Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JÜRI LAURSON
,
Jüri Laurson on Eesti Elektrienergeetika Seltsi liige.
Samal teemal:Eesti energeetika tulevik.«Postimees»,
30. dets. 1996,
4. jaan. 1997.
Esmakordselt võeti elektrienergia Eestis kasutusele elektrivalgustuseks 1882. aastal. 1937. aastaks oli ehitatud 134 elektrijaama. Et elektrijaamu oli palju ja kogu elektrisüsteem liialt killustatud, oli tarbijate varustamine elektrienergiaga halb ja 1 kWh hind võrreldes naaberriikidega kõrge.
Elektri kõrge hinna tõttu müüs Tallinna linna elektrijaam 1936/1937 ühe elaniku kohta 2 kuni 5 korda vähem elektrienergiat kui Riia, Helsingi, Stokholmi ja Malmö elektrijaamad.
Pärast Teist maailmasõda
Selleks, et arendada tööstust, oli vaja elektrisüsteemi töökindlust suurendada. Väikeste elektrijaamade asemele hakati mõtlema suurte baaselektrijaamade ehitamisele. See sai teoks alles pärast Teist maailmasõda.
Balti Soojuselektrijaama ehitus kestis 10 aastat (1956-1966). Eesti Elektrijaam ehitati 1965-1973.
Paralleelselt eespool nimetatud elektrijaamade ehitusega ehitati kogu Eesti ulatuses välja ühtne elektrivõrk, mis muutis Eesti elektrisüsteemi väga töökindlaks. Samal ajal on jäänud elektrienergia 1 kWh hind suhteliselt madalaks. Seda ei saa võrreldagi vee, kanalisatsiooni, telefoni- ja sideteenuste, gaasi jm hindade tõusuga.
Eesti Energia AS ei ole praegu kahjumiga töötav ettevõte, kuigi töötab kulumise arvel. Energiasüsteemi korrashoiuks ja moderniseerimiseks on elektrienergia hinna tõus mõistagi vältimatu, kuid see ei tohi tõusta nii kõrgeks kui seda tõstab välisettevõtja, kes kavatseb meie elektrijaamad ära osta.
Elektrihinna liialt suure tõusu korral tekivad ettevõtjad, kes hakkavad paigaldama väikeelektrijaamu. See aga killustab kogu energiasüsteemi. Samal ajal ei ole väikeelektrijaamad suutelised tagama elektrivarustuse töökindlust. See halvab tööstuse arengut ning Eesti langeb energiamajanduses samale tasemele nagu 30ndatel aastatel.
Elutähtis kogu rahvale
Ekspeaminister Andres Tarandil oli täielik õigus, et Eesti energeetikasse investeerimiseks vajamineva laenu peaks tegema riik, et kohalikele tegijatele edasi laenata. Iga kainelt mõtlev majandusmees peaks aru saama, et nii tuleks palju odavam kui lasta laenata välisettevõtjal, kes tahab saada mõistagi suurt vaheltkasu.
Tänaseks on Eesti energiamajanduses jõutud teelahkmeni, kus Eesti Energia AS peab energiamajanduse edasiarendamiseks valima kõige ökonoomsema, ratsionaalsema, valutuma ja poliitiliselt õige tee.
Kogu eesti rahvale elutähtsaid objekte, nagu Eesti ja Balti elektrijaam, millest võib sõltuda Eesti iseseisvus, ei tohi välismaalastele maha müüa. Nii müüme maha kogu Eesti elektrituru ja soodsad võimalused koostööks naaberriikidega.
Rahva vara müümise üle ei saa otsustada paar-kolm inimest. Riik peab eesti rahvale elutähtsaid objekte kaitsma ja edasi arendama omal jõul.
Kutsun kõiki, kes valutavad südant Eesti iseseisvuse püsimajäämise pärast, tõstma häält elektrijaamade ameeriklastele müügi eellepingu tühistamise poolt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
HELJU VALS,
Helju Vals on keeletoimetaja.
