Kokkulepetest ja võimu jagamisest, Iga minister peab oma valdkonna eest seisma, Reservi varal kümnekordseks, Tulevad ja lähevad, Igale kingsepale oma liistud, Ootused ja lootused, Lubamatud vahed, Nappus pole ainult rahast, Kiri toimetajale, Geniaalne pol

SIIM KALLAS

,

Siim Kallas on Eesti Reformierakonna esimees ja (ametist lahkuv) välisminister.

Eesti avalikus arvamuses ja poliitikaelus on valdav seisukoht, et ühed on head kokkuleppijad ning teised ei ole. Seetõttu löövad esimesed poliitikas paremini läbi.

Esimeste hulka on arvatud Keskerakond, teisele poole kuuluvat Reformierakond.

Kokkulepete tegemine on justnagu omaette väärtus. Sageli jääb varju kokkulepete hind. Mõistagi on jõududel, kellel puuduvad igasugused printsiibid, lihtne omavahel kokku leppida. Nad võivad alati ükskõik milles kooskõla saavutada - eesmärgil saada mingi osa võimust.

Loomulikult on poliitiline võim möödapääsmatult vajalik vahend oma ideede elluviimiseks. Kuid vahendit ja eesmärki ei maksa segi ajada.

Reformierakonda on süüdistatud oma võimaluste mahamängimises nii Tallinnas kui nüüd ka riigi tasandil. Lubatagu kahelda. Millised olid võimalused, mille Reformierakond väidetavalt maha mängis, ning missugune oleks olnud võimalike kokkulepete hind?

Kindlasti oleksime saanud Tallinnas osa võimust, kui oleksime unustanud ära, et lubasime midagi muuta. Reformierakonnal oleks piisanud kinnitusest, et eelmine linnavalitsus on korruptsioonist puhas nagu vastsündinu ning ühtegi linnakodanike silmis kahtlast ametnikku ei vabastata.

Valimisliit Tallinn oleks sellisel juhul meie meelemuutust rõõmuhõisetega tervitanud ning piisava häältearvuga koalitsioon olekski sündinud. Järele oleks tulnud anda veel «tühistes pisiasjades» - unustada mõned kahtlasevõitu linnale kahjulikud lepingud, leida soojad ja mõjuvõimsad positsioonid kõikidele jaaktammedele ja jüriottidele ning mitte toppida oma nina eelmiste linnavalitsuste hämaratesse tegemistesse.

See valik Reformierakonnale ei sobinud.

Teine võimalus oleks olnud seda kõike lubada ja ikkagi pärast omatahtsi tegutseda, murdes kõiki varem antud lubadusi. Selline savisaarlik käitumine oleks aga olnud risti vastupidine meie arusaamisele antud sõnast ja selle pidamisest.

Kui sõnamurdlikkust peetakse poliitika lahutamatuks osaks, on kas poliitikas või ühiskonnas midagi tõsist lahti. Ehk reformistid ongi liialt idealistlikud, kuid vähemasti võime rahuliku südamega inimestele silma vaadata.

Reformierakond valis kolmanda, väga riskantse, kuid vaieldamatult selge võimaluse. Arvestasime vähemuskoalitsiooniga, mis oli võimeline reaalseid muudatusi linnas ellu viima ja ... kaotasime. Saime valimistel parima tulemuse, kuid mitte alati ei tähenda parim tulemus võitu.

Võib vaielda, kas olime head või halvad kokkuleppijad või sedapuhku ei olnudki meil reaalset võimalust. Fakt on see, et olime kavatsuslikult põhimõttekindlad. See aga on suurem väärtus kui kehvavõitu lohutus, et vaatamata jätkuvatele hädadele linnavalitsuses oleme vähemalt nime poolest otsustajate kirjas.

Samalaadne on meile olnud valik ka riigi tasandil. Võib iga hinna eest jätkata valitsuses, mille tegelikud otsused tehakse formaalsest koalitsioonist sootuks erinevas ringis. Nii ei õnnestu enam ära hoida ka mitmesuguseid jaburusi, mis seni on siiski küllalt edukalt korda läinud.

Jääda paljudes küsimustes valitsuses ja Riigikogus oma ametlike kaaslastega pidevalt eriarvamusele ja leppida sellega, et mitteformaalne, kuid samas väga tugevate lepingutega seotud uus liit oma tahtmise ikkagi läbi viib, on poliitika usaldusväärsuse seisukohalt hukatuslik.

Reformierakond ei karda vastutust. Oleme seda piisavalt tihti tõestanud selgelt ebapopulaarseid, aga vajalikke seisukohti avalikult kaitstes.

