Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ENDEL UNTERA
,
Endel Untera on Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi liige.
Tänase artikli kirjutamise ajendiks on minu liikluskindlustuse seadust puudutav arvamusettepanek EV Riigikogule ja sealt majanduskomisjoni esimehe Tiit Made allkirjaga saadud vastus.
Probleem on tõsine ja põhimõtteline. Vähekindlustatutel on oma isikliku sõiduki kasutamine juba praegu tehtud peaaegu võimatuks, aga tulemas on veel transpordimaks ja kütuse aktsiismaksu tõstmine.
Ajakirjanduses on Uno Mereste kasutanud mõistet «rahva kannatlikkuse varu» ja on arvamusel, et see on suur, kuid mitte lõpmatu. Tuleb tõdeda, et vähekindlustatud liiklusvahendite omanikel, kui neid veel leidub, on kannatlikkuse varu ammu otsas.
Pole saladus, et suurem osa eestimaalastest on vähekindlustatud ja kui nende elu võimatuks muutmine on riiklik poliitika, siis tuleb see otse välja öelda. Kui see nii ei ole, tehakse kusagil midagi valesti, ja palju valesti on kogu liikluskindlustuse väljaarendamises.
Liikluskindlustuse fondi (LKF) kujundamine mingiks suure administratiivkoosseisuga halba kvaliteeti pakkuvaks autoremonditöökojaks on ebademokraatlik, ebamajanduslik, kitsale ringile kasulik. Imestama paneb see, et LKFi kõige suuremaks kompanjoniks on rahandusministeerium.
Suurem osa LKFi nõukogu liikmeid on rahandusministeeriumist. LKFi nõukogul on peaaegu piiramatud volitused, see määrab (!) fondi direktori ilma mingi konkursita, seega ise otsustab, ise määrab, ise kontrollib ja revideerib. On jäänud mulje, et LKFi ja selle ümber on koondunud isikud, kes ei soovigi seda ringi laiendada.
Üldsus saab mingil määral sekkuda LKFi tegevusse ainult Riigikogu kaudu, kui liikluskindlustusseadust kohendatakse. Loodame, et Riigikogu võtab vastu hea ja demokraatiat kaitsva seaduse, kuid rakendusseadus, mis tuleb rahandusministeeriumilt, võib hea tahte oluliselt muuta.
Nendele kahetsusväärsetele võimalustele on viidanud ka õiguskantsler Erik-Juhan Truuväli. Üksikisiku sotsiaalmajanduslikku olukorda muutvad rakendusseadused peaksid läbima seaduseandja ekspertiisi, et vältida moonutusi. Liikluskindlustuse Fond (LKF) on väljunud fondi mõiste ja sellest lähtuva normaalse tegevuse piiridest.
Olen veendunud, et vähekindlustatutel peab olema võimalus ühe päeva kaupa kindlustust võtta. Pakkusin selleks kasutusele võtta tempelmargid, mida saaks kleepida lepingu vastavasse kuupäeva ruutu ja allkirjastada, muidu kaob ühe päeva kindlustuse mõte ära, sest tihti tekib ootamatuid sõiduvajadusi ja miks peaks vähekindlustatu maksma osutamata teenuse eest ja kindlustusvõimaluste puudumisel suurt trahvi.
Vähekindlustatud võtavad liiklusest niigi väga piiratult osa, sest suudavad autole kütust osta väga piiratud koguses.
Liiklusõnnetuses tekib möödapääsmatult varaline kahju. Ilmselt aktsepteerivad kõik põhimõtet mitte maksta süüdlasele tema enda varalise kahju eest, olgugi et liiklusõnnetusi ei tekitata tahtlikult. Ent kui vähekindlustatult on ärandatud auto ja see on sattunud liiklusõnnetusse, siis omanik on ju süütu, kuid ei suuda oma liiklusvahendit taastada, sest tema kahju ei hüvitata.
Neid juhtumeid ei ole palju, kuid kahjuks politsei ei taba ärandajaid. Lahendus tuleks leida, et sellisesse olukorda sattunud päris abita ei jääks. Liikluskindlustuse põhimõte peaks toimima ka siin, et õnnetuses süütult kannatanu kahju hüvitatakse.
