Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MART NUTT
Mart Nutt on Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige.
Mõned päevad tagasi teatas Vene välisminister Jevgeni Primakov, et Venemaa ei sõlmi piirilepet Eestiga hoolimata sellest, et Eesti on loobunud nõudmast Tartu rahu mainimist leppe preambulas, teisisõnu, teinud märkimisväärse järeleandmise.
Sellele lisas välisminister küünilise avameelsusega, et Venemaa jätkab surve avaldamist Eestile humanitaarküsimustes. Põhimõtteliselt tähendab see Eesti painutamist Venemaa lähivälismaa kontseptsiooni põhitingimuste alla - venelastele kodakondsuse nullvariant ja topeltkodakondsus (eksterritoriaalsus) ja kaks riigikeelt. Ehk siis Vene protektoraadi tunnistamist.
Need avaldused ei näita kursimuutust Vene lähivälismaapoliitikas, küll aga verbaalse agressiivsuse kasvu. Primakovi avaldusvorm lausa kopeerib natsi-Saksamaa surveavalduste tooni Tshehhoslovakkia suhtes Müncheni sobingu päevilt.
Eesti poliitikud ja diplomaadid on otsinud Venemaa agressiivsuse kasvu põhjusi Jeltsini haigusest, Venemaa ebastabiilsest siseolukorrast, Saksa välisminister Kinkeli avaldusest jpm. Teatav mõju loetletul kahtlemata on, kuid tähele panemata on jäetud kaks äärmiselt olulist tõika.
Esiteks on Venemaa alati vastanud järeleandmistele jõhkra surveavalduse tõhustamisega. Seda ei näita mitte ainult suhted Eestiga, vaid kogu Vene diplomaatia ajalugu. Seni on ainult ajalooprofessor Sulev Vahtre nimetatud tõsiasjale tähelepanu juhtinud.
Teiseks ei ole Venemaa lähivälismaa kontseptsioon uus. See töötati välja samaaegselt NSV Liidu lagunemisega ja selle ülesanne ei olnud mitte ainult endiste NSV Liidu vabariikide lõa otsas hoidmine uutes tingimustes, vaid ka pool aastat varem taasiseseisvunud Balti riikides Venemaa kontrolli taastamine.
Ühes üle kahe aasta tagasi ilmunud artiklis nimetasin seda kontseptsiooni Jeltsini doktriiniks. Lähivälismaa kontseptsioon ei kuulu nõukogude aega. See on just iseseisvunud Venemaa impeeriumi taastamise kontseptsioon neokolonialismi teed mööda. Ja selle nurgakiviks on venelaste eriõigused nimetatud riikides ning Venemaa kontrolli kehtestamine nende riikide üle ebavõrdsete lepingute kaudu.
Venemaa pole Jeltsini doktriinist loobunud. Ka mitte Balti riikide suhtes. Eesti võimalik sattumine Euroopa Liidu laienemise esimesse ringi aga annaks sellele surmahoobi. Nii et Venemaal on hakanud kiire.
Positiivse hõlmamise poliitika (või taktika, kuidas keegi seda kasutab) ei ole tegelikult kontseptsioon, vaid pigem senise välispoliitika üldnimetus.
Uue momendina on lisandunud vaoshoitus - Venemaad liiga teravalt mitte rünnata, s.o käituda tsiviliseeritult lootuses, et ka Venemaa käitub tsiviliseeritult. Seni pole see tulemusi andnud.
Positiivses hõlmamises on annus lääne diplomaatialt laenatud üleolekut: karu pole mõtet ärritada, vaid ta tuleb panna oma meepoti kallal askeldama.
Selle taktika vaieldamatu pluss on selles, et see meeldib läänele ja toidab lootust, et lääs sunnib Venemaad Eestisse leplikumalt suhtuma. Nõrkus on aga selles, et Eesti võib lääne egoistlikele püüdlustele vastu tulles oma suveräänsuse maha mängida, tehes end nii Euroopa Liidule kui NATOle ise vastuvõetamatuks.
Kahjuks on Eesti seni ühepoolsete heatahtlike järeleandmiste teel märgatavalt ahendanud oma diplomaatilist manööverdamisruumi läbirääkimistel Venemaaga. Eesti diplomaatia ehk suurimaks nõrkuseks on see, et ta ei tunne ajalugu. Ei diplomaatia ega Eesti-Vene suhete ajalugu.
Oma kogemuse asendamine läänes kohati leviva naivismiga, nagu oleks Venemaa nüüd demokraatlik õigusriik, kellega saab suhelda nagu Rootsi või Taaniga, võib lõppeda Eestile katastroofiga. Ehk retooriliselt - Eesti on Venemaa nii positiivselt hõlmanud, et Eestist endast pole midagi järele jäänud.
