Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Neeme Korv: teras, mis ei karastunudki

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Neeme Korv
Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Mehistumist on ikka võrreldud terase karastamisega. Lisaks Nikolai Ostrovski romaanile meenub selle sõnapaariga seoses ka üks muistend, kuidas keegi noor otsustusvõimetu valitseja ära eksis ja sepa juurde öömajale sattus.

Sepp, kes teda ära ei tundnud, tagus öö otsa rauda. Noore valitseja und ei häirinud aga sugugi vägevad vasaralöögid, vaid seda saatvad hüüded, millest selgus, kui viletsasti rahvas tolle kollanoka juhtimisel elab. «Karastu karmiks!» kõlas sepa refrään. Ja hommikuks oligi valitseja karmiks karastatud.



Päriselus asjad nii hõlpsalt ei käi. Ja tihtipeale selgub nukker tõsiasi, et kui materjal vilets, ei aita ka kõige karmim karastamine ega tulisem sepp.



Rahvaliidu noorel juhil Karel Rüütlil on tänases Postimehes õigus, kui ta räägib valusast põlvkonnavahetusest Eesti erakondades. Intervjuu ise aga on pigem nukravõitu arengute kinnitus. Miks kleepuvad noorpoliitikuile, erakonnast sõltumata, vägisi külge sõnad «broiler» ja «tagatoa tööriist»?



Enamgi veel, näiliselt ju täiesti neutraalne liitsõna «noorpoliitik» kipub juba ise üsna negatiivset tähendusvarjundit külge saama. See ei ole (ainult) pahatahtlik ajakirjandus, mis sildistab, seda teevad ka ajaveebnikud, seda teeb sotsiaalmeedia. Ehk siis lihtsalt ärksad kodanikud, kes ühiskonnas toimuvat jälgivad ja aeg-ajalt oma arvamust teistega jagavad.



Ma tahaksin väga siinkohal märkida, et tihti on eelkirjeldatud arvamused ja eelarvamused ülekohus. Kahjuks ei saa ma seda teha. Mõne erandiga, aga paljuski helbitakse iseenda keedetud suppi. Läbilöök poliitikas eeldab karismat, selgeid seisukohti, julgeid eesmärke ning töötahet ja visadust nende poole pürgimisel.



Palju räägitakse, et inimeste ettevõtlikkust tuleks soosida. Tahaksin ka meie nooremas poliitikas näha rohkem heas mõttes mässumeelt. Praegune noorpoliitik on pigem mugandunud bürokraat, kel erakonna struktuur ja toimemehhanismid kenasti selged, kuid ideed kas puuduvad või on need nii siledad ja pehmed nagu lapse põsk. Kellele ei meeldiks kevad, rukkililled ja päike! Kuid miks ma peaksin valimistel oma hääle andma mingi ilusa, aga sisutühja loosungi poolt?



Muidugi on ülimalt mugav asetada end mingisse väljakujunenud skeemi, nautida teatud hüvesid (eeskätt palgapäeval kena ülekannet). Tuleb ka tunnistada, et «vanad» poliitikud on olnud küllalt osavad teatud ambitsioone meeleheaga tasalülitama.



Ja siis juhtubki, et kui ühel päeval see heaolu lõppeda ähvardab, ei suuda noor mees või naine selga enam sirgu lüüa. Terase asemel on tangide vahel mingi sulav ollus. Niipalju siis seekord karastamisest.

Tagasi üles