Üle poole Eesti lastest kannatab stressi all, nentis Postimehes kuu aega tagasi psühhiaater Jüri Ennet.
Juhtkiri: masu koorem laste õlgadel
16. aprill 2010, 00:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänasest loost selgub aga, et ehmatavalt jõudsalt on kasvanud ka nende laste hulk, kes juba lausa psühhiaatrilist abi vajavad.
Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku pea kolmekordistunud lastest patsientide arv ei ole pelgalt märk majanduslikult raskest ajast, mis töö kaotanud või suurema pinge all töötavate vanemate läbi õhema rahakoti näol lasteni jõuab.
Hingehaigete laste lisandumine näitab ka seda, et vanematel ja ühiskonnal tervikuna ei ole oskust lapsi negatiivsete mõjutuste eest kaitsta.
Perekond peaks tihedate sidemetega ja usaldusliku keskkonnana olema puhvriks, mis kõige nõrgemad suuremate tormide eest kaitstuna hoiab, kuid olmemuredest vaevatud vanematel on ka enesega hakkama saamisega raskusi ja nii jääb vähem hingejõudu lastele.
Kasvatusteadlased rõhutavad, et ehkki kodu on koht, kus probleemidest vabalt rääkida võib, peavad vanemad pidama silmas, et probleeme ei esitataks nii, et lapsed võiksid saada signaali, nagu oleksid nemad nende probleemide eest vastutavad. Lapse suutmatus midagi olukorra lahendamiseks ette võtta viib enesesüüdistusteni, mis võivad põhjustada tõsiseid hingehädasid.
Samas võivad just lapsed vähenenud pere-eelarvest kõige enam puudutatud saada. Kui toidu jaoks raha jätkub, kuid näiteks klassiekskursiooniks enam mitte, võib see kaasa tuua teiste halvustava suhtumise. Seetõttu võiksid lapsevanemad võtta südameasjaks oma lastele ära seletada, et teiste laste peredes võivad olla raskemad ajad ning õhem rahakott ei tohiks olla põhjus tõrjumsieks.
Koolides on olemas küll psühholoogid, kuid nende tegevuse tulemuslikkus sõltub paratamatult nii usaldusliku vahekorra tekkimisest kui kaasõpilaste üldisest valmisolekust psühholoogilise abi küsimist tolereerida, see aga võib piirkonniti palju erineda.
Kuid probleemi juured on sügavamal kui masuajas. Kuhjunud pinged on vaid päästik, mis pikemaajalise probleemi vallandasid. Tallinna lastehaigla psühhiaatriaosakonna juhataja Anne Kleinberg nendib, et Eestis kiputakse laste peale mõtlema siis, kui suur kriis on juba käes. Ometi tuleks lapsi aidata süsteemselt.
Sotsiaalminister on küll rääkinud vajadusest pöörata laste vaimsele tervisele enam tähelepanu ja valminud on ka tegevuskava, kuid head plaanid nõuavad teostumiseks aega – ja paraku ka raha. Tallinna lastehaigla juurde planeeritud laste vaimse tervise keskuse jaoks ei ole raha seni veel leitud.