Inimestel on kalduvus saada pahaseks, kui neile ütled, et «sa ei saa aru». «Ah et mul pole aru peas!» välguvad silmad kurjaks vastuseks. Pea on haavatavam (moesõna!) kui süda, tuleb välja.
Kui solvad eduka tegelase pead, ära enam loodagi temaga asju ajada, näiteks ümber sõnastada tema reklaami, mis kutsub lastevanemaid oma võsukestele jõuludeks päris isiklikku televiisorit kinkima. Telemaailma lapsed on niigi võõrdunud teiste laste seltskonnast, oleks arulage seda veelgi õhutada.
Ei, arust lagedaks ei tohi tähtsa olekuga reklaamitoojat solvata, diplomaatlikum on rõhuda südamele. Ütle näiteks, et «teil on vist süda paremal, see tähendab valel poolel». Ükski vähegi ennasttäis tegelane ei kannata, kui teda üllatatakse ootamatust küljest. Ehmunult nõustub ta keele-, õigemini küll mõtteparandustega. Mitte pea, vaid südame abil saab tekst arukam.
Mu töövõime on alatu, aga eesmärk õilis. Sellest hoolimata on tuttavad arstid mind korrale kutsunud, lisades, et dexiocardia ehk südameparempoolsus ei ole mingi patoloogiline seisund, vähemasti ei tähenda see südametust, veel hullem - mõistuse nihusust. Aga üteldakse ju, et sellel või teisel «pole süda omal kohal»! Kas siis belletristlikku vallatust ei tohi lubada?
Väheseid kardiolooge, keda ma pole veel jõudnud sellel teemal kiusata, on jõulunädalal 79-seks saanud Ülo Lepp. Ta elab Rüütli tänava lõpus kunagises helimeister Aleksander Lätte elupaigas, uuemal ajal on see Liivimaa Lombardi maja. Ei julge külla minna, sest äkki on novembrikuu külm kuidagi kahju teinud rohketele maalidele. Jah, dr. Lepa kodus on aastakümneid kogutud kunsti püsinäitus.
Tollest majast, täpsemalt majadest 21 ja 23, kirjutas «Postimees» mitu korda ja see lugu jääb kibeda ülestähendusena Tartu 1996. aasta kroonikasse. Ei võta minu pea kinni tehnilisi umbseletusi, miks ei lülitanud omanik kütet sisse õigel ajal. Vaevalt saabki tehniliselt seletada asju, kus põrkuvad kokku eluhoiakud, ühelt poolt võimumeelne edukas noorus ja teiselt poolt vaimumeelne saamatu eakus. Nende võitlus tuleb alati ebavõrdne.
Ebavõrdsust aitaks leevendada, kui rikastumine läheks nii palju aeglasemalt, et noored ja edukad jõuaksid ühtaegu õppida oma võimuga toime tulema teisi kahjustamata. Kellel meist võiks midagi olla kultuurse rahaeliidi vastu! Tartu pole küll Caracas, mille kunstikeskust juhib vanema põlve väliseesti ärimees Harry Männil, aga nii palju peaks meie linna vaimukliimal siiski väge olema, et siin ei pääse mõjule jõukurite soojatundetus.
Uus aasta ei saa tulla, kui vana pole läinud. Ta läks tõrkumata: tema 365 päeva said otsa.
Inimene pole ajaühik. Tema ei tea, kui mitu päeva on talle antud, et elu ja tööga valmis jõuda ja valmis jõudmist väheke nautida, ning seepärast ei salli ta, kui teda tõugatakse: «Eest ära!» Ei saa väärikaks arvata ühtki linna, kus elanikke tunnistatakse elamiskõlbmatuks nagu maju, kus nad öid veedavad.