Igale Eesti diplomaadile oleks kasulik lugeda läbi William Tominga «Mälestused» Tartu rahuläbirääkimistest. Igatahes vastuse küsimusele, kas positiivne hõlmamine on välispoliitiline geniaalsus või pankrot, annab vastuse ajalugu.
Venemaa rabeleval agressiivsuse kasvul Primakovi suu läbi on kahtlemata oma positiivne mõju. Kahtlemata sunnib see Eestit välispoliitikas märksa sirgjoonelisemalt oma kurssi välja tooma ja võibolla ka välja töötama. Kuid ehk veelgi olulisem on see, et lääs on sundvaliku ees.
Võtmata selget hoiakut Balti riikide tuleviku suhtes, kapituleerub lääs mitte ainult Venemaa ja Eesti, vaid ka oma riikide avalikkuse silmis teades, et see toob kaasa Venemaa veelgi suurema jultumuse.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KAUR PARVE
Keemiaüliõpilane Kaur Parve on TÜ üliõpilasesinduse abiesimees.
Üliõpilased on Eesti taasiseseisvumisest saati sattunud järk-järgult majanduslikult üha raskemasse olukorda.
Meenutagem. Piiratud on stipendiumi saajate hulka umbkaudu 15 protsendile üliõpilastest, kusjuures seegi katab maksimaalselt kolmandiku normaalseks eluks vajalikust. Ei ole suur toetus ka õppelaen (ca 500 krooni kuus), mis vaatamata madalale protsendile on siiski tagasimaksmist ootav laen.
Kahandati sõidusoodustusi, ülikool on lõpetamas ühiselamute sooja ja sooja vee kinnimaksmist, mis tõstab ühiselamute üürihinna suuremaks linnakorterite hinnast. Kõik riiklikust poliitikast tulenevad sammud.
Harida või mitte?
Eesti põhiseadus ütleb, et haridust on õigus saada igaühel. Tavaliselt ei oska keegi ühe haridustee etapi järgi otsustada inimese võimekuse üle teist haridustee etappi läbida. Igasugune sedalaadi prognoos on posimine või teatud statistilise analüüsi tulemus, mille rakendamine üksikisikul annab liiga suure tõenäosusega tulemuseks erialase värdja.
Riigi huvi on mõistetavalt ülearuseid kulutusi minimeerida ning hoolitseda, et inimese harimine annaks võimalikult sihipäraselt kasutatava ning seeläbi maksimaalset tulu toova produkti. Eestil on praegu otsustada, kuidas see saavutada.
Kõigepealt, millist arengusuunda Eestil eelistada? Kas meil on väljavaateid lähimate aastate jooksul saada naaberriikide turu- või rahakotiks, ise samal ajal riigina säilides, nagu soovitakse?
Rahakotiks hakkamine nõuab suurt usaldusväärsust, stabiilsust ja sõltumatust. Euroopas on selleks võimelised ehk ainult Shveits ja Island, enim loomulikult Vatikan. Eestil puudub vähimgi võime tõestada teistele riikidele, et ta on neile kõige kasulikum just sellisel kujul, mida me Eesti kodanikena sisimas soovime.
Seega tuleks algul teaduse ja sellel baseeruva tööstuse arengu kaudu endale üritada auväärsust võita ning seejärel alles pürgida edasi.
Ohtlikud tendentsid
Tõenäoliselt otsustab täna endale optimaalse eriala omandama hakata mitte rohkem kui pool, arvatavasti aga kuni kolmandik kõrgkoolivõimelistest keskkoolilõpetajatest. Seda tõestab veenvalt iga-aastane ülikoolipürgijate eelistuste statistika. Viimasest on näha, et mõningatele ühiskonna arengus olulist osa mängivatele uute materjalide ja tehnoloogiate väljatöötamiseks ning optimeerimiseks eeldusi pakkuvatele erialadele on tung mitmeid kordi väiksem kui saavutatu säilitamist ja sellega tehingute tegemist õpetavasse valdkonda.
Lahendust on kerge pakkuda, ent praegu viljeldavat Eesti poliitilist stiili järgides ääretult ebamugav rakendada. Kõrgkooli õppima asudes tehakse valik eelkõige aine kasuks, mille süsteemi ja eelkõige keelt juba mingil määral tajutakse, teine eelistustegur on antud valdkonda õppinud inimeste töötasu.