Oleme valmis oma prioriteedid - piirilepingu Venemaaga, tulumaksuseaduse muudatused ning rea sotsiaalalaseid eelnõusid - väga selgelt ja kiiresti läbi viima. Paraku ei ole see uue tekkinud koalitsiooni puhul enam võimalik. Huvid ja vaated on liiga erinevad.

Aasta ilma erastamisskandaalideta saab ilmselt ümber.

Ilmselgelt soovib Koonderakond võimu juures olla infrastruktuuri ettevõtete erastamise nimel nö omadele poistele, Keskerakond apelleerib venesõbralikkusele ja müstilisele keskklassile.

Kui Koonderakond on otsustanud kaissu võtta Keskerakonna, tähendab see Reformierakonna automaatset väljajäämist. Samas ei ole ma kindel, et praegu moodustuv koalitsioon püsib väga kaua.

On väidetud, et Reformierakond ei tohi mingil juhul valitsuskoalitsioonist ära tulla, kuna siis päästame Keskerakonna võimule.

Loetagu Tiit Vähi ja Edgar Savisaare allkirjadega lepingut. Keskerakond on juba võimul. Reformierakonna jätkamine looks ainult illusiooni vastupidisest.

Kui koonderakondlased lubavad endale poliitilises mõttes kõike ning Reformierakond peab selle alla neelama selle nimel, et Keskerakond ei saaks valitsusse, on selline olukord absurdne. Ausalt öeldes on mul päris hea meel, et koostöö Vähi ja Koonderakonnaga on lõppenud.

Uus-vana koalitsioon on juba tehtud, ministrikohad on jaotatud. Koonderakondlaste varasemad jutud sellest, et Keskerakonna kaasamine valitsusse võib toimuda vaid seniste koalitsioonipartnerite heakskiidul, on täielik mõttetus. Kui lepingut lugeda, siis on seal sees koostöös sellises vormis, et Koonderakonda pole järele jäänud - tekstis on puha Keskerakonna seisukohad.

Lähiajal ei näe ma võimalust Reformierakonna eestvõtul valitsust moodustada. Reformierakond on valmis olema opositsioonis. Küllap opositsiooniski on olemas küllalt vahedaid võtteid, et moodustuvale valitsusliidule päris tõsiseid probleeme valmistada.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAAN LIPPMAA, Jaan Lippmaa on kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna mobilisatsioonibüroo juhataja.

Üks valdkond, kus igaüks oma «tarkust» püüab näidata, on riigikaitse.

Oma kirjatükis «Kaitsekulutuste kasv: allkiri blankotshekile» («Sõnumileht», 7. nov.) peab Tõnu Õnnepalu vajalikuks tuua eeskujuks Prantsusmaa kaitsepoliitika, tegemata endale selgeks, et vabatahtlikele profiarmeedele minnakse üle vaid neis riikides, kus ei nähta ette sõjategevust omal maal, vaid relvajõud on ennekõike ekspeditsiooniarmeed rahvusvaheliste konfliktide lahendamisel kaugel emamaast.

«Nekrutiväed» (TÕ terminoloogiapagasist) on kasutusel tavaliselt neis riikides, kus sõjaoht omal maal on reaalsem või kus kaitsekontseptsiooni aluseks on võetud totaalkaitse.

Nende riikide «mängusõjaväed» (TÕ) on mõeldud kogu meespere sõjaliseks koolitamiseks, st reservi ettevalmistamiseks ning konflikti korral suurenevad nad väljaõpetatud reservi varal enam kui kümnekordseks.

Olgugi et tegemist on väikeriikidega, hakkab iga potentsiaalne agressor enne rehkendama, kas eeldatav kasu ikka kaalub üles tema kaotused sellisele totaalkaitset viljelevale riigile kallaletungi korral või ei.

Oleks olnud mõistlik, kui Õnnepalu oleks tutvunud väikese Kuveidi kõrgtehnoloogilise relvastusega profiarmee kurva saatusega Lahesõja alguspäevil, enne kui ta pilamise objektiks valis kodumaised kaitsejõud.

Loomulik oleks ka olnud, kui autor oleks enne kirjutamist tutvunud Riigikogus heaks kiidetud «Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundadega», mille ülesannete rahastamiseks kaitseministeeriumi eelarved koostataksegi.

Kui Kaitseliidu abil õnnestub «Põhisuundades» ette nähtud praeguse 150 000 reservväelase organiseerimine maakaitseväe üksustesse ning kui neile juurde arvata ka samalaadsed formeeringud Lätis ja Leedus, siis vaatab «lähivälismaalt» agressorile vastu midagi muud kui mängusõjavägi.

