Milleks on vaja riigile ringhäälingut, Ühiskonna integreerija, Kuulab 60% venelastest, Erakanalil on eelkõige ärihuvi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
AVO-REIN TEREPING
Eesti Telefoni teenuste turunduse osakonna juhataja Avo-Rein Tereping töötas 1962-1993 Eesti Raadios.
Iga omanik kasutab omandit oma eesmärkide saavutamiseks. Kui edukalt, sõltub loomulikult omaniku oskustest.
Ka riigil on eesmärgid ja huvid. Demokraatlikus riigis väljendavad need rahva enamuse ühishuve. On täiesti loomulik, et riik kasutab enda omandit nende eesmärkide saavutamiseks.
Riigitelevisioon ja riigiraadio on riigi omand. Autoritaarsed rezhiimid oskavad neid suurepäraselt oma huvide realiseerimiseks kasutada. Meenutagem vaid lähiminevikku, kui kogu siinset massimeediat juhiti raudse käega «valgest majast» praegusel Rävala puiesteel.
Diktaatorid mõistavad suurepäraselt, missugune võimas vahend on ringhääling rahva meelsusega manipuleerimiseks. Viisakamalt väljendudes kasutasid võimumehed ringhäälingut rahva integreerimiseks, et saavutada oma eesmärgid.
Tuleb tunnistada, et tulemus eesti rahva lollitamises oli soovitust väiksem vaid tänu Soome televisioonile ja välisraadiote eestikeelsetele programmidele. Venemaal oli massimeedia tegevus tunduvalt tõhusam, sest teistsugune info oli rahvale raskesti kättesaadav.
Televisiooni ja raadio üheks ülesandeks on teoreetikud alati pidanud ühiskonda integreerivat funktsiooni. Eesti Raadio ja Televisioon püüdsid eesti rahva ühteliitmise ülesannet täita vaatamata «valge maja» karvasele käele kogu okupatsiooniaja vältel.
Nõukogude impeeriumist vabanemise ja iseseisvuse taastamise aastatel läks asi juba täie rauaga. Kas nüüd enam polegi riigiraadio ja -televisiooni integreeriva funktsiooni järele vajadust?
On ikka küll ja vähemalt ühes asjas on Eesti Raadio integreerivat funktsiooni täitnud tänaseni. See on nimelt venelaste integreerimine eesti ühiskonda.
Poliitikutele on Eestis elavate venelastega tegelemine üsna ebapopulaarne tegevus. Eestis elavate venelaste integreerimise vajadusest on rääkinud kõige enam teadlased. Tuleb nõustuda prof Kaido Jaansoni arvamusega: «...ei maksa loota, et eestlaste ja venelaste suhted siin Eestimaal järgmiste sugupõlvede jooksul otsekui iseenesest paraneksid.» («Kui tark on (olnud) meie Vene-poliitika?» PM, 25. veebr 97.)
Tõepoolest, iseenesest juhtuvad enamasti asjad, mis meile ei meeldi, soovitud eesmärkide saavutamiseks tuleb alati pingutada. Nii on ka venelaste integreerimisega Eesti ühiskonda. Muud võimalust paraku pole.
Eesti Raadios alustati ettevalmistusi täismahulise venekeelse programmi väljastamiseks 1992. aastal. Programm käivitus 1. mail 1993. Praegu kuulab seda ca 60% Eestis elavatest venelastest.
Varem kuulas see seltskond põhiliselt Moskvast lähetatud saateid, mis teadagi olid Eesti suhtes parimal juhul neutraalsed, sagedamini vaenulikud. Nõnda siis kasvas Eestis elavate venelaste lojaalsus Eesti riigi suhtes tänu Eesti Raadio venekeelsele programmile oluliselt. Kuid see on esimene samm integreerumiseks.
Küllap siis jätkus tollal Eestis poliitilist tarkust mõistmaks, missuguseid probleeme tekitab Eesti riigile seltskond, kelle ainsaks infoallikaks on meile ebasõbralikud infokanalid. Kahjuks jäi riigitelevisioonis venekeelne programm moodustamata ja nüüd vaatab põhiline osa venelasi satelliidi kaudu kättesaadavaid Venemaa programme. Positiivset infot Eesti kohta, sealhulgas Eesti-Vene suhete kohta on sealt lootusetu otsida.
Praeguses telekanalite litsentside ümber käivas vaidluses on väidetud, nagu takistaks venekeelne telekanal venelaste integreerumist Eesti ühiskonda. Kas tõesti arvavad selle seisukoha toetajad, et venelased hakkavad vaatama eestikeelseid telesaateid, kui venekeelsed satelliidiprogrammid on kättesaadavad?
Küllap oleks sellesama integreerumise ülesande täitmiseks mõistlik luua Eestis venekeelne telekanal, kuid see peaks kindlasti olema riigitelevisiooni juures. Erakanal ei saa integreerimise funktsiooni kuigivõrd edukalt täita, sest erakanali huvi on ennekõike kommertshuvi.
Siis oleks ka eestikeelsel televaatajal lihtsam, kui eestikeelse programmi sisse ei tule ootamatult venekeelne saade. Programm, kus on vaheldumisi eesti- ja venekeelsed saated, ei ole ladusalt jälgitav ei eesti ega vene vaatajale.
Eesti riigil kui riigi ringhäälingu omanikul on teisigi huve ja eesmärke, mida saaks realiseerida omandi - raadio ja TV kaudu. Nii toimitakse kõikjal maailmas, kus on avalik-õiguslik ringhääling.