Poola suursaadik Tomasz Chlon

FOTO: Peeter Langovits

Traagiliselt hukkunud president Lech Kaczyński ei olnud euroskeptik ega russofoob, vaid ihult ja hingelt eurooplane, kirjutab Poola suursaadik Eestis Tomasz Chłoń.

Poola hümni esimene lause kõlab: «Poola ei ole hukkunud seni, kuni me elame.» 2010. aastal karjuvad Katõni metsad: nemad hukkusid, kuid Poola elab. Poola on põlvili, palvetab, kuid see ei ole jõuetus.

Poola leinab presidendipaari ning Poola endist eksiilpresidenti Ryszard Kaczorowskit, oma parlamendi, valitsuse, kaitseväe ja ühiskonna eliidi esindajaid, Katõnis hukkunute perekondi, riigiametnikke – 96 kaasmaalast.

Selles valus on poolakad koos ja tunnevad rahvusvahelist solidaarsust, ka Eesti poolt. Eesti kuulutas välja üleriigilise leina. See on enneolematu, kuid ka Smolenski lähedal toimunud katastroofi tagajärjed on pretsedenditud. Eesti lein läheb isiklikult korda ka siinsetele poolakatele.

Oleme siin, kuid igaüks meist tahaks kindlasti kõige rohkem olla praegu seal tuhandete seas Varssavis, seista leinas presidendipalee ees, hoolimata külmast, tuhandete küünalde kuumuses. Seetõttu on nii paljude eestlaste kaastundeavaldused meile väga vajalikud.

See on kui saatus. Viis aastat tagasi, samuti esimesele lihavõttepühale järgnenud laupäeval, suri poolakast paavst Johannes Paulus II. Otsime, ehkki mõttetult, võrdlusi teiste rahvuslike tragöödiatega: sõjaseisukorraga 13. detsembril 1981. aastal ja isegi Katõni massimõrvaga.

Alusetud analoogiad on illusoorne katse seletada seletamatut, täita kuidagi tühjust, millega ärkasime üles 11. aprillil, kui selgus, et eelmine päev ei olnudki õudusunenägu. Mõtlesin, et sellistest sündmustest saame lugeda ainult ajalooraamatust – nagu esimese Poola Vabariigi presidendi traagilisest surmast 1922. aastal poola natsionalisti käe läbi.
Kas iga Poola põlvkond peab läbi elama oma katarsise?

Lech Kaczyńskiga võis mitte nõustuda, kuid teda ei saanud mitte austada. Mitte «ainult» seetõttu, et ta oli riigipea, vaid seetõttu, et ta oli oma veendumustele truu, aus enda ja teiste vastu, kohtles oma töökaaslasi kui partnereid, nooremaid isegi isalikult.

Tema mobiiltelefon oli alati sisse lülitatud. Mitte ainult ja võib-olla isegi mitte eelkõige selleks, et rääkida oma alluvatega, vaid ka selleks, et helistada emale... iga tund. Hariduselt jurist, kutsumuselt ajaloolane, oli ta 1944. aasta Varssavi ülestõusu muuseumi kaasasutaja; selle muuseumi sisehoovis kohtusid 2008. aasta augustis sajad veteranid ka president Toomas Hendrik Ilvesega.

Suurtest inimestest ja poliitikutest on palju müüte. Nii ka Poola presidendist: esimene, et ta oli euroskeptik; teine, et oli russofoob. Need ei vasta tõele. Lech Kaczyński oli ihult ja hingelt eurooplane, soovides liitu, kus kõik liikmed poleks mitte ainult võrdväärsed, vaid ka võrdsed. Ta ei olnud ka venevastane, vaid soovis, et Venemaa oleks demokraatlik ja nüüdisaegne.

Tema viimases kõnes, mille ta pidi ette lugema 10. aprillil Katõnis, kirjutas ta muu hulgas:
«Katõnist sai Poola ajaloo valulik haav ja see mürgitas poolakate ja venelaste suhted mitmeks aastakümneks. Teeme nii, et Katõni haav saaks lõpuks kinni kasvada ja paraneda. Oleme juba teel selles suunas.»

Minevik lahutas Poolat ja Venemaad, kuid olevik hakkab neid ühendama. President lendas missale, millest pidid osa võtma Katõni ohvrite perekonnad. Sellest pidi saama Katõni massimõrvade 70. aastapäeva ametliku tähistamise jätk ning Poola ja Venemaa ühine totalitaarse süsteemi ohvrite mälestamine.

Tähistamine algas 7. aprillil tseremooniaga, kus peaministrid Donald Tusk ja Vladimir Putin asetasid mõrvatud Poola ohvitseridele pühendatud monumendi jalamile pärjad. Just nende ürituste tähtsus ja erakordsus olid põhjuseks, miks koos presidendipaariga tuli kaasa nii suur grupp inimesi. Austame venelaste avatust, Vene võimude koostööd katastroofi kõikide asjaolude kiire tuvastamise nimel.

Lech Kaczyński poliitiline läkitus on selge: Poola tugevas Euroopas, isamaade Euroopas, Euroopas, kus tähtsaimaks julgeoleku tagajaks jääb ­NATO ja USA. Liidu liikmeiks saada soovijatele, nagu Ukraina, Türgi, Gruusia, Moldaavia, ka avatud uste Euroopas.

Mul pole võimalust kirjutada kõikidest katastroofi ohvritest. Presidendi abikaasa Maria Kaczyńska oli alati tema ise. Kes teab, võib-olla tema kallutaski 2005. aastal valimiste kaalukeele oma abikaasa kasuks. Aga isegi kui mitte, siis nad täiendasid teineteist suurepäraselt.

Luban endale meelde tuletada veel mõningaid Eesti sõpru, laiale avalikkusele peaaegu tundmatuid. Mariusz Handz­lik, kes koos Sven Jürgensoniga valmistas ette presidentide kohtumise poliitilist poolt.

Temalt sain 9. aprilliga dateeritud kirja palvega võtta osa president Ilvese 20. maile kavandatud Poola-visiidi ettevalmistamisest. Seimi asespiiker Jerzy Szmajdzinski, vasakpoolsete presidendikandidaat. Aasta tagasi käis ta Eestis koos perega, kõik lahkusid Eestist vaimustuses.

Veteranide ameti ülem Janusz Krupski. Koos temaga avas haridusminister Tõnis Lukas kaks kuud tagasi mälestustahvli Tartus. Valmistasime ette kindral Johan Laidoneri mälestustahvli avamist Varssavis. Kindral Franciszek Gagor, kellest kindral Ants Laaneots rääkis kui oma sõbrast.

Poola Panga president. Korraga lahkus palju Eesti sõpru, samuti Solidaarsuse inimesi, kelle panus demokraatliku Poola ehitamisse on hindamatu. «Õnnistatud on need, kes kurvastavad, kuna nad saavad lohutuse.» Kuid mõned haavad ei parane veel kaua ja lähedaste südametes – mitte kunagi.

Poolas on komme anda nimesid puudele. Hiljuti oli Eestis poola helilooja Krzysztof Penderecki, kes rääkis ilusasti puudest, et need on kaheti juurdunud – maasse ja taevasse. See metafoor viib mu mõtted Poola-Eesti suhetele. Huvide ühisusele ja hingesugulusele. Me ei ole ega peagi olema identsed, aga tihti oleme sarnased.
President Ilvesel on tema talus tamm, mille ta istutas koos Poola presidendi Lech Kaczyńskiga.

Härra president,
Sinu mälestus olgu püha!
Ja kõigi nende, kes olid Sinuga!

Lugu väljendab autori isiklikke seisukohti