Majanduskomisjoni esimees arvab, et selleks on olemas varakindlustusleping. Kuid kui vähekindlustatu on raskustes liikluskindlustusmaksu tasumisega, on ebanormaalne loota, et tal oleks raha varakindlustuslepingu sõlmimiseks.
Tallinnas on väikese litraa-zhiga auto liikluskindlustuse aastamaks ca 1200 krooni. See on rohkem kui suhteliselt hea ühe kuu pension.
Kokkuvõtteks tuleb liikluskindlustuses kaotada kõigepealt dubleerimine, et LKF ei tegeleks samade probleemidega mis kindlustusfirmad.
LKF peab olema tõeliselt fond, kuhu kogutakse raskemateks juhtudeks vajaminevat raha. Raha kasutamine peab olema ainult sihtotstarbeline, ei pea olema väljamõeldud lisakohustusi.
Praktiline liikluskindlustustegevus on otsast lõpuni kindlustusfirmade pärusmaa. Seda õigust ei pea saama kõik kindlustusfirmad, vaid need, mis täiuslikumalt pakuvad teenust ja arvestavad ka vaesemate klientide huve. Kohustuslikult tuleb kord kvartalis avalikustada liikluskindlustusalane finantsmajanduslik tegevus kas suuremas päevalehes või bülletäänina, et see oleks kõigile kättesaadav.
Selles peaks olema analüüs kõikide elanikkonnakihtide ja autode liiklusohtlikkuse kohta. Analüüs peaks olema neutraalselt objektiivne. Tuleb jõuda nii kaugele, et inimesed hea tahtega sooviksid end kindlustada liiklusõnnetuste kahju vastu.
Praegu ootab ebanormaalselt suur trahv neid, kes on kindlustuspoliisi unustanud näiteks teiste riiete taskusse, ehkki nüüdisaegsete sidepidamisvõimaluste juures on minu arvates hetkega võimalik kindlaks teha, kas asjaosalisel on kehtiv leping või ei.
Ülitrahvid on üheks vaesemate inimeste stressiseisundisse viimise põhjuseks. Palju on avalikult välja öeldud, et liikluspolitsei töö on muutunud ühekülgseks trahvimiseks. See on saanud omaette eesmärgiks, varjutades liiklusohutuse, mille nimel seda tehakse.
Mõni aeg tagasi tõstatati probleem liikluspolitsei poolt trahvirahade kantimisest. Sellele ei järgnenud ei hukkamõistu ega sanktsioone. Trahviraha peaks iseloomustama mingil määral ikkagi antud piirkonna, kust see kogunenud on, liikluskuulekust.
Liikluspolitsei on luksus, mida paljud riigid endale lubada ei saagi, ja kui selle politsei efektiivsuse hindamiseks on trahvirahad, siis on, mille üle mõelda. Politseivormis abipolitseinik on aga nii ebaharilik nähtus, et tahaks teada, kas sellisel juhul kaasneb neile ka politsei distsiplinaarvastutus, kui kõrgele võib neil tõusta auaste politsei hierarhias ja kas nad annavad ka vormi saades või ostes riigiteenistuja ametivande.
Abipolitseinikke pidi doteerima korrakaitsefond, kuhu nende aktiivse abiga laekub osa trahvirahast. Kui nii edasi läheb, siis varsti saab Eesti arvatavasti esimesena Euroopas isemajandava politsei, millele riigieelarvest raha juurde küsida oleks juba lihtsalt kohatu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MARKO MÖLDER, Marko Mölder on TÜ filosoofiatudeng.
Regionaalpoliitikast on kujunemas määratlematu pseudoväljend, mille tegelikest funktsioonidest Eesti vastavatel riigiametnikel tihtipeale täielikku ettekujutust polegi.
Riikliku regionaalpoliitika otseseks ning peamiseks ülesandeks on kujunemas erinevate turujõudude mõjust tulenevate ebasoositavate tagajärgede tasakaalustamine ja vajalike tootmistingimuste võrdsustamine.
1995. aasta regionaalpoliitika kontseptsioon sätestas küll põhieesmärgid ja -alused, kuid tulemused ei ole siiski arvestatavad. Viimase nähtuse suurim ning esmatähtsaim puudus on regionaalpoliitika meetmeid tagavate seaduste puudumine (näiteks saarte seadus).
