Ahto Lobjakas: viis Ansipi aastat ja leopardi täpid

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Ansipi ajastu tulemuseks on olnud parteistamine. Väga kaugel ei saa olla hetk, kus püsivalt valitsusest välja jäävad erakonnad ei suuda võimu üle võtta, kuna neil puuduvad asjaga kursis olevad inimesed, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Sõltumata sellest, mida Andrus Ansip tegi või ei teinud 24. veebruaril 1988, on kindel üks. Ta ei mõelnud sellele, et 22 aasta pärast on ta olnud viis aastat iseseisva Eesti peaminister – kauem kui keegi teine riigi ajaloos.

Mitte igasugune peaminister, vaid esimene, kelle ametiaeg langeb täielikult Eesti ­NATO ja Euroopa Liidu liikmestaatusse (eeldusel, et kumbki ühendus ei lakka olemast enne Ansipi võimult taandumist). Ja sellise Eesti peaminister, mis aastavahetusel võtab (äärmiselt tõenäoliselt) kasutusele euro.

Enam-vähem iga lineaarse mõõdupuu järgi on praegune Eesti paremas olukorras kui viie aasta tagune. Hoolimata kriisist on elu parem kui enne 2005. aastat. Keskmine palk on tagasi aastas 2007, vanaduspension on pidevalt tõusnud.

Raske aja kiuste on Eesti euroga liitumise lävel. Tegemist ei ole ainult majandusliku läbimurdega, vaid ühtlasi kõige olulisema Eestit otseselt puudutava julgeolekupoliitilise sündmusega 2004. aastast alates (kui 2007. aasta pronksöö välja arvata).

Ida suunalgi on arenguid, vähemalt pole suuremaid taand­arenguid. President läheb peatselt teist korda Venemaale. Erinevalt eelkäijast Suure Isamaasõja aastapäeva tähistama. Viimase viie aasta sisse langeb ka Gruusia sõda, kuid selle (nagu palju muu välispoliitilise) eest Ansip ei vastuta.

See kõik on piltlikult öeldes naelade maailm, millesse Eesti praegune peaminister sobib hästi. Tunnustus selle eest, mida tunnustada tuleb, nagu öeldakse. Kui midagi kripeldama jääb, siis see, kuivõrd on tulemus ja haamriviibutus igal konkreetsel juhul omavahel seotud selge tahteaktiga.

Näiteks kas euro tuleks, kui Reformierakond pidanuks asja heaks midagi siseriiklikult kahima? Või kuivõrd mindi pronksööle vastu teadmises, et Eesti riik selle üle elab sellisena, nagu me seda teame? Jne.

Tõsisemad probleemid algavad seal, kus need ei ole naelad (ehkki võivad naeladena näida). Võtame sisepoliitika, mille Ansipi ja kompanii kindel käsi on seni edukalt tüürinud läbi äärmuste Skylla ja Charybdise vahelt. Erinevalt Ungarist või Poolast, näiteks, pole Eestis peaaegu üldse (parem)äärmuslust, kuigi potentsiaali oleks.

Pead tõstnud protestivaimu on Reformierakond suure vilumusega absorbeerinud, kasutatava osa ideoloogiast rakendanud omaenese eesmärkide teenistusse ning varasemad omanikud üksteisele ballastiks Isamaa ja Res Publica Liitu kokku sidunud.

Sama liigutusega on ühtlasi neutraliseeritud vasak tiib, mille jaoks rahvuslus ei ole loomulik elukeskkond ning mis lahutab end seda kindlamini riigivõimust, mida suurem on tema edu mitte-eestlaste seas.

Ansipi juhtimisel on Reformierakond järk-järgult üle võtnud poliitilise tsentri (täpsemalt selle enda käe järgi ümber teinud) ja muutumas loomulikuks valitsusparteiks.

