Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KÜLLO ARJAKAS
Küllo Arjakas on Keskerakonna peasekretär.
Riigikogu Keskfraktsioon käis aprillikuu algul kahepäevasel külaskäigul Valgamaal. Kuu varem oldi kahepäevasel sõidul Hiiumaal. Aprilli keskel külastati veel Harjumaal Kalevi pataljoni. Võib küsida, mis viib fraktsiooni ühte või teise maakonda.
Teatavasti on Toompea töötegijatel neljas nädal suhteliselt vabam. Sedagi saab sisustada tööga seaduseelnõude kallal või Riigikogu esindamisega kusagil nõukogus, fondi juhtkonnas vms, samuti muude, meelepäraste asjadega. Aga saadik võib ka käia oma valimisringkonnas. Harvem võetakse selline sõit ette suuremalt.
Sellised väljasõidud on meile mitmeti kasulikud ja vajalikud. Kõigepealt võimaldab põhjalikult ettevalmistatud sõit rahvaesindajatel ühe või teise piirkonna probleemidega üsna täpselt kurssi saada. Kindlasti on oluline seegi, et maakonna linnade-valdade juhtkondadel tekib Keskfraktsiooniga otsekontakt. Diskussioonides saab selgeks, kuidas üks või teine seadus või mõne seaduse parandus kohapeal mõjub, kus aga elu areng nõuab jällegi seaduste täiendamist ning selleks meie initsiatiivi.
Näiteks Hiiumaal saime Kõpu internaatkoolist selgeks, et seal õppivaid puuetega lapsi ei tohi koolist välja arvata, ehkki praegune seadus ütleb, et enam kui 17-aastaste laste õppimist põhikoolis ei finantseerita. Nii esitaski Keskfraktsioon hiljuti põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse täienduse, et puuetega lapsed võivad olla koolikohuslased kuni 21-aastaseks saamiseni.
Väljasõidul nähtust-kuuldust saadakse materjali saadiku arupärimiseks, mis ehk aitab konkreetset küsimust kohapeal lahendada. Aga saadikutel tuleb vastata ka kõige otsesematele küsimustele, puudutagu need kas välissõite või ametiautode kasutamist.
Tähtis on seegi, et Keskfraktsioon tuleb otse rahva ette, et ei käida mitte ainult linna- või vallavalitsustes. Sõidud on kavandatud suure ajavaruga, mitte nii, et «lendasid» kohale ja lõikasid lindi läbi ning võtsid ühe klaasikese. Nii mõneski asutuses või väikeses vallavalitsuses on oldud mitu tundi, niikaua, et kõik küsimused on arutatud läbi ning lisaks vastatud kohaletulnud huviliste arvukatele pärimistele.
Nii Hiiumaa kui Valgamaa kuulub Eesti ääremaade hulka. Kui üleriigilises ajakirjanduses räägitakse kriitilise olukorraga ääremaadest, siis esmajoones tehakse juttu kas Kirde- või Kagu-Eestist (Võrumaa, osalt ka Põlvamaa) ning saartest. Valgamaa on sellisest rõhuasetusest kõrvale jäänud. Võimalik, et viimane on oma asju ajanud tasa ja targu, pole siiani midagi suure kella külge pannud. Igal pool on esmamureks kasvav tööpuudus ja sellel lihtsaid lahendusi ei ole. Üldises plaanis võib ettevõtluskeskkonda parandada mitmekülgse regionaalpoliitikaga ja selle senine puudumine on saanud veel kord tõsise kinnituse. Võhma, Oru ja Koeru on kurva rea algus.
Samas annab mõlema maakonna puhul tunda üldise poliitilise lobitöö vähesus. Võrreldes mõne teise piirkonnaga on need alad suhteliselt vähem erakonnastunud ja pole ka imestada, et nii mõnigi investeerimis-, abi- või toetusprogramm on senistel jagamistel läinud enam neile, kel on kõvem hääl või oma selgem esindatus kas Toompea parlamendi- või valitsuse koridorides.
Samas tuleb üldiste tendentside kõrval meenutada üht tõika Valgamaalt Tõllistest, mis on aga suurema tähendusega. Nimelt, vaatamata tööpuudusele ei ole praegu vallas ei kingseppa ega korstnapühkijat. Ometi jalavarjud lagunevad ning ka korstnad vajavad pühkimist iga võimu ajal. Kas on tõesti kõik ettevõtlikud inimesed maalt juba lahkunud?
See on mitme piirkonna üldine mure. Või on täiesti koordineerimata mitmete riigi- ja omavalitsusasutuste senine töö ümber- ja täiendõppe korraldamisel. Viimane ei puuduta mõistagi mitte ainult kingsepa-korstnapühkija probleemi, vaid ümberõpet üldises plaanis.
Üldise ühiskondliku elu aeglasem areng ei soodusta kõrvalisemates piirkondades erakonnastumist. Ilmselt ei soodusta erakondliku lähenemisviisi süvenemist seegi, mida täheldatakse viimase aja Eesti jooksvas sisepoliitikas nii Toompea kui omavalitsuste tasemel. Jutt on pidevatest võimumängudest ja katsetest olemasolevaid koalitsioone ümber jagada.
Valgamaal on pikka aega väga keeruline seis Otepää linnavolikogus, Hiiumaal püsib vaikselt mitmete omavalitsustegelaste konflikt oma maavanemaga jne. Tartus olles oli võimuvahetus, nüüd on asutud uutele võimumängudele pealinnas. Lisada võib teisigi omavalitsusi.
Mida enam neid mänge on, seda väiksemaks muutub üldine huvi toimuva vastu. Mida rohkem neid mänge on, seda enam suureneb võimalus, et mitmed tõsised ja arvestatava kogemustebaasiga isikud ei tahagi ümbermängimise kartuses valitavale ametikohale üldse asuda.
Mõneti lihtsam on selgepiirilistel erakondadel, kes suudavad oma ridadest vajalikke kandidaate välja sõeluda ja neid ka keerulisematel aegadel kaitsta. Samal ajal avalik konkurss pealinnas kesklinna vanema ametikoha täitmiseks ei andnud üldise hinnangu kohaselt sobilikke kandidaate. Seda oli ka üsna raske loota, sest kandidaadil peab igal juhul olema fraktsiooni toetus.
Keskerakond on üritanud sellel talvel-kevadel üldiste võimumängudega mitte liialt kaasa minna ja keskenduda rohkem sisulisele tööle, mille üks vorme ongi olnud ka väljasõidud kohtadele. Tartu volikogus jäi Keskerakonna fraktsioon algul pealtvaatajaks, kui seal algas Isamaaliidu-Mõõdukate ja koonderakondliku valimisliidu Tartu 2000 vahel sebimine, mis teatavasti lõppes uuel alusel linnavalitsuse moodustamisega.
Ka pealinnas ei ole Keskerakond asunud olemasoleva koalitsioonileppe kõrvale otsima uusi partnereid või pidama kõnelusi kellegi asendamiseks. Ühe või teise persooni lahkumist ei peeta muutunud olukorraks, mida tuleks eeskätt oma huvides ära kasutada.
Kui esmatähtsaks peetakse linna arengut - aga kes väidaks üldse teistmoodi - ja kui keegi peaks mõtlema asfaldiaukude peale, siis puudutab see üsna otseselt valimisliidu Tallinn kõiki osapooli, kellel on juba mitu kuud komplekteerimata kesklinna vanema ametikoht. See on ka koalitsioonileppe järgi nende vastutada.