Eestis on hetkel suuri ning valulisi probleeme, mis oleksid lahendatavad valitsusepoolse suhtumise muutumise ning probleemkollete teadvustamisega.
Nimetatud kollete hulka võiksid kuuluda: 1. Tallinn, kus ebatõhus kontsentreeritus viib kuritegevuse kasvule, teede ja kommunikatsioonide ülekoormatuseni ning lõpuks piirkondade getostumiseni. 2. Kirde-Eesti koos oma tööstuskorralduse ning Vene sõjaväe objektide ja asulatega. 3. Piiriäärsed regioonid.
Eesti suurim komistuskivi on eelarvejaotus, mille järgi suur osa valdade tulust tuleb riigieelarve kaudu ja kulutatakse hädavajalikeks teenusteks. Paljutõotatud maaseaduse lõpuniviiminegi ei tähendaks senises olukorras pööret, sest regioonides, kus arengutase kõige madalam, pole ka maal mingit väärtust.
Järelikult maale kui vähearenenud piirkondade ainsale tagatisallikale loota ei maksa. Regionaalpoliitiliste laenudega kipuvadolukord ning kalkuleeringud analoogseteks jääma.
Valdade-linnade arengustrateegiad peaksid jälgima kohaliku majanduse (tööstuse) eripärasid, võimalikke ressursse ning pikaajalist ning harjumuspärast spetsialiseeringut. Viimaste asjaolude jälgimata jätmist ei saa ega tohigi seletada vastavate spetsialistide ebakompetentsuse või kogunisti puudumisega.
Euroopa Komisjoni raames on sätestatud neli Euroopa regionaalpoliitilist arenguprioriteeti:
Piirialade koostöö ja regioonidevahelise võrgustiku väljakujundamine.
Maapiirkondade ja ääremaade arengu toetus.
Tööhõive tagamine.
Tööstuspiirkondade restruktureerimine.
Ida-Euroopa arenguprogrammi PHARE raames said Ida-Euroopa maad 1995. aastal regionaalpoliitilist toetust ligi 5 miljonit ECUd.
Esialgset summat loodetakse 1999. aastaks suurendada 14 miljonini. See annab Eestile aluse ühildumiseks Euroopa Liidu eelarvejaotusega, mis võimaldaks meil valutumat ühinemist.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
JAN WILLEMSON, TÜ magistrant
Viimasel ajal on palju juttu olnud riigi rahanappusest ja sellega seonduvast tudengite sõidusoodustuse kaotamisest. Eks riigi tengelpung ole teadagi kõhnuke ja seepärast kõik algatused kokkuhoiuks enam kui teretulnud.
Nõnda teen lähtudes asjaolust, et pensionideks lähevad oluliselt suuremad summad kui sõidudotatsioonideks, ettepaneku lõpetada pensionäride toetamine riiklikest vahenditest.
Pensione võiksid hakata maksma tööandjad ettevõtted; kes ei hakka - ise teab. On ju selge, et kui inimene saab valida, kas asuda tööle firmasse, mis garanteerib talle muretu vanaduspõlve, või firmasse, mis seda ei tee, valib inimene esimese.
Nii kaoksid järk-järgult ebamõistlikult käituvad (st pensione mittelubavad) ettevõtted ning valitsus hoiaks eelarvest kokku hea pataka raha, millega võiks näiteks teede- ja sideminist(ee)r(ium)ile eralennuki osta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VAINO KÕVA, Valga piirivalvepiirkonna teenistusjaoskonna ülem
Riigipiiri seadus sätestab, et Eestisse saabuvad või Eestist lahkuvad isikud võivad riigipiiri ületada ainult vabariigi valitsuse poolt avatud piiripunktide kaudu vastavalt kehtestatud korrale. Igasugune ebaseaduslik piiriületus toob endaga kaasa haldus- või kriminaalkaristuse rahatrahvi, haldusaresti või vabaduskaotusliku karistuse näol.
Samasugused karistused riigipiiri ebaseadusliku ületamise ning riigis ebaseadusliku viibimise eest kehtivad ka Lätis. Siinkohal toon ühe tallinlase juhtumi, kes selle aasta varakevadel otsustas Lätimaale lõbutsema sõita.