Süsteemi ja keele omandamisel enne erialast stuudiumi mängib tähtsat rolli taust, mis hõlmab kodu, kooli ja muu laiema keskkonna, meedia sealhulgas. Kodust keskkonda on riigil võimatu kujundada selliseks, et seal võrdselt hästi käsitletaks kõiki teemasid.
Millegipärast on tendents, et tugevate reaalkalduvusega koolide lõpetanutest läheb loodusteadusi õppima võrreldav hulk nendega, kes otsustavad humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna kasuks, kuna teiste koolide lõpetanuid satub reaaliasse suhteliselt väga vähe. Riik saaks suunata ressursse selle heaks, et soodustada erinevate kooliainete õpetamise ühtlaselt kõrge taseme saavutamist.
Pole kellelegi saladus, et Eesti koolides töötavate loodusteaduste, eelkõige keemia-, füüsika- ja bioloogiaõpetajate üldtase ei kannata vähimatki kriitikat. On selgelt riikliku poliitika küündimatus, kui ei suudeta motiveerida kooliõpetajaid end täiendama, õpetamisvõimelisi tegelasi kooli minema ning kui kooli lõpetab inimesi, kelle arvates pH on «paha asi, mis on suus».
Kui helgematesse peadesse on riiklikult programmeeritud soodumus minna õigust, majandust või teisi hüvede üle kauplemist, mitte hüvede tootmist õpetavaid alasid õppima, on riigil väga väike shanss areneda, riigieelarve maht hakkab suurenema tulevikus vaid inflatsiooni tulemusena ning väliskaubanduse vaekauss vajub üha sügavamale impordi poolele.
Kurjad kavatsused
Väljakäidud riikliku koolitustellimuse projektist on näha, et Eesti riigi juhid püüavad kahjumi allikast lahti saada, juhtides õppekulud õppurite kanda. Ühelgi normaalsel inimesel ei ole võimalik iga õppeaasta eest kahe aasta töötasu välja laduda. See viib automaatselt riigi pakutavat õppekulude katmist kasutama.
Vastutasuks on kohustus töötada riigi määrataval töökohal teatud aja vältel. Sellise võttega saab kõrvaldada harimise kahjumi, kuid ratsionaalsuses võib tugevasti kahelda.
Inimese erialast võimekust ei oska ennustada ka firmad, mis võiksid olla huvitatud endale töötajate koolitamisest. Et enda jaoks optimaalsele erialale satub kuni pool kõrgkoolivõimelistest ning kuna koolitustasu on sedavõrd suur, on väga tõenäoline, et valdav enamik tudengeist pressib kiiresti lõpuni ega hakka endale sobivama eriala leidmisega katsetama ka siis, kui valikuvääratus hakkab valusasti tunda andma.
Võiks arvata, et ühiskonna huvi on kodanikkonna harimine ning rakendamine nii, et sellest saaks maksimaalset kasu. Paraku on selgeid märke, et seadus, millega kehtestatakse inimeste saatust määrav riiklik sundus väga suure tõenäosusega vale otsus teha, on väga võimalik. Tulemus viiks eesmärgist kaugelt mööda, mida tuleb tõsiselt karta.
Tuleks endale üritada siiski teadvustada, et Eestis ei ole võimalik rakendada suurriikides toimivaid süsteeme. Eriti veel pimesi. Meie reservid on väga piiratud ning nendega järelemõtlematult eksperimenteerimine on ääretu vastutustundetus. Riik ekspluateerigu neid reserve ratsionaalselt ja tehku selleks soodustusi. Soodustagu ka õppimist ning muud silmaringi avardavat tegevust, näiteks reisimist, mitte vastupidi.
Selle mõttekäiguga ei taha ma sugugi öelda, et võiks pöörduda tagasi sotsialismusesse, kuid kui on näha, et riik sunnib ülikoolituse saamise eest inimest lausa võlaorjusse, kerkib küsimus vähemasti tudengkonna seast: kuhu kuradi mülkasse need riigiisad Eestit tüürivad?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENE PAJULA
Iga uus päev toob pealinnast maale uusi ehmatusi. Ühel päeval võetakse vaesematest piirkondadest raudtee ära, sest milleks meile vaesed piirkonnad. Siis arvatakse, et milleks neile seal sadamaidki vaja on, kui raudtee niikuinii välja sureb.
Kokkuhoid, mis Dirhami, Kunda ja Veere sadama veterinaarteenistuse sulgemise pealt saavutatakse, on riigile kindlasti märkimisväärne, mis sellest, et see kohalikule arengule surmahoobi annab. Mis nad siis elavad niisuguse koha peal, tulgu parem Toompea haljendavatele nõlvadele. Kellele see korda läheb, et Dirhami on praktiliselt jäävaba ja looduslikult väga heade tingimustega sadam.
