Seadusväline televisioon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TIIT-REIN VIITSO
Tiit-Rein Viitso on TÜ läänemeresoome keelte korraline professor.
Asjaolu, et Eesti Televisiooni peadirektor trahvi sai venekeelse «Aktuaalse kaamera» uudiste eetrisse andmise eest ilma eestikeelsete subtiitriteta, on toonud päevavalgele niihästi keeleseaduse ühe nõrga koha kui ka riigi televisioonipoliitikat ja keelepoliitikat juhtima pandud isikute tahtetuse anda küsimusele Eesti riigi huvidest lähtuv hinnang.
21. veebruaril 1995 vastu võetud keeleseaduse nõrgaks kohaks on erinevus § 25 pealkirja sõnastuse «ringhäälinguorganisatsiooni poolt edastatava saate või programmi võõrkeelse kõneteksti tõlge» ja lõike (2) vahel. Selles lõikes öeldakse, et «Eestis ringhäälinguluba omavate raadio- ja telejaamade edastatavad võõrkeelsed kõnetekstid peavad olema varustatud eestikeelse tõlkega, välja arvatud keeleõppe saated või võõrkeelsele kuulajale suunatud raadiosaated ja -programmid». 14. juunil 1994 vastu võetud ringhäälinguseadus eristab aga avalik-õiguslikku ringhäälinguorganisatsiooni (mis tegutseb sellesama ringhäälinguseaduse alusel) ning ringhäälinguloa alusel tegutsevat eraõiguslikku isikut (mis peab tähendama eratelevisiooni või eraraadiot).
Kaks aastat hiljem on raske öelda, millest on tingitud ainult ringhäälinguluba omavate telejaamade mainimine keeleseaduse vastavas lõikes. Oletan, et see sai alguse sellest, et ühel koosolekul 8. septembril 1994, millest võtsid osa ühelt poolt keeleseadust ettevalmistavad Riigikogu liikmed ja justiitsministeeriumi esindaja ning teiselt poolt Emakeele Seltsi ja keeleameti esindajad, sai vastava lõike vajadusena viidatud Kanal 2 katsetele hakata otse üle kandma Venemaa Kesktelevisiooni uudistesaadet, mis sel ajal oli lausa Eesti-vaenulik.
Keeleamet keeleameti vastu
Küsimuse kitsal mõistmisel võis sündida eraorganisatsioonidele viitava fraasi «Eestis ringhäälinguluba omavate raadio- ja telejaamade» kasutamise seaduses, mille tegelik sisu nn keeleinimesteni ei jõudnud. Ringhäälinguseadust mittetundev inimene ei oska kujutleda, et Eestis ringhäälinguluba omavate raadio- ja telejaamade kõrval tegutseb Eestis täiesti seaduslikult ringhäälinguorganisatsioone, kel luba ei ole; need on ringhäälinguseaduse alusel tegutsevad organisatsioonid.
Veel tähelepanuväärsem keeleseaduse ja ringhäälinguseaduse vahelisest ebakõlast on vastus, mille Allan Alaküla 25. märtsi «Postimehes» ilmunud kommentaarile on 27. märtsi samas lehes esitanud keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk. Ta kirjutab, et «keeleamet ei ole kutsutud vaidlema keeleseaduse üle, vaid kontrollima selle täitmise üle».
Kuid haridusministri 5. jaanuari 1996 määrusega kinnitatud keeleameti põhimäärus ütleb muu hulgas sedagi, et «keeleameti põhiülesanneteks on osalemine riikliku keelepoliitika kavandamises ja elluviimises ja selle kavandamises osalemine». Veel ütleb määrus, et «põhiülesande täitmiseks keeleamet / / töötab välja keelealaste õigusaktide eelnõusid».
See kõik pole sündinud alles 1996. aastal. Keskerakondlasest ministri Peeter Kreitzbergi võimu päevil nentis kultuuri- ja haridusministeeriumi käskkirjaga 31. juulist 1995 keeleameti likvideerimiseks moodustatud komisjon, et «riigi keeleameti põhifunktsioon on olnud osalemine riikliku keelepoliitika kujundamises, keelepoliitika kontrollimine ja kontroll», ja just sellepärast otsustas komisjon ühegi vastuhääleta, et «kultuuri- ja haridusministeeriumi katse likvideerida keeleamet ei vasta riiklikele huvidele ja süvendaks veelgi keelepoliitika elluviimise sõltuvust täitevvõimu suvast ning takistaks muukeelse elanikkonna efektiivset integreerimist».
On raske öelda, kas minister Kreitzbergi poolt Kadrina kooliõpetaja kohalt keeleameti likvideerimiseks peadirektori postile toodud Tomusk on olnud võimetu enam kui aasta vältel enesele selgeks tegema keeleameti põhiülesannet või on ta keeleameti likvideerimise asemel hakanud likvideerima keeleameti põhifunktsiooni ja sellega koos eesti keelt kaitsvat õrnukest riiklikku keelepoliitikat.
Munad kukest targemad
Kuigi on mõistetav, et televisioonis ihkavad saatejuhid teha otsesaateid, sealhulgas nn interaktiivsete elementidega, on ikkagi kummaline, et ei Eesti Televisioon ega ringhäälingunõukogu esimees pole midagi õppinud Eesti Televisiooni hiilgavaimast häbisaatest. Meenutan, et ükskord otsustas üks ETV saatejuht tuua otsesaatesse seni munastaadiumis olnud poliitilise liikumise tundmatud juhid. Ilmselt lootis ta näha, kuidas kuldsuust ja erudiidist filosoofiaprofessor selges vene keeles potentsiaalsed punatibud ära küpsetab.
Paraku olid munad kukest targemad ja ETV otsesaatest kujunes suurejooneline reklaam Interrindele ja selle füüreritele. See saatejuht oli ETV tippsaatejuhte.
On alust karta, et praegused ja tulevasedki ETV saatejuhid võivad otsesaadetes toime tulla samasuguste ja hullemategi saavutustega. Ja just § 25 lõige 2 peaks aitama selle kartuse põhjust kõrvaldada, sest kõnetempos subtiitrite tootmine ei ole võimalik. Iseasi on, et keegi keeleseaduse viimistlejaist jättis arvestamata § 25 paranduse, mis nõudis tõlke adekvaatsust, ja see teeb võimalikuks seadusest möödahiilimise. Nüüd loeme pahatihti ekraanilt võõrkeelsete kõnetekstide nn tõlkeid, mis on ülipuudulikud, mõttetud ja valed.