Marko Mihkelson: verise võimuvõitluse tagamaad

Riigikogu väliskomisjoni liige Marko Mihkelson. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Läinud nädalal toimunud võimu­pöörde juures tähelepanuväärne Venemaa kiire ja jõuline toetus opositsioonile, kirjutab riigi­kogu liiige Marko Mihkelson­ (IRL).

Verine võimupööramine Kõr­gõzstanis, mis nõudis läinud nädalal enam kui 70 inimese elu, on nähtavasti palju keerulisema taustaga, kui lihtsalt elanikkonna rahulolematus kasvanud energiahindade ja kukutatud presidendi klanni korruptsiooniga.

Kõrgõzstan on Kesk-Aasia regiooni üks vaesemaid riike, kus Tian Shani kõrgmäestikust tingitud geograafilised iseärasused ning omaaegne stalinistlik piiride tõmbamine on objektiivselt loonud väga keerulised eeldused toimiva majanduse loomiseks.

Riigi peamiseks sissetulekuallikaks on hüdroelektri tootmine, puuvill ja mõningal määral ka maavarade, sealhulgas kulla kaevandamine. Viimastel aastatel on kõige reaalsem sissetulek lähtunud aga riigis asuvatest Venemaa ja Ameerika Ühendriikide sõjaväebaaside rendimaksetest.

Enam kui viiest miljonist elanikust 65 protsenti elab maal, mistõttu on ka nende majanduslik mobiilsus madalam. Samas andis näiteks 2006. aastal riigi sisemajanduse kogutoodangust peaaegu kolmandiku Venemaal töötavate migrantide kodumaale saadetud teenistus.

Võrdluseks võib tuua, et Kõrgõzstanist elanike arvu poolest neli korda väiksemal Eestil on riigieelarve umbes kuus korda suurem. Võimupöörde ajal selgus, et riigikassas oli järel vaid 16 miljonit eurot.
Sellistes tingimustes on riik vaieldamatult sõltuv välisest abist ning ühtlasi ka mõjutatav väliste huvide poolt. Just siin tulebki mängu äsjase võimupöörde laiem taust, kus kindlasti on oma osa ka Kõrgõzstani geopoliitilisel asendil. Kes suudab mõjutada Kõrgõzstani, sellel on ka võimalused regionaal­seid arenguid paremini suunata.

Kõrgõzstan piirneb peaaegu võrdsetes ulatustes Hiina, Usbekistani, Kasahstani ja Tadžikistaniga. Geopoliitilised tegurid on eriti tunnetatavad kolme esimese riigi puhul.

Pealinn Biškek asub vaid paarisaja kilomeetri kaugusel Kasahstani suurimast linnast Almatõst. Nii ongi Kõr­gõzstani põhjaosa pigem lähedane Kasahstanile kui kõrge mäeaheliku varju jäävale riigi lõunaosale. Tuleb ju sedagi arvestada, et kirgiisid on etniliselt ja lingvistiliselt kõige lähedasemad just kasahhidega.

Kõrgõzstani territoorium ümbritseb mäeahelikena hobuserauakujuliselt Kesk-Aasia üht viljakamat piirkonda – peamiselt Usbekistanile kuuluvat Fergana orgu. See annab võimaluse Kõrgõzstanil kontrollida orgu toitvat hüdrovõimsust ja veevarusid.

Hiina on viimastel aastatel kasvatanud oma aktiivsust kõikjal Kesk-Aasias, sest peab seda regiooni oluliseks energiaallikaks oma majandusele. Kõrgõzstan on Hiina huvideradaril jäänud küll mõnevõrra tagaplaanile, kuid riigis elavad 50 000 uiguuri on suurele naaberriigile arvestatav välispoliitiline tegur.

Lisaks on Kõrgõzstan ainuke riik maailmas, kus kõrvuti paiknevad nii Venemaa kui Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasid. Biškeki lähedal asuv Manasi lennuväebaas on teenindanud USA ja tema liitlaste Afganistani operatsiooni alates 2001. aastast. Viimastel aastatel on aga nähtavalt kasvanud Venemaa ja Hiina surve Kõr­gõzstani valitsusele ameeriklaste väljatõrjumiseks.

Eelkirjeldatut arvestades on läinud nädalal toimunud võimupöörde juures tähelepanuväärne eeskätt Venemaa kiire ja jõuline toetus opositsioonile. Peaminister Vladimir Putin tunnustas uut ajutist valitsust ja lubas kõigekülgset abi. Samas tegi ajutise valitsuse delegatsioon kiirvisiidi Moskvasse.

Ka on Kõrgõzstanis asuvad välissaatkonnad märku andnud, et rahutuste eel ja ajal oli Biškekis täheldatud Venemaa eriteenistustega seotud inimeste kahtlaselt suur kohalolek. Samuti on viidatud, et opositsioonilised meediakanalid on saanud otsest või kaudset toetust Venemaalt.

Mitmed analüütikud on teinud sellest järelduse, et võimupöörde taga võib näha kõige enam Venemaa huvitatust olukorrast kasu lõigata. Moskva on viimastel aastatel astunud terve rea jõulisi samme endise Nõukogude Liidu aladel, saavutamaks strateegilist kontrolli lähinaabruse üle ning tõrjudes lääneriikide ja Hiina huvisid.

Kindlasti on praegu pikemaajaliste järelduste tegemiseks pinnas veel liiga õhuke. Ajutise valitsuse lubadused põhiseaduse muutmisest, korruptsiooni vastu võitlemisest ning erakorraliste valimiste läbiviimisest on lootustandvad, kuid 2005. aasta tulpide revolutsiooni kogemus sunnib ettevaatlikkusele.

Samuti on üheks ilmekaks indikaatoriks Kõrgõzstani tulevase valitsuse tegevuses USA sõjaväebaasi kohaloleku küsimus. Teatavasti otsustas parlament juba 2009. aasta veebruaris, et USA peab oma sõjaväebaasi kinni panema. Kui see teema peaks sama teravalt peagi tõusetuma, võib eeldada, et valitsus võib olla seotud väljapoole antud lubadustega.

Kõrgõzstanis toimunu ei oma kindlasti otseseid mõjutusi regiooni teistele riikidele. Tulpide revolutsioon jäi ka viis aastat tagasi vaid Kõrgõzstani siseasjaks. Samas on selge, et kui võimupöördega kaasneb näiteks Venemaa positsioonide tugevnemine Kõrgõzstanis, siis ei saa seda kuidagi eirata ükski Kesk-Aasiat oma rahvusvahelise tegevuse radariekraanil hoidev jõud.