Siis öeldakse, et kinni tuleb panna alla 500 õpilasega kutsekoolid, ja maal paiknevad kutsekoolid ongi suurelt jaolt väiksemad; siis hakatakse õpetajatele õpilaste arvu järgi palka maksma - ja arvake, kus on Eestis väiksemad koolid, kas linnas või maal?
Siis hääletatakse just perede-pensionäride liidu vanemlikul toel maha lastetoetuste tõus, sest milleks lastele suuremat toetust vaja, nemad ju ei hääleta.
Päris tummaks võtab Eesti Vabariigi valitsuse määrus nr 326, vastu võetud 31. detsembril 1996. Kuupäev sellel määrusel näitab küll seda, et meie valitsus hoolitseb meie eest isalikult öösel ja päeval, isegi vana-aasta õhtul ollakse usinasti töös, aga mis asi see on, mille nimel töötavad valitsuskoalitsiooni suurimad osapooled - maaparteide esindajad ja perede-pensionäride liit -, kui kõne all olev määrus võtab maakoolide lastelt õiguse sõita kooli ja koolist koju tasuta.
Kui vald igas suunas koolibusse käima ei pane, siis maksab ka 30 kilomeetri kauguselt koolis käiv õpilane iga päev sõidu eest. Koolibussid on vallavalitsuste suurimad kuluartiklid. Internaate meil ju üldhariduskoolide juures pole. Pealinna haridusametnike meelest pole kooli internaat nende asi, see peaks olema omavalitsuse või siis sotsiaalministeeriumi probleem. Aga omavalitsustel pole raha ja mida teab sotsiaalministeerium internaatidest.
Kui paljudes peredes võib lastele põhihariduse andminegi problemaatiliseks muutuda, siis sellest, et külalapski tahaks käia muusika- või kunstikoolis, trennis või keeli õppimas, miks siis mitte teatriski, pole mõtet enam rääkida.
Ei saa eitada, et bussifirmade lausdoteerimine oli vale ja võimaldas võltsimist ja kiiret rikastumist, aga enne nii põhjapanevate otsuste vastuvõtmist tulnuks kõiki asjaolusid siiski kaaluda ja alternatiivseid võimalusi leida.
Just maa poolt vaadatuna on asi väga kurb. Ja naljakas, kui valitsus järjest rohkem sotsiaalse turumajanduse mõistet suhu võtab.
Kui maarahva erakonna ja pensionäride-perede ainus missioon valitsuses on rahva elatustaseme languse tagamine kaitsetollide kehtestamise tagajärjel, siis ma küll aru ei saa, miks rahvas maamehi ja perede-pensionäride liitu nii väga armastab.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALO MALT, TÜ eesti filoloogia osakonna õppejõud
On naljakas ja kurb, kui loed silmanähtavaid probleemist möödakirjutamisi. Täpselt nõnda on juhtunud looga Palamuse kiriku(õpetaja)st ja Lutsu näitemängust. Kas tahtmatult või tahtlikult on sündmusi kajastatud väga ühekülgselt.
Andrus Laansalu (PM 11. 01.) kirjutab, et pole olemas kõigis aegades käibivat valemit õigeks tegutsemiseks. Üks siiski ehk on - viisakus. Paraku etenduse korraldajad seda valemit ei kasutanud, ei tutvustanud oma plaane pastorile ametlikult ja õigeaegselt. Võime vaid kujutleda õpetaja jahmatust, kui ta ühel õhtul kirikust näiteseltskonna avastas. Ma ei tahakski siinkohal arutleda Lutsu «Tali» kirikuhoonesse sobivuse üle, aga kui Laansalu ise nimetab Kõivu-Adlase etendust millegipärast «koomuskiks» ja «palaganiks», siis muutub see sobivus küll küsitavaks.
Kirik pole inimeste ees lukus ja eriti mitte Palamuse kirik, mille võtmeid on tõepoolest rohkem kui üks. Igal soovijal on Palamuse kool-muuseumi kaudu võimalik ka turistina kirikusse pääseda. Olen sel moel sinna mitmeid gruppe viinud (ning ei tahaks, et see võimalus teatrirahva ebakorrektse asjaajamise tõttu nüüd ehk äragi kaob). Ja lõpuks: igal pühapäeval kell 13 on Palamuse kirikus jumalateenistus. Uksed on lahti.