Eesti nimekaim käitumiskultuuriõpetaja Maaja Kallast tuletas just enne jõule «Postimehes» meelde, milleks me kombeõpetust vajame. Vajame selleks, et ellu jääda.
Vahelduseks võiksime kombeõpetust nimetada ka austusõpetuseks, sest mis need kombed muud on kui austus kaasinimeste vastu. Juba täna tasuks üle hulga aja teise inimese enne bussist välja lasta, kui ise sisse trügime, ja esmajärjekorras aitame välja endast vanemad.
Vana ja noor on vastandlikud, ehkki mitte lepitamatud mõisted. Kui otsime vastandust uuele, peab jälle platsi astuma väärikas vana. Tal on topeltkoormus, suuremgi veel.
Eriti märkame seda aastate vahetudes. Üheainsa vana asemele tuleb mitu aastat: uus, noor, teotahteline, lootusrikas, tööks ja südameõigepoolsuseks kohustav.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALLAN ALAKüLA
Ajakirjandushariduseta ajakirjanike lipulaev Urmas Ott tegi vana aasta lõpul eetris olnud «Trikolooris» ära töö, mida keegi teine polnud seni ette võtnud. Ei õppinud ega isehakanud (see teine on Lauri Vahtre määratlus) ajakirjanikud.
Ott küsis Eesti kolmelt keskselt riigiisalt ka mõned küsimused, mida need ise poleks enesele heameelega avalikult esitanud. Oli siis Oti ettevalmistus ja sellest tulenevalt saadud vastused millised nad olid, aga ta vähemalt küsis.
Vähist rohkem rääkis tema korter
Peaminister Tiit Vähi näikse olevat Eesti ajakirjandusele lootusetu juhtum - tema räägib ikka punamütsikese vanaema kombel juttu, mida heaks arvab, ja sugugi mitte ilmtingimata ei pea sel ladusal ja loogilisel sõnavoolul olema seost esitatud küsimustega. Oti standardselt häid vastuseid garanteerivad provokatsioonid vestluskaaslase isikliku materiaalse heaolu valdkonnast vaatajat Vähi puhul targemaks ei teinud. Telepildis vilksanud peaministri kodune külalistuba (tõeliselt jõuka mehe elupaik) rääkis igatahes Vähist rohkem.
Pärispoliitikast kõneldes Otil sellise vastase puhul muidugi shansid puudusid.
Saviga võrdne heitlus
Riigikogu esimees, teist aastat suur poliitik Toomas Savi oli oma Keila-Joa rendiresidentsis Otile väärilisem vastane. Ilmseid vigu tegid mõlemad.
Savi läks silmanähtavalt närvi küsimuste peale, mida üks parlamendi spiikeriks saanud inimene peaks ületama mängleva kergusega. Eriti käis see Londoni lindikriisi hotellist peaministrile ETA vahendusel mullu novembris läkitatud süütu tagasiastumise üleskutse kohta. Olukord saates päädis hoopis Savi tõdemusega, et tal on (Otiga) käimas kompromissitu heitlus.
Ott oli saateks valmistunud ehk tõepoolest rohkem kui oma stuudiotundides poliitikutega kohtumisteks, kuid sellest ei piisanud.
Läbikukkumiseks tuleb pidada kohta, kus Ott pärib asjatundlikult Savi eelmiste parteilisuste kohta. Ott oli teadlik Savi Reformierakonda astumisele eelnenud koonderakondlikest sidemetest, kuid fakti vastu eksimine (Savi ei jõudnud siiski Koonderakonna liikmeks saada) lasi Savil küsimuse täielikult nullida.
Merile mõned ahingulöögid
Ei suutnud uskuda oma silmi, kui tonnide kaupa maailma kuulsusi intervjueerinud Ott polnud enam tema ise Eesti presidendi ametiresidentsis Kadriorus. Lubamatus lummuses Ott nõustus saate esimeses pooles presidendile noogutades lõpetama teemasid mesiste kinnitustega «Arusaadav», «Ma mõistan». Seda ka mõttekäikude puhul, kus Meril polnud mingit põhjust Otti arusaamises kahtlustada.