Et aga piiriületuseks vajalikke dokumente parajasti kaasas ei olnud, hiilis noormees Valga linnas vargsi üle piiri ning sõitis Siguldasse oma tuttavate poole pidutsema.
Nädal hiljem äratas kohaliku politseipatrulli tähelepanu alkoholijoobes meeskodanik. Tuli ilmsiks, et tegemist on illegaalselt Läti Vabariigis viibimisega. Ebaseadusliku piiriületuse ja riigis ebaseadusliku viibimise kohta algatati kriminaalasi ning Sigulda linna rahvakohus karistas noormeest kuuekuulise vabaduskaotusega.
Nagu loost nähtub, toob ebaseaduslik piiriületus endaga kaasa kurbi tagajärgi. Seepärast tasub meeles pidada, et riigipiiri tohib ületada ainult kehtestatud korra kohaselt selleks ette nähtud kohtades.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URMAS KAST, Tartu
Laadal on kombeks teha loteriisid «iga pilet võidab». Tartu koonderakondlik valimisliit Tartu 2000 tegi valimistel loterii nimega «ükski pilet ei võida».
Kampaaniavoldikute mõju suurendamiseks trükiti sinna peale kuus numbrit, mis öeldi olevat loto. Tulemuste loosimisel selgus, et kohvimasinad ja telekas said viienumbrilise voldiku omanikele.
Et minu tutvusringkonnas pole ühtegi viie numbriga voldiku omanikku ega ole Tartu 2000 siiani avalikustanud ka võitjate nimesid (mida sel puhul tehakse nii õlut kui taskuraadioid reklaamides), siis usun kindlalt, et tegu on poliitikute ettekavatsetud pettusega.
Kommertsloteriide tegemisega on nii, et korraldaja on seotud kõikvõimalike usaldusnormatiivide täitmisega. Kui loterii korraldavad poliitikud, siis ei nõua neilt keegi mingeid tagatisi ja lauspettuse puhul ei vastuta nad oma lubaduste eest mitte millegagi. Ei majanduslikult ega poliitiliselt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
M. SAARE, Võru
Soovisin Võru Hoiupangas valuutat vahetada. Üks rahatäht võeti vastu, teise kohta teatati, et seda ei võeta, see on kulunud. Mulle isiklikult tundus, et mõlemad rahatähed olid täpselt ühesugused. Mõlemad rahatähed olid vahetatud tänavu suvel Tallinnas, kahjuks ei mäleta, millises pangas.
Veidi aega hiljem öeldi Võru Ühispangas: rahatäht on kulunud, aga on võimalik kokkulepe. Pangaametnik teatas, et ta võib ju selle raha vahetada, aga viis protsenti arvab maha. Olin nõus. Kui Võru Hoiupank annab valuutavahetuse kohta tsheki, siis Ühispank mingit dokumenti ei anna.
Huvitav, kuhu see viis protsenti läheb? Kas peaksime ehk nõudma pangalt raha vahetamisel rahatähtede numbrite märkimist tshekile, sest vastasel juhul võime vastupidise operatsiooni puhul kaotada viis protsenti. Huvitav oleks ka teada, kuidas määratakse kindlaks rahatähe kulumise aste.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
R. KUUSIK, Tallinn
Olen aastate jooksul puutunud kokku nii ameti- kui eraisikuna Tallinna linnavalitsuse osakondade ja allüksustega. Kõikjal on ühesugune ja standardiks kujunenud hoiak tavainimeste suhtes. See on ebasõbralik ja hoolimatu, lõputu venitamine, kunstlik järjekordade loomine, inimeste asjatu jooksutamine jne.
Kõiki asjaajamisi on võimalik tunduvalt kiirendada, kuid see pole enamikule inimestest puhtmajanduslikult võimalik.
Seetõttu on ettepanek Priit Vilbale ja linnavolikogule vahetada välja linnavalitsuse koosseis sajaprotsendiliselt, mitte piirduda vaid 40 juhfiguuriga.
Teatavasti asendamatuid ju ei ole. Võibolla paraneb asi siis nii peamajs kui ka linnaosade valitsustes.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996