Kunstnik Kristina Norman avaldas esmaspäevases Postimehes pahameelt, et tema kunstiprojekt «After-War», mille käigus kunstnik Tõnismäele kullavärvi sõduri kuju viis, ei kutsunud toona esile sisulist diskussiooni, vaid selle asemel hoopis skandaalile rõhuvat meediamüra.
Enam kui aasta jooksul on mitu tegevkunstnikku Postimehe kultuuri- ja arvamuslisas AK arutlenud, miks kunstniku hääl ühiskonnas ei kõla, ja kui kõlabki, miks kunstnikku vääriti mõistetakse. Kuldsõduri loost koorub aga veel üks põhjus, mille üle arutleda. Kunstnikud elavad praegu samasugust n-ö projektipõhist elu nagu suur osa ülejäänud ühiskonnast.
Projekt, plaanid, teostus ja tulemus. Seda viimast hinnatakse kunstimaailmas aga aina enam põhjustatud skandaalide ja järjest vähem sisulise väärtuse järgi. Tinglikult võiks seda tendentsi nimetada kunsti kolletumiseks. Selle tagant näivad paistvat loomemajanduse ja kultuuritootmise kõrvad.
Kolletumine tuleb esile kahel tasandil, millest esimene on projektide realiseerimise kiirus ja meediakajastustega hinnatav tulemuslikkus ja teine, sellest otseselt sõltuv, kurvastav pealiskaudsus.
Nii juhtub, et probleemi laia tähendusvälja süvenemata on sageli kogu tähenduste mitmekesisusest üle astutud. Kunst on taandunud märksõnaliseks. Kuni monumendi kujund müüb ja tagab meediakajastuse, ekspluateeritakse seda armutult, süvenemata märksõnade taga laiuvasse tähendusvälja.
Sotsiaalne kunst, mille ülesanne võiks olla diskussioone algatada, on nii taandumas skandaalijanuks. Nii ei erinegi kõmule orienteeritud kunstiprojekt enam palju bulvarimeedia kollastest lehekülgedest, ainult et kui viimast süüdistatakse selles, et see konverteerib rahaks näiteks hukkunu lähedaste valu, konverteerib tähelepanu lüpsev kunstnik enese sotsiaalseks kapitaliks provokatiivselt äratatud negatiivseid emotsioone.
Kõmu on aga tulemuslik – dokumenteeritud meedia- ja politseihuvi liideti kunstiprojekti osaks, ja osaliselt kõmu teeneks võib lugeda nii Veneetsia biennaalil osalemist kui Kiasma huvi kuldsõduri vastu.
Iga kunstilise sõnumi kohalejõudmiseks on vaja, et räägitaks enam-vähem ühte keelt publikuga. Kultuuriliste ja ajalooliste tähendustega ümber käies tuleb arvestada, et erinevate kihistuste hulk sunnib erilisele hoolikusele.
Neid kihistusi läbi töötamata ei saagi tahta, et projektist kooruks tähendusvälja nihutav või uut sõnumit kandev kontseptsioon, vaid see taandubki pelgalt kollaseks kunstiks, mille eesmärgina nähakse (ja sageli õigustatult) mitte ühiskonna muutmist, vaid kunstniku eneseupitamist.
See on üks projektipõhise kunsti mõru vili. Kristina Normanit ei saa siin näha süüdlasena, vaid osalisena laiemas protsessis.