Võibolla oli see aga Meri valvsuse uinutamiseks kasulikki, sest seda paremini tabasid ühtäkki ärganud telestaar Oti ahingulöögid.
Soojenduseks mõned palad Meri VEKSA-minevikust ja sõber ülo Koidu segasest surmast. Carte Blanche`ilikku keskustelu eelmises elus tehtu eest vastutamise teemal Ott siiski ei üritanud.
Lausa hea oli juba arupärimine Meri ja tema ostetavate maatükkide kohta. Presidendi võttis see pisut kõikumagi. Meri poolt oli suur viga öelda populaarsele teleajakirjanikule, et kuigi teie küsimus meenutab SORVVO uurija oma, ma võin ju teile vastata kah.
Esitatud mõte, et kodu rajamiseks kavatseb 67-aastane mees saada pangast 15-aastase tähtajaga laenu, oli teine huvipakkuv moment.
Ott ei jätnud seda osaliselt ära kasutamata, pärides, kuidas selle tervisega siis ikkagi lood on. Meri vingerdas välja seletusega, et parem ei saa ollagi, ja sellega ka kogu Oti nähtav eeltöö piirdus.
Idee riigi peamisi poliitilisi institutsioone esindavate poliitikute lahtikoorimiseks nende endi kodus on igatahes väärt, et seda jätkata. Muidugi juhul, kui me ei taha rahva ja võimu võõrandumisest ainult rääkida, vaid seda ka vähendada.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
SULEV MÄELTSEMEES,
Sulev Mäeltsemees on Eesti Haldusjuhtimise Instituudi rektor.
Meil tahetakse nüüd sotsiaalse turumajandusega hirmutada inimesi nii, nagu omal ajal hirmutati näiteks miilitsaga lapsi. Vähemalt järjekindlalt teeb seda ajaleht «Äripäev».
Oma 20. detsembri juhtkirjas märgib ÄP, et «novembris 1996 algas Eestis sotsiaalse turumajanduse ajastu - nii kirjutavad tulevikus ajalooürikud. Koalitsiooni sotsiaalse turumajanduse (muuseas, sotsiaalse turumajanduse juurutamise on oma eesmärgiks seadnud ka Valgevene president Aleksandr Lukashenko) rakendamise korral ei oota järgmisel aastal majandust ja ettevõtjat küll roosiline aeg. Loodetavasti ei muutu see tilgaks tõrvaks meepotis, mis kogu mee ehk seni saavutatu ja veel hapra reitingu maailma silmis ära solgib.»
Nii et sotsiaalne turumajandus on meie asjatundjate arvates juba Valgevene mudel, ja kuna Valgevene on iga eurooplase silmis oma suletuselt, diktatuurilt jne üle võtmas endise Albaania rolli, siis peaks see tõepoolest kaalukalt mõjuma.
Kahjuks ei ammuta tarkust meie ajakirjandusest Saksamaa Liitvabariigi juhid. Selle riigi president Roman Herzog lubas detsembri algul peetud kõnes sotsiaalse turumajanduse muuta oma ametiaja teise poole keskseks teemaks.
Ajaleht «Bonner Rundschau» kirjutab (13.12.1996) selle lubaduse kohta, et «õigupoolest kahju, et ta seda kauem teha ei taha». Kas oli selles vihjes kõrvuti sotsiaalse turumajanduse toetamisega muu hulgas soov näha Herzogit presidendiametis ka järgmisel valimisperioodil, on muidugi raske öelda. Igal juhul võib täheldada põhimõtteliselt erinevaid hinnanguid sotsiaalsele turumajandusele selle sünnimaa ajakirjanduses ja meil.