Riskides mõningaste ametialaste ebameeldivustega (riigikaitse on valdkond, kus ei ole kombeks kõiki asju avalikkuse ees lahti kirjutada), ütlen: Õnnepalu seekordne kirjatükk oli liiga provotseeriv, et vait jääda. Räägime siis mõne koha pealt suud puhtaks.

Aasta algul ühel kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude peastaabi juhtkonna ühisarutelul teatas KJPS ülem kolonel Vello Loemaa, et sama palju kui aastas koolitatakse välja eesti ohvitsere, sama palju neid kaitsejõududest ka lahkub. Peamine põhjus - sotsiaaltagatiste ja elukoha puudumine.

Mõni aeg tagasi tuli minu kolleegil Enn Tupil seista silm silma vastu noorte ohvitseride naistega ja pehmelt öeldes ei olnud see tal kuigi kadestusväärne roll. Põhjus sama.

Kui seadusandja on leidnud, et kaitseväeteenistus peab käima ja kaitsevägi peab olemas olema, siis mida peakskaitseministeerium antud olukorras tegema?

Ühegi väeosa dislokatsioonikoht pole sisuliselt lõpuni välja ehitatud. Pole mõtet rääkida spordibaasidest või vaba aja veetmise võimalustest väeosades, kui osa kasarmutestki (või kasarmukorrustest) on veel remontimata ning transpordivahendid on teiste minemavisatud vana.

Kui kaitseministeerium sellise olukorra kardinaalseks muutmiseks ei püüaks midagi ette võtta (jällegi programm eelarves), tuleks küll küsida, mida need poisid seal kasarmutes siis õieti õpivad.

Mis puutub relvastusprogrammi, siis peavad igal kingsepal ju omad liistud olema.

Iseasi on see, et need liistud ei tohiks välja näha järjekordsete ujuvate või lendavate kirstude moodi, mida mujal maailmas vanarauaks nimetatakse. (Käibel on juba pila, kuidas eestlaste riigikaitset saab ilma ühegi püssipauguta põhja lasta: tuleb neile kinkida üks mahakantud lennukiemalaev.) Ja loomulikult ei tohiks neil liistudel olla kuldkingade hinda (loe: iisraeli äritehingu lõhna).

Kuidas riigikogujad selles selgusele jõuavad, on juba nende kvalifikatsiooni küsimus.

Ometi on Õnnepalu kirjatöös ka oma iva, mis on välja öeldud juba esimeses lauses (järgneva pahatahtliku desinformatsiooni võib rahumeeli jätta lugemata).

«Sõjaväele tehtavate kulutuste suurendamine tervelt 40%... tuleva aasta eelarve projektis on ettepanek, mis nõuaks valitsuselt väga veenvat põhjendust,» väidab Õnnepalu.

Jutt jumala õige! Puänt kogu loos on see, et rahandusministeeriumi poolt kehtestatud eelarve esitusvorm ei sobi riigikaitse programmide kirjeldamiseks. Seetõttu saavad riigikogujad enda ette tõelise numbrimõistatuse: kus on mis.

Mujal maailmas, näiteks Taanis aetakse asju nii. Kaitseeelarve koosneb konkreetsetest programmidest, mille realiseerimise aeg kõigub 2-5 aasta vahel.

Kaitseministeerium esitab need programmid parlamendi fraktsioonidele ja kui enamik neist esitatud programme toetab, siis sõlmitakse fraktsioonidevaheline riigikaitse kokkulepe (defence agreement), mis hiljem vormistatakse vastava seadusega.

Iga-aastase riigieelarve arutamise käigus on lepingu osapooled kohustatud lepingujärgseid programme siis ka rahastama.

Kasu on mõlemapoolne: seadusandjatel on selge pilt silme ees, kuidas eraldatud raha kasutatakse, militaarpool saab aga rahulikult oma programme realiseerida, kartmata, et järgmisel või ülejärgmisel aastal käimasolevate programmide realiseerimiseks raha enam ei eraldata.

Eelkõige võidab sellest riigikaitse planeerimine. Niipalju siis Tõnu Õnnepalu avastatud «blankotshekist».

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MARET PANK, Maret Pank on Saarte Instituudi direktor.

Miks omavalitsused Eestis ei ole täitnud neilt nii alt kui ülevalt oodatud lootusi? Ilmselt on põhjusedki siin nii all kui üleval.