Ja siia ongi viimase viie aasta osas koer maetud. Ansipi ajastu tulemuseks on olnud kogu riigi (ja ühiskonna) parteistamine. Teatud mõttes on see loomulik strateegia juhi ja kaadri jaoks, kelle kujunemisaastad jäävad iseseisvuseelsesse aega – mil partei oli ka riik.

Ministeeriumide parteistumine on vana teema, aga probleem on sügavamal kui tippametnikud. Kusagil ei ole see reljeefsem kui võimu lekkimises viimase aasta-paari jooksul välisministeeriumist peaministri kantseleisse, kust nüüdseks kontrollitakse lõviosa Eesti-ELi suhetest.

Osaliselt teeb see elu lihtsamaks ELi Lissaboni leppe all, mis andis valitsusjuhtidele voli juurde. Aga määravalt on tegu siseriikliku valikuga, mis taas koondab võimu, varjab seda avaliku pilgu eest ja viib lähemale valitsuspartei tagatoale. Väga kaugel ei saa olla hetk, kus püsivalt valitsusest välja jäävad erakonnad ei suuda võimu üle võtta, kuna neil puudub asjaga kursis olev inimressurss.

Parteistamine pole piirdunud ametnikega. Teisitimõtlemise on võim sihikule võtnud üle ühiskondliku spektri. Kusjuures teisitimõtlejaid kontseptualiseeritakse viisil, mis poleks võõras tundunud ka 22 aasta eest. Süsteem politiseerib põlvenõksurefleksina kõik kriitikud, olgu nendeks sotsiaalteadlased, ajakirjanikud või teatritegijad. Kõiki nähakse konkurentidena.

Tsiviliseeritud maailmas on võimu ja poliitikaväliste kriitikute dialoogi loomulik koht nn kodanikuühiskond (klassikaliselt riigivõimust väljapoole jääv osa ühiskonnast). Eestis (nagu ka endises Nõukogude Liidus) riigivõim sellist kohta ei tundu tunnistavat.

Viimased viis aastat on andnud teatud ohusignaale praeguse status quo jätkusuutmatusest. Üks on süsteemiväliste poliitikute aeg-ajalt anomaalsed häältesaagid. Teine on Herman Simmi sündroom – mida suletumad on väikese riigi struktuurid, seda haavatavamad need on. Kolmas on ehk Reformierakonna enda liidrite kasvav närvilisus väljakutsete ees.

Aga kõik ei pea tingimata lõppema pauguga. «Viltu lähevad ikka hiirte ja inimeste parimadki plaanid,» kirjutas kunagi Robert Burns. Oleks enam kui irooniline, kui Reformierakond, toonuna Eestisse euro, kaotaks oma triumfi tipul valimised ettevõtjate ennustava kiusatuse tõttu kasutada rahavahetust hindade veidi ülespoole kruttimiseks. Kriisiajal.

3 küsimust

Mart Laar
IRLi esimees

Mida arvate  Andrus Ansipi saavutusest – viis aastat järjest peaministrina?

Kahtlemata on tegemist saavutusega. Ütlen seda ilma igasuguse irooniata, seda oskavad hinnata ainult inimesed, kes on sellel ametikohal ka ise vähemalt mõnda aega vastu pidanud. Praeguses olukorras Eesti stabiilsuse hoidmine on meil aidanud hullemast pääseda.

Samas tuleb tõdeda, et Ansipi viie aasta sisse on jäänud nii jätkusuutmatu majanduskasvu eelistamine eurotsooni pääsemisele kui ka edukas pürgimine sinnasamasse eurotsooni. Samas jääb kindlasti meelde ikka viimane, sest ükski teine maa meie ümber pole sellega hakkama saanud.

Kas pikk ametis püsimine on väärtus omaette? Kas Ansip on selle nimel liiga palju kompromisse teinud?

Olles ise ka üsna kaua aega sama ametit pidanud, ütlen, et püsimises on omaette väärtus. On olnud keerukaid momente. Peaminister üritas pikka aega hoida enamuskoalitsiooni.