Heaolu mitte ainult üksikutele
Sotsiaalse turumajandusega «solkima» sunnib Saksamaa Liitvabariigis ühiskonnaelu korraldust juba riigi põhiseadus. Nimelt on Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduses säte (§20), mille kohaselt «Saksamaa Liitvabariik on demokraatlik ja sotsiaalne föderaalriik («Die Bundesrepublik Deutschland ist ein demokratischer und sozialer Bundesstaat»). Aastaid on sealses riigis vaieldud selle üle, kas ei tuleks põhiseadusesse otseselt kirjutada termin «sotsiaalne turumajandus».
Kui iseseisva Eesti riigi taasloomise eesmärk oli eestluse püsimajäämise kindlustamine, mitte ainult mõnedele heaolu tagamine, siis peaks sotsiaalne turumajandus meil kujunema riigi majanduspoliitika aluseks.
Eelmise aastakümnendi vahetusel olime sügavalt solvunud, et 1940. aasta suvel oli idanaabri pealinnas meid nimetatud prügikorvides toiduotsijateks. Nüüdne tegelikkus näib meid jätvat üsna ükskõikseks.
Lootuses sotsiaalse turumajanduse realiseerimisele ka Eestis tahaks aastavahetusel parafraseerida Al Oerteri poolt enne neljanda olümpiakulla võitmist öeldut ning selle elukorraldusega hirmutajatele hüüda: «Värisege, sotsiaalne turumajandus tuleb!» Enamikule kaasmaalastest, kellele humaanne elukorraldus peaks sobima, aga soovida head sotsiaalse turumajanduse aastat!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ANDRES TAKLAJA, Tallinn
Kindlasti on nii mõnigi võõristanud meie uudisteagentuuride keelekasutust naaberföderatsiooni uudiste vahendamisel. Eriti selles osas, kuidas kasutatakse vaheldumisi teineteist mittevälistavaid termineid Vene ja föderaalne. Kuigi riik ise, armee, julgeolek, valitsus, parlament, president, pealinn on kõik föderaalsed, kasutatakse ühtedel juhtudel ainult täpsustust Vene, teisel juhul föderaalne.
On täheldatav, et tavaliselt tarvitatakse algallikates terminit föderaalne, kui on vaja tähelepanu kõrvale juhtida shovinistide poolt mitteametlikult manipuleeritavate julgeolekuorganite või armee mustadelt tegudelt. Kas niisugune selektsioon on ka meie huvides?
Eraldi võimaluse välismaalaste teadvusega manipuleerimiseks annab aga asjaolu, et riigisiseselt selgelt eristatavad mõisted rahvuslik (russki) ja imperialistlik liitriiklik föderaalne (rossiiski) tõlgitakse välismaal ühtemoodi Vene (Russian).
Seetõttu on vene keelt mittevaldaval välismaalasel tegelikult võimatu tõlgitud uudiste alusel eristada vene osarahvuse terveid rahvuslikke püüdlusi suvalisest rahvusest shovinisti imperialistlikest ambitsioonidest.
Nii ongi vene rahvuse huvide vastaselt ja imperialistlikult esinevat venelast Pjotr Rozhokki tituleeritud vene marurahvuslaseks. Sama terminit kasutatakse ka Zhirinovski kohta, kuigi maruimperialisti termin sobiks mõlemale paremini.
Inglise keeles mõistetakse tõlget kui interpreteerimist. Ehk oleks ka meil toortõlke asemel vaja interpreteerimist.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
HEROLD SAARE, Elva
Külmade ilmadega käivad paljud noored linnatänavatel ilma talimütsideta. Arstina ütlen kohe, et see ei ole karastamise meetod, vaid mingisugune omavaheline näitamine.
Füsioloogiast on teada, et külmas veresooned ahenevad, antud juhul pea piirkonnas ja reflektoorselt kannatab ka aju väheveresuse all. Milleks on inimesel juuksed? Arvate, et ilu pärast? Ei, neil on kaitsefunktsioon külma ja kuuma toime vastu, ilule jääb siiski ka mõni protsent.