Ühelt poolt on väga oluliseks takistuseks inimeste mentaliteet, sest ollakse harjunud riigilt ootama lahendusi, sh oma kohalikele hädadele.

Teiselt poolt ei suuda või ei taha ka valitsus määratleda oma ülesandeid Eesti kui terviku arendamiseks ja käitub nagu ärimees, keskendudes vaid kasumit tõotavatele piirkondadele ja aladele.

Väikeses Eestis on aga vahed piirkondade ja erinevate omavalitsuste vahel lubamatult suured, kohati omased banaanivabariigile.

Olukorda võiks illustreerida näitega, kus mõnes suurlinna koolis tehakse luksuslikku remonti ja kurvastatakse, kui Elektroluxi köögisisustus ei jõua kooliaasta alguseks kohale, samal ajal kui Kihnu koolil pole ühtegi arvutit või Vilsandil ja Abrukal ei saa noored pered elada, sest lastele ei kindlustata kohapeal isegi algastme haridust.

Praktikas käib omavalitsuste probleemide lahendamine nii, et piirkonnale elutähtsa objekti rahastamiseks saada omavalitsuse abiga kohale mõni valitsuse liige või veel parem mitu korraga, et neilt meelitada välja vajalik raha või vähemalt lubadus selle eraldamiseks.

Väikesed omavalitsused ei suuda tegelikult oma ülesandeid täita, sest vajaka jääb nii vabast rahast kui inimestest, kes oskaksid ja suudaksid. Samal ajal oleks omavalitsuste jõuga ühendamine kurjast, sest arusaam sellest, mis asi on tegelikult kohalik omavalitsus, on alles õhkõrn, aga ta on siiski tekkimas.

Ühe lahendusena võiks sarnaselt Saksamaal seitsmekümnendatel kujundatud omavalitsussüsteemiga pakkuda ühisvaldade loomist, mis toimivad küllaltki hästi.

Lühidalt on nende ideoloogia selles, et inimesed valivad kohalikud volikogud küll oma vallas, kuid kohapeal tegutseb vaid minimaalne tegevüksus, mis täidab inimeste igapäevavajadused.

Kallimate ja tehniliselt keerukamate ülesannete lahendamiseks moodustatakse ühine täitevorgan, nn ühisvald, mille ülesandeks on päästeteenistuse, sooja- ja veemajanduse, koolitusasutuste jne haldamine ning arendamine.

Sellise süsteemi eeliseks on, et inimestel jääks alles võimu läheduse tunnetus. Samal ajal suudetaks ressursse kontsentreerides paremini lahendada oma ülesandeid kohalike elanike ees.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TARMO PUURAND, Tallinn

Igale traditsioonidega tallinlasele tulid külmavärinad pärast järjekordset Tallinna võimuvaakumi täitmist. Väidetavalt olevat Edgar Savisaar esmaklassiline kombinaator, geniaalne poliitik. Ei tea. Ise küll sellega nõus ei taha olla, kui Eesti riigi huvisid primaarseteks pidada.

Savisaarega meenuvad kolm ebaõnnestumist. Toidutalongid, makilindid memuaaride tarbeks ning kokkulepe venelastega Tallinna võimu nimel. Pidades Savisaart geeniuseks, pidevalt loovaks inimeseks, tahaks tema käest iga kord midagi progressiivsemat oodata.

Tahtmatult tekib küsimus: mis on lahti? Kas Savisaar on valede ahelreaktsiooni ohver, millest ta ei suuda välja tulla? Olukorda veel dramaatilisemalt vaadates võiks esitada veel ühe küsimuse. Millal ja missugune oli esimene vale ning millal ja millega see kõik lõpeb, eriti siis, kui Savisaar Tallinna volikogu esimehena järjekordselt «geeniuseks» osutub?

Oleks vist aeg tehtut kainelt analüüsida! Tahaks loota, et koos Eesti iseseisvusega ei läinud tuleroaks meie püsiväärtused!

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

OLAF IMELIK, Tallinn

Kui keegi tahab oma kaupa kaela määrida, siis teeb ta ostjale selgeks, et ta pole selle müümisest üldse huvitatud ja on seda nõus ainult eriti kalli hinna eest ära andma.

Miks kuuleme aga oma diplomaatide suu läbi, et Venemaa pole piirilepingust huvitatud, et peame selle sõlmima nii kiiresti kui võimalik ja tema poolt määratud hinnaga, millest võibolla õnnestub mõni sent maha tingida?

