kuus aastat tagasi, 1991. aastal, siis tundub, et kogu maa erastamine seisab paigal.
Lääne maavanem Hannes Danilov: «Ei tohiks unustada, et maa- ja omandireform ei saanudki paralleelselt areneda. Maa erastamisele polnud võimalik keskenduda enne, kui omandisuhted polnud lõplikult paigas. Ka inimesed pidasid algul tähtsamaks oma maapealse vara kättesaamist. Maa väärtus hakkas teadvustuma alles hiljem.»
«Reaalselt hakati maad tagastama 1993. aasta algul,» ütles Lääne maa-ameti juhataja Jüri Indus. «Esimesed ostueesõigusega erastatud kinnistud vormistati alles 1995. aasta algul ja esimesed enampakkumisega erastamiskonkursid korraldati 1996. aasta algul.»
Maa munitsipaliseerimine ei ole eriti kuskil edenenud. Viimase põhjustena nimetab Indus kohalike omavalitsuste huvipuudust. Omavalitsused sooviksid munitsipaliseerida metsamaad, maad, mida saaks edaspidi müüa jm hoonestuseta maad. Hoonestatud krunte, näiteks linna- ja vallavalitsuste hoonete aluseid maid pole omavalitsused taotlenudki.
«Tänaseks on maareform kestnud üle viie aasta ja selle kohta on võimalik teha tähelepanekuid ning mõningaid üldistusi,» ütleb Indus. Kõigepealt see, et keegi ei ole reaalselt hinnanud ees ootava töö mahtu.
Eestimaad on üle 43 000 km2 ja iga hektar vajab seaduslikult vormistatud peremeest. Kõike korraga teha ei suudeta ja selles suhtes dikteerib elu ise asjade kulgemise loogika ja järjekorra. Paremini edenevad need maareformiprotsessid, mis on vastavate huvigruppide majanduslike võimaluste ja vajadustega kaetud, nagu näiteks maa ostueesõigusega erastamine. Siin sõltub palju ka raamidest, s.o seadusandlike aktidega ette antud võimalustest üht või teist protsessi läbi viia.
Iga järjekordne seadusemuudatus on maareformi pidurdanud vähemalt kahel põhjusel: seaduste rakendusaktid hilinevad ja seadus on seni töövõimetu.
Jüri Indus: «Seadus lubab juba ammu maad tagastada olemasolevate plaanide ja kaardimaterjali põhjal, rakenduskorda selleks aga ei ole tänaseni.»
Vastuolulised seadused
Seadusesätteist tuleneb veel mitmeid probleeme. Lääne Maakatastri juhataja Kalju Janson toob seaduse vastuoludest järgmise näite. Maareformiseaduse § 23 sätestab viies punktis maa erastamise korra selgelt ja täpselt. Selle järgi on võimalik tööd teha. Ent kuues punkt pöörab eelnevad viis pea peale, teatades, et maa erastatakse «Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras».
Janson: «Detailset korda pole üle Eesti võimalik kehtestada. Kõik hädad algavad sealt.»
Indus: «Ükski seadus ei saa olla absoluutselt täiuslik ja kõiki tekkivaid probleeme ette näha.»
Induse meelest on suuremaid pingeid põhjustanud asjaolu, et maad saab erastada ainult ühes tükis ja olemasoleva hoone ümber, mistõttu maainimestel puudub võimalus ostueesõigusega ja EVPde eest omandada majandamiseks vajalikku põllu- ja metsamaad. Praktika näitab, et piiratud enampakkumisele pääsevate isikute ring on väga kitsas. Sageli ei mahu piiratud enampakkumisega konkursile just vaesemad pered. Avalikul enampakkumisel osalemine, kus pool maa hinnast tuleb tasuda rahas, käib neile tavaliselt üle jõu.
Maa omanikule plaanide alusel
Senini sai katastriüksusi moodustada ainult täppismõõdistamise teel. Ilma maamõõtjateta hakkama ei saadud. See on olnud ka maareformi suurim pudelikael. Ei olnud piisavalt maamõõtjaid ja sageli võis nende töö kvaliteedis kahelda.
Luba moodustada katastriüksusi ka olemasolevate plaanide ja kaardimaterjali alusel avab maareformile põhimõtteliselt uue kanali. See annab võimaluse saada hakkama ilma lisamõõtmisteta ja tuleb ka maaomanikule odavam.
«Nüüd võivad pudelikaelaks osutuda ametnikud - omavalitsused, maa-amet, kataster, kinnistusamet), kes ei suuda pealetulevat materjali küllalt kiiresti läbi seedida,» arvas Indus. «Ent ka siis ei tohiks alamaid ametnikke kuritahtlikus viivitamises väga süüdistada, sest nemad tegutsevad kõrgema võimu (Riigikogu, ministeeriumid) sätestatud mängureeglite raames. Oma volitusi ületada ei saa ükski instants.»
Olemasolevate plaanide ja kaardimaterjali alusel katastriüksuste moodustamise võimaldamise põhiline efekt on see, et tulevasel maaomanikul tekib valikuvõimalus - kas tellida maamõõtjalt kallis täppismõõdistamine või leppida odavama viisiga. Valiku tegemine aga sõltub majanduslikest võimalustest ja teadlikkuse astmest. Tulevastes tehingutes saab maa kaubana suurema väärtuse, kui seda saab täpselt määratleda.
«Praegu võivad kaardimaterjali alusel maad saada vaid ostueesõigusega isikud, enamasti need, kellel on maja. Tagastatavat maad nii lihtsalt veel ei saa,» ütleb Indus.
Kalju Janson: «Me soovitame minna kohalikku omavalitsusse, lasta seal vaba maa olemasolul krundi piirid kaardile joonistada ning siis selle kaardiga loodusesse minna. Kui õnnestub piirid ka maastikul üles leida, on asi korras. Kui tekib probleeme, on kasulikum, kuigi kallim, maa ikkagi mõõdistada. Seda me inimestele ka ütleme. Sest kui katastriüksus on juba kinnistusraamatus, on kõik õige ka siis, kui see tegelikult on vale. Seda asja saab õigeks ajada ainult kohtus, mis on tülikas, aeganõudev ja kulukas.»
Nii Indus kui ka Janson on ühel meelel selles, et maareform on aeglane protsess. Kokkuvõttes tuleb kindlasti odavam praegu natuke aeglasemalt edasi minna kui tulevikuks arvukaid segaseid kohtuprotsesse kindlustada.