Palamuse kirik pole ka kultuuri ees lukus. Alates tööleasumisest 1983. aastal on koguduse «kultuurivõhiklik» õpetaja Margit Nirgi korraldanud Laiusel ja Palamusel pidevalt kontsertjumalateenistusi, luuleesitusi ja kunstinäitusi.
Kui maailm sekulariseerub ja inimesed kirikust eemalduvad, nagu kirjutab Laansalu, siis kindlasti mitte sellepärast, et «Tali» Palamuse kirikusse ei pääsenud. Ehk on asi hoopis nõnda, et ilmalike ürituste korraldamine pühitsetud ruumides aitab üleüldisele sekulariseerumisele veelgi kaasa? Mis ilmalikule mõtteviisile normaalne, ei pruugi seda olla vaimulikule. Viimatisel jõulujumalateenistusel oli Palamusel rahvast nii palju, et kirik kippus kitsaks jääma. Seda vaatepilti meenutades ei taha ma küll uskuda, et inimesed (Palamuse) kirikust eemalduvad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALEKSANDER KÕRGESAAR, Jõgevamaa
Usun, et igaüks saab telerist endale meelepärast meelelahutust, et mõnigi kord stressi maandada. Aga vahel teeb ka meele mõruks. Tahan õhtul rahulikult filme vaadata, aga ikka korduvad kuude kaupa iga natukese aja tagant ühed ja samad naisterahvastele vajaminevad tampoonid, tiivakesed, püksikesed.
Võidakse öelda, et ära vaata. Sel juhul pean silmad sulgema või teise tuppa minema. Miks ma siis ei või õhtuti rahulikult filme vaadata? Just sellepärast, et nende vaatamist segavad reklaamid.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
UDO SUURTEE, Saaremaa
«Postimehe» artikli «Taplus riikliku tapmise ümber» (10. jaanuar) üks alalõik «Preventiivsus on kaheldav» algab sõnadega: «Surmanuhtluse pooldajate üks põhiargumente on selle väidetav... kuritegude toimepanemist ära hoidev ja pidurdav toime, hirmutusefekt.»
Kuna ise olen mõrtsukaile elu säilitamise - armuandmise - veendunud vastane, leidsin selles lauses kaks vasturääkivust. Kindlasti on mõrtsuka hukkamisel kuritegude toimepanemist ära hoidev ja pidurdav toime. Vastuvaidlematult, sest mõrtsukas likvideeritakse.
Aga seda ei tohi kasutada hirmutusefektina. Kuidas siis nii - keegi hukatakse selle nimel, et hirmutada teist-kolmandat. Niisuguse mõtte rakendamine on küll loogilise mõtlemise nurisünnitus. Mõrtsuka hukkamine ei tohiks ühelgi juhul teenida kaht eesmärki: olla teistele hirmutusvahendiks või kättemaksuks sooritatud kuriteo eest. Kui esimesel juhul on kasutegur vaieldav, siis teisel juhul ümmargune null. Mõrtsuka füüsiline hävitamine (ex) tohiks teenida ainult üht eesmärki - hoida ära analoogse kuriteo sooritamist selle isiku poolt.
Ex-i vastased pakuvad loomulikult välja lõpuni juurdlemata või halvasti uuritud juhtumeid, kus on hukatud süütuid inimesi.
Aga kas tõesti tahetakse väita, et Saka sarimõrva mõrtsukate ex oleks olnud ülekohtune? Kas Romeo Kalda ei olegi mõrtsukas?
Kalda on ise väitnud, et relv taskus on talle nagu hambahari vannitoa peeglil. See on liiga tagasihoidlik võrdlus, kui meenutada tema poolt sooritatut. Tegelikult oli revolver temale nagu tavakodanikule taskurätik - see läheb käiku ka kõige väiksema vajaduse korral. Teine inimene tappa oli nagu (nina) nuusata!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
OLEV RAMJALG, Tartu
Mitmed tõrksad kaasmaalased on tõrelnud Eesti Vabariigi kodaniku Lennart Meriga selle pärast, et ta soovib ühte mereäärset Kalevipoja peopesa suurust maatükki pilkupüüdvaks muuta.
Põhjendanuks perekond Meri oma maaostusoovi kavatsusega rajada sinna shampinjoni- või siidiussikasvatus, leidnuks nad ilmselt praeguste oponentide poolt mõistmist, või piirdunuks asi pihku itsitamisega. Elu on näidanud, et sellised äriplaanid ja nende teostused on tihti seebimulli tugevuse ja kestusega.
Päikesejänkulegi on selge, et kadedus ja kahjurõõm ei kaunista isegi tshuktshi, eestlasest rääkimata.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1997