Kui selgus, et seda teha ei õnnestu ja tuleb teha valik, kummale poole minna, otsustas peaminister jätkata nende jõududega, kes eelistavad eurotsooni minna. Vähemusvalitsus oli väga riskantne samm, aga tänu sellele valikule oleme nii kaugele jõudnud.

Kas Ansipi kestvusrekord ütleb meile midagi ka Eesti demokraatia arengu kohta?

Olen ju ka ajaloolasena öelnud, et Eestil oleks ammu aeg saada valitsus, mis püsib valimistest valimisteni. Kui me valitsusse läksime, siis tõin selle ühe eesmärgina esile. Me oleme selle lubaduse täitnud.

Loomulikult on oluline see, mis saab edasi. Väljakutsed valitsuse ees on väga suured. Kõige suurem hirm on, et me langeme tagasi roosade prillide ajastusse ja jääme, käed rüpes, istuma ja toimuvat pealt vaatama. Eurofooria ei tuleks Eestile kasuks.

Meil on väga suur tööpuudus, mis ohustab ka Eesti jätkusuutlikkust. Oleme ausad, eurotsooni pääsul on oma hind. Maksukoormus on ju tugevalt kasvanud.

Arvamus

Edgar Savisaar
Kesk­erakonna ­esimees

See, et Eestil on olnud üks peaminister viis aastat järjestikku, on kahtlemata sündmus. Stabiilsel valitsemisel on oma eelised. Kui peaministrid vahetuvad iga kahe aasta tagant või sagedamini, ei jõua üks õieti veel hoogu sisse saada, kui juba tuleb uus ja kõik algab otsast peale.

Samamoodi on Keskerakond olnud pikalt võimul pealinnas ning valijatel on olnud võimalus pika aja jooksul jälgida, kuivõrd meie sõnad ja teod kokku lähevad. Nagu näitasid viimased omavalitsuste valimised, meie jätkamist sooviti.

Mis siin salata, üks järgmiste riigikogu valimiste põhiküsimus ongi tegelikult, kas Eesti ikka vajab ja veab välja veel viis aastat Ansipit.

Võib-olla hakkame kõigi raskuste kiuste lähenema neile pikkade demokraatlike traditsioonidega ühiskondadele, kus ongi normaalne, et üks poliitiline jõud hoiab võrdlemisi kaua riigitüüri oma kätes või on võimul mõnes omavalitsuses. Mõelge, kui pikalt oli peaminister Tony Blair. Suur osa Ameerika presidentidest valitseb kaks ametiaega järjest.

Võimalik, et Ansipi viis aastat loovad järgmisele poliitilisele jõule, kes võimule tuleb, eeldused samuti pikaks valitsemisperioodiks. Usun, et see järgmine poliitiline jõud on Keskerakond, varem või hiljem.

Meenutaksin koostööd Tartu linnapea Ansipiga. Seal oli ta mees õigel kohal, teadis oma linnas iga tänavat ja tagahoovi! Mäletan, et andsime temaga Tartu Raekoja platsil Postimehe päeva puhul linnarahvale hea etenduse.

Pean heaks ka meie ühist valitsuskogemust. Sel ajal kasvas Eesti majandus, kasvasid palgad. Meie valitsus ostis tagasi Eesti Raudtee, mis oli suure tähendusega otsus. Tõsi, seda varjutas inetu skandaal – väidetavalt käisid reformierakondlased oma toetushäälte eest raudteeomanikelt pistist küsimas. Me ei tea, kas Ansip teadis pistiseküsimisest või ei, kas ta kiitis selle kava heaks või tehti seda tema selja taga.