Olen talisupleja, tegelen sellise karastamisega juba 31 aastat, üldiselt jätame jääauku minnes pea märjaks tegemata (külmetamata). Inimese kehas toimub külma toimel nn veresoonte gümnastika, reflektoorselt antakse see edasi ka aju arteritele. Selline ajutine lühiaegne kuni kolmeminutiline karastamine on kasulik ja tervislik, õige talisupleja ei sukeldu ujumismütsita.
Nähes ilma talimütsita noorukeid, tekib mul ketserlik mõte: verevaesus ajus on vististi viinud mõtlemisvõime või ei ole sellel inimesel seda üldse olemas olnudki. Elva patrioodina kutsun esialgu üles noori elvalasi kandma külmal ajal talimütse. Oma 40-aastase kirurgistaazhi juures olen näinud kurbi tagajärgi nendel inimestel, kes noorena kelkisid talimütside eiramisega.
Rõõmuga vaatan noort inimest, kes kannab talvel sooja peakatet ega lõdise. Veel kord: külmal ajal mütsid pähe! Nende peakatete puudust Eestis kindlasti ei ole.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
HILLAR KOHV, Pärnumaa
29. detsembri «Aktuaalses kaameras» teatati, et Eesti riik on Maailmapangale võlgu 1,4 miljardit krooni. Võlg on võõra oma, see raha tuleb tagasi maksta.
Aga kas meie riik on siiski nii vaene? Näib, et ei ole. Vaene ollakse siis, kui avaldatakse soovi töötu abiraha või alampalka tõsta. Samas teatati raadios, et aastavahetuse tulevärk läks nii Tallinnas kui Tartus maksma 100 000 krooni. See on ju ühe õhtu (öö) lõbu. Kuidas saab vaesus majas olla, kui nii suur summa (maamehe vaatevinklist nähtuna) raisatakse ära õhku.
Alles olid valimised, sinnagi kulusid kopsakad rahasummad. Surmanuhtlus asendati eluaegse vanglakaristusega. 20. detsembri «Postimees» teatab, et kulud ühe eluaegse vangi kohta on aastas 92 500 krooni ehk 7710 krooni kuus.
Nii on eluaegne vang kulutuste poolest tõesti kuninga seisuses, temale tehakse ühes kuus sama palju kulutusi kui on seitsme pensionäri elatusraha. Üht eluaegset vangi võiks võrrelda vahest ka ühe Riigikogu liikmega, sest Riigikogu liikme kuupalk ja roimarile tehtav kulutus on oma summalt üsna sarnased.
Nii et elame rikkas-vaeses Eesti riigis. Uuel aastal võiks riik ükskord ka lihtinimese heaks midagi tegema hakata.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
A. ORAV, Tartu
19. detsembri «Postimehes» kirjutati uue aasta riigieelarvest. Lõigus riigiasutuste kulude kärpimisest on kirjas: «300 000 krooni lisandus presidendi kantseleile hüvituste maksmiseks tulenevalt vastuvõetud presidendi ametihüvede seadusest. Suure tõenäosusega läheb see summa Arnold Rüütlile hüvitusteks.»
Eesti riigi president on Lennart Meri. Mille eest Rüütlile? Tal on niigi suur pension, auto kasutamise õigus ja muud soodustused. Ma ei ütle, et ta omal ajal midagi ei teinud, aga selline eelistamine on küll liiast.
Veel üks asi on hingel. Viimasel ajal on päevakorral olnud presidendi maaost. Tundub imelik, et valitseval presidendil polegi mingeid eeliseid. Ta pannakse ühte ritta pankurite ja ärimeestega konkureerimaks maaostul. Ärimeestel on ruumi mujalgi tegutsemiseks.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1997