Argo Ideon

FOTO: Toomas Huik

Ehkki tragöödiaid ja õnnetusi võrrelda on suhteliselt libe tee, sest ükski katastroof ei ole ju kunagi mõne eelmise koopia, on sel nädalal Poolas toimuva parema mõistmise võtmeks Eestis ikkagi kõrvutused sellega, mida ise oleme läbi elanud.


Selles mõttes võib küll öelda, et lennuõnnetus Smolenskis, milles hukkus Poola riigipea Lech Kaczyński abikaasaga ja pea sajaliikmeline delegatsioon, lööb Poola ühiskonna hinge samasuguse valutava haava, nagu seda Eestis tegi Estonia katastroof 1994. aastal. Nagu tõmbas peenetundeliselt paralleeli eilses Postimehes ilmunud usutluses Rootsi diplomaat Dag Hartelius, kes tunneb ühtviisi hästi nii Eestit kui Poolat.



Kui lennukatastroof 2010 on poolakate Estonia, siis meie küüditamine on sama palju eestlaste Katõn ja siin on paralleele isegi veidi lihtsam tõmmata. Kuigi tuleb tunnistada, et Katõni metsast Poola ohvitserid kodumaale tagasi ei tulnud, samal ajal kui osal Eestist Siberisse küüditatuist siiski õnnestus naasta. Ebaõiglust ei saa aga edetabelitesse lahterdada.



Kummaline lahknevus ilmneb nende sündmuste käsitluses Vene poolel – kui Katõni aeti aastakümneid sakslaste kaela ja tundub, et alles nüüd hakkab Venemaa lõpuks jõudma valmisolekuni möönda toimunut kõige kõrgemal tasemel, siis küüditamist ei ole Venemaa eales eitanud, küll aga on viimaseil aastail tekkinud uus suund: küüditasime küll, aga nii oligi tarvis ja paras. Võimalik, et poolakate ajaloo parem mõistmine selle värske kurva kogemuse läbi loob Moskvas ka vastuvõtlikuma pinnase Eesti ajaloolise kogemuse omaksvõtmisele.



Igatahes näitab Eesti ja Poola kogemuste sarnasust seegi, et Katõni mälestusüritused leidsid eile aset nii Tallinnas meremuuseumi juures kui Varssavis Pilsudski platsil, kus ametlikus osas asetati igavese tule juurde trummipõrina saatel hulk pärgi, sama palju või enamgi veel aga tõid punavalgete lintidega pärgi ja lillekimpe lihtsad linlased.



Seda tseremooniat jälgides oli aga äärmiselt raske mõista, miks pidi saatus hoidma nendesamade 70 aasta vanust ebaõiglust meenutavate inimeste jaoks varuks veel teist lööki. Seda, mis sundis neid eile hommikulgi, mõni minut enne Katõni meenutamise algust Varssavi kesklinna tänavate äärde, heitma lillekimpe musta limusiini poole, mis kandis presidendi abikaasa Maria Kaczyńska kirstu.



Sellised hetked, nii kurvad nad ka poleks, on suutelised looma ülivõimsa emotsiooniga kujutisi, mis sööbivad mällu elu lõpuni. Kuid nende hind on kaugelt liiga kallis. / lk 9