P, 27.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eestis puudub keelepoliitika

NN
Eestis puudub keelepoliitika
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
KALLE KULBOK

Kalle Kulbok oli eelmise Riigikogu liige.

Millist keelt kõneldakse Eestis täna, sajandivahetusel ning järgmise sajandi keskel? Sellele küsimusele vastamiseks ei piisa vaid lingvistilisest kõrgharidusest, sageli on keeleseaduse või keelenormi vastu eksijate karistamine pigem juriidiline probleem ning nõuab selgroogu ning poliitilist tahet.

On selge, et Nõukogude Liidu koloniseerimispoliitika mõjul viimase 50 aasta jooksul Eestisse saabunud immigrandid ei vastuta NLKP rahvuspoliitika eest. Samas peavad nad endale aru andma, et kui nad ei soovi tagasi pöörduda oma ajaloolisele kodumaale, on neil välismaal elades teatavad kohustused - ära õppida selle välisriigi keel ja integreeruda selle välisriigi kultuuritausta.

Keegi ei pane neile seda kohustust üleöö, ent 5-10 aasta jooksul tuleb see põhimõtteline valik teha. Eesti riigil ei lasu kohustust kellelegi eesti keel vägisi selgeks õpetada - kui on piisav motivatsioon, on võimalik keel küllaltki lühikese ajaga iseseisvalt selgeks saada. Eesti riigil ja igal Eesti kodanikul lasub aga kohustus selline motivatsioon anda.

Kas iga eestlane on endale üldse teadvustanud, et muulasega vene keeles vestlemine on kuritegu nii Eesti riigi kui ka muulase suhtes? Nii halvustatakse muulase soovi ära õppida eesti keel ja viibida eestikeelses keelekeskkonnas. Ent ka riik ei ole olnud järjekindel andmaks keeleõppeks piisavalt motivatsiooni. Viimasel ajal on hakanud isegi kõlama hääled, mis räägivad segregatsioonipoliitikast.

Hääbumine, integratsioon või segregatsioon

Jämedalt võttes on Eesti rahvastikupoliitikas üldse kolm võimalust: a) võtta üle mõne suurrahva keel ja hääbuda riigi ja rahvana (selline võimalus on paratamatu Euroopa Liidu või Venemaa Liidu raames); b) integreerida välismaalased Eesti kultuuritausta selliselt, et nende lapselapsed võiks end tunda eestlastena; c) viia ellu segregatsioonipoliitikat, hoides muulasi kiivalt eemal eestikeelsest haridusest, kultuurist ja poliitikast. On selge, et viimasel juhul on järgmise sajandi keskel Eestis kaks teineteisele võõrast kogukonda, kes mõlemad end põlisrahvaks pidada võivad. Sealt ei ole aga Balkani konfliktiprotsessid enam kaugel.

Nagu öeldud, ei ole riik muulaste integreerimisel järjekindel olnud. Integratsiooniprotsess algab koolist. Täna aga on Eestis sadakond venekeelset kooli, kus õppetegevuse kõrval on enamjaolt kogu asjaajamine vene keeles. Paljudes koolides ei ole juhtkond üldse võimeline end riigikeeles arusaadavaks tegema, mõnes koolis aga suhtutakse riigikeele õpetamisesse ikka kui fakultatiivainesse. Eristada tuleks mõisteid kooli asjaajamiskeel ja kooli õppekeel. Igaühel peab olema õigus omandada algharidus rahvuskeeles ning õppida keskastmeski rahvuskeelset ajalugu, kirjanduslugu, maateadust jt rahvuslikke aineid. Samas peab igas Eesti koolis olema kesksel kohal riigikeelne asjaajamine ning rahvuskoolides kindlasti ka riigikeele õpetus. Veider on, kui näiteks Tallinna Juudi Gümnaasiumis on nii õppe- kui asjaajamiskeeleks vene keel.

Neli aastat tagasi tegi Riigikogu koolisüsteemi ühtlustamise suunas suhteliselt abitu katse, nähes seadusega ette aastatel 1993-2000 riigikeelsele gümnaasiumiharidusele ülemineku ettevalmistamise. Otsesõnul ei näe seadus ette üleminekut aastal 2000 (kuigi just nii on seda seadust avalikkusele tutvustatud), ent juba 1993. aastal oleks seaduse teksti kohaselt haridusministeeriumi ametnikud pidanud koostama programmi lähemaks seitsmeks aastaks.

Möödunud on neli aastat, ent seaduse täitmiseks ei ole midagi tehtud. Veelgi enam. Haridusministeeriumi kantsler Georg Aher on paar aastat tagasi (tollal kooliameti peadirektorina) televisiooniski maha hõiganud, et ei ole plaaniski seadust täita.

ETV valikulised subtiitrid

Televisioonis aga peaks keeleseaduse § 25 kohaselt olema muukeelsed saated varustatud eestikeelse tõlkega (subtiitritega). Kui aga keeleamet otsustab lõpuks seaduse täitmist nõuda, tabab keeleinspektorit üldsuse hukkamõist...

Venekeelses AKs teatas Levi Sher, et otsesaadetes on subtitreerimine võimatu. Samas saatelõigus oli venekeelsete subtiitritega varustatud keeleametniku Leho Klaaseri eestikeelne jutt, ent tõlkimata oli jäänud Paul-Eerik Rummo ja Jaak Alliku venekeelne tekst!

Minul peaks olema aga täiesti seaduslik õigus vene keelt oskamata teada saada, mida Jaak Allik, Hagi Shein ja Levi Sher avalikus televisioonis keeleinspektori hurjutamiseks võõrkeeles ütlesid.

Väikeste edusammude poliitika

Põhimõtteliselt jagan ma Allan Alaküla seisukohta, et alustama peaks umbkeelsetest poliitikutest ja politseinikest. Kui kogu rehkendust ei jõua, tehku poolgi. Kui kõiki politseinikke vallandada ei saa, vabastatagu igal aastal 5 kõige umbkeelsemat. Ja nii seni, kuni probleem püsib. Olgu see stiimuliks kõigile umbkeelsetele - õppida keelt vähemalt niipalju, et mitte jääda viimase viie hulka. Kolm aastat tagasi lubas mulle seda põhimõtet järgida tollane siseminister Heikki Arike. Kahjuks lubaduseks see jäigi.

Ent erinevalt Allan Alakülast ei pea ma tähtsusetuks seaduse nõuete täitmist või mittetäimist teleprogrammide poolt. Sõna vabariik ei tähenda ju vabadust seadusi mitte täita. Tõsi, viimasel ajal ei tundu Eesti olevat mitte õigusriik, vaid advokaadiriik...

On viimane aeg, et Eesti poliitikud kujundaksid riigikeelepoliitika suhtes selge ja ühemõttelise seisukoha ning kavandaksid ka abinõud selle poliitika elluviimiseks. Ja seni kuni poliitikud hakkama ei saa, tuleb keelepoliitika teemal rohkem ajakirjanduses sõna võtta. Lootuses, et kõik ajakirjanikud ühisrinnet moodustades telemehi ebamugavuste eest kaitsma ei hakka.

Tagasi üles