Kas Venemaale pole tõesti piirilepingut tarvis? Võiks arvata, et koguni palju rohkem ja kiiremini kui meile. Kuigi tema suhete kujundamisel Euroopaga etendab peamist osa jõud, pole sugugi ükskõik, kas ennast demokraatlikuks õigusriigiks kuulutanud eurooplasekandidaadi piiridesse kuulub anastatud alasid või mitte.

Ükskõik mis nurga alt vaadatuna pole aga mingit juriidilist alust vaadelda NSVLi Ülemnõukogus tõmmatud ENSV ja RSFSRi vahelist piirijoont ega NSVLi õigusjärglase püsti löödud piiriposte EV piirina. Mõlema poole huvisid arvestava läbirääkimiste tulemusena sõlmitud piirileping muudaks aga anastaja euroopalikuks lepingupartneriks.

Meie Setu- ja Ingerimaa küsimuse samastamine Kuriilidega on lihtsustatud, kuid miks püüab Venemaa just nüüd sõlmida kokkulepet ka Jaapaniga? Kas samuti ainult Jaapani soovile vastu tulles?

Selle jutuga pole tahetud öelda, et piir peaks tingimata kulgema Tartu rahus fikseeritud kujul, et mingid muutused poleks mõeldavad ja et me ei peaks arvestama oma võrdväärse läbirääkimispartneri jõudu. Küll aga seda, et juba läbirääkimiste algusest peale kõlavad paljud piirilepingut õigustavad argumendid nii, nagu müüja reklaam oma kaubale ostja suu läbi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ÜLLE SÄÄLIK, Raja vallavalitsuse töötaja

Jõgevamaal Raja vallas teatas Eesti Telefoni Lõuna Telefonivõrk oma abonentide telefoniarve lehel kohalike kõnede minuti maksustamisest alates 15. novembrist. 15. november ise kujunes iseäranis huvitavaks päevaks.

Tööl sain teada, et Raja vallas saab nüüd helistada valides ainult kolm viimast numbrit (abonendid 27-XXX). Pärast mitmeid üritusi õnnestus sel kombel koju abikaasale helistada. Selgus, et terve hommikupooliku oli ta veetnud lakkamatult heliseva telefoni juures valeühendusi vastu võttes.

Meie kodune number on 27-274. Järelikult tulid vana valimisega kõned meile ja paljudele teistele, sest enamik inimesi ei olnud muudatustest kuulnud. Asja tegi hullemaks see, et ka vallast välja helistamise kord oli muutunud: teistesse piirkondadesse helistamiseks tuli valida ette 0, kaugekõne saamiseks 0-8. Mustvee (abonendid 26-XXX) kõned aga tüütasid meie valla numbrite 27-26X omanikke.

Ajalehes «Vooremaa» olevat olnud teade muutuste kohta, kuid maainimestel käib vähe lehti ja kui paljud neist teadet märkasid, oli tunda meie koduse telefoni helisemissagedusest.

Kas tõesti oli Eesti Telefonil raske lisada telefoniarve lehele ka see muutus? Millega kavatsetakse kompenseerida inimeste informeerimata jätmist? Õigupoolest oleks kena, kui selle päeva kõnede arved jäetaks arvestamata. Oli see nüüd teadlik või teadmatu, kuid rahvalt raha väljapetmine oli see küll.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

VAIKE LILLEMÄE, Tartumaa

14. novembri öösel ning sellele järgnenud päeval otsiti Mäksa valla Kikassaare soos ühte kohalikku marjakorjajat.

Arutasime tema paarimehega, kes murest murtuna pilkases pimeduses koju naasis, mismoodi talitada. Esmalt arvasime, et vaevalt keegi päästeametist vastu ööd inimest otsima hakkab. Otsustasime, et teatama peab ikkagi.

Oli ootamatus, et meie teatele reageeriti kiiresti. Juba saabusid kohalikud päästeteenistuse mehed, neile lisandus veel abijõude - otsima suundus kokku 54 meest. Öised otsingud ei andnud loodetud tulemusi, jätkati järgmisel päeval, mil saadeti välja 60 meest.

Suure uhkuse- ja tänutundega olen siia kirja pannud need kaks arvu, kusjuures pean vajalikuks märkida, et otsiti ju vaid ühtainust inimest. On ilmselge, et kõik need mehed tegid lihtsalt oma tööd, aga millise osavõtlikkuse ja asjatundlikkusega, on raske kirjeldada. Meile, kohalikele elanikele, andis see tagasi kindlustunde ning lootuse kohata soosse eksinut. Õnneks leitigi mees järgmisel päeval.

Tahaksin muresolijate nimel tänada kõiki inimesi, kes ei pidanud paljuks abistada.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996