Ansipi suurimaks nõrkuseks on nõrk empaatiavõime. Ta lihtsalt ei suuda samastuda inimestega, kel pole läinud nii hästi kui temal. Ei suuda mõista perekonda, kes ei ela oma majas, vaid korteris. Need inimesed muretsevad iga päev, kuidas ots otsaga kokku tulla. Kuid neile seletatakse, et nad võiksid vähem viriseda, sest oleme aina edukamad, tuleme aina paremini toime ja kogu maailm kadestab meid.

Kuidas hindate Andrus Ansipi viit aastat peaministrina?

Anu Toots
politoloog

Andrus Ansipi suurim pluss on ilmselt see, et ta on suutnud suuri kriise ja kollapseid vältida. Pronksöö muidugi oli, aga minu seisukoha järgi möödus isegi see väiksemate tagajärgedega, kui algul kardeti.

Negatiivse poole pealt on aga seisma jäänud mitmed Eestile olulised reformid, eeskätt maksureform ja haldusreform. Kui neid lähema kolme aasta jooksul ära ei tehta, on Eesti suure probleemi ees.

Ansipi pika võimulpüsimise peapõhjus on see, et meil ei ole olnud ühtset ja tugevat opositsiooni just parlamendis.

Ma ei välista, et Andrus Ansip võib tähistada ka kümmet aastat peaministri ametis.

-----------------

Olav Osolin
reklaami­ärimees

Arvestades muud maailma, mis majanduses on toimunud ja milliste probleemidega riigid võitlevad, on Ansipi valitsus vastu võtnud õigeid otsuseid.

Ma arvan, et meil on praegu hea rahandusminister ja ka normaalne peaminister. Ta ei jaga küll kartuleid ja küttepuid ja isiklikult ei ole ka mulle mingisuguseid kingitusi saatnud, aga ma arvan, et hoolimata kriitikast on palju inimesi tema valitsemisega suhteliselt rahul.

Ansipile on kõvasti ette heidetud, et ta räägib pidevalt mingisugustest asjadest, nagu need oleksid kõik väga hästi. Aga peaminister peabki tulevikku vaatama ja isegi kui mõned asjad ei ole päris niimoodi läinud, siis pole ju väga vale, kui inimene innustab oma kodanikkonda tuleviku poole vaatama.

-----------------

Andres Arrak
majandusteadlane

Mis iganes nurga alt vaadata, Eestil on ikkagi hästi läinud. Eriti just see masu on näidanud, et Eesti majandusmudel töötab – Ansip küll ei mõelnud seda välja, aga ta on seda hoidnud. Et Eesti suutis nendes tingimustes täita ära euro kriteeriumid, eriti eelarvetasakaalu osas, võib juba ainuüksi sellepärast Ansipi valitsust lugeda positiivsena ajalukku minevaks.

Ansipi suurim viga oli buumiaastatel populistlike valimislubaduste täitmiseks avaliku sektori kulude kiire paisutamine, samas kui igasugune loogika ütleb, et valitsuse ülesanne oleks ülekuumenenud perioodidel majandust maha jahutada.

Ansipi häda on ka see, et ta ei suuda oma poliitikaid rahvale selges eesti  keeles põhjendada.

-------------------

Ivari Padar
endine rahandus­minister

Minu õnnitlused valitsusjuhile. Iseenesest on märkimisväärne, et Eestis on peaminister suutnud olla viis aastat järjest samal positsioonil. See on tõesti saavutus, kui arvestada, et sellesse perioodi on jäänud nii pronksöö, majandusmull kui ka pärastine haavade lakkumine.

«Päeva lõpuks» on aga näha, et Eesti suutis keerulisel ajal suhteliselt stabiilselt toimida. Eriti hea on seda praegu hinnata europarlamendi saadikuna, ja seda just võrdluses mitme teise Euroopa Liidu liikmesriigi olukorraga.

Ansipi valitsuse koostöövaimu on mul raske kommenteerida, sest suhtlesin peaministriga minimaalselt. Kindlasti ei olnud mul sellist head koostöökogemust, nagu sain kunagi Laari valitsusest.