Skip to footer
Päevatoimetaja:
Kristina Pihlapuu
Saada vihje

Valiku tegemine ei olegi nii keeruline, Millel meie riik rajaneb, Võimude tasakaalustaja, Kiri toimetajale, Hinnang olgu erapooletu, Eestis mõeldav, USAs mitte, Presidendi valimine, Volikogusse tagumikutunde tegema?, Palju kisa, vähe villu, Keda huvitab e

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
SULEV VAHTRE

,

Ajaloodoktor Sulev Vahtre on TÜ emeriitprofessor.

Presidendi valimiseni valimiskogus on jäänud nii vähe aega, et enam ei tohiks seda kulutada hädaldamisele põhiseaduse ja valimisseaduste puuduste üle. Jääb vaid küsimus - keda valida?

Kuidagi ei saa nõustuda väitega, nagu osutaks uue presidendi valimine riigi ebaküpsusele ja kahjustaks Eesti poliitilist mainet välismaal. Veelgi hämmastavam on kategooriline otsustus, et senine president peab jätkama ja teisiti võivad arvata ainult sügava alaväärsuskompleksiga inimesed, ütleme siis juba lihtsamalt - nõrgamõistuslikud. Kõrge üleväärsuskompleksiga ei maksaks ikka nii väga hoobelda.

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele toimub presidendi ametiaja lõppedes just nimelt presidendi valimine, mitte senise presidendi volituste pikendamine. Presidenti saab tagasi valida, kuid mitte rohkem kui üks kord. Niisiis ei saa uue presidendi valimine iseenesest kuidagi kahjustada riigi mainet. Praegustes konkreetsetes oludes võiks esindatus olla isegi mõjuvam, kui lisaks värskele presidendile on välja panna ka sädelev ekspresident.

Jättes kõrvale naljategemised, improvisatsioonid ja nõukogude aja nostalgia, on valijameeste ees kaks tõsiseltvõetavat kõrgetasemelist kandidaati - Lennart Meri ja Tunne Kelam. Kui valimiskogu ei suuda nende kahe vahel valikut teha ja laseb asja tagasi Riigikogusse, tähendab see juba tõepoolest maine langust.

Valimiskogu liikmed ei saa enam endalt kuidagi vastutust veeretada väitega, nagu oleksid kandidaadid tundmatud. Kui inimene on end lasknud valimiskogusse valida, peab ta lihtsalt nii Meri kui Kelami poliitilist tegevust teadma. Vastasel juhul pole tal moraalset õigust valimisruumi minnagi.

Mälu värskendamiseks julgeksin lugupeetud rahvaasemikele siiski meenutada kõige olulisemat Eesti taasiseseisvumise teel. Jah, juba see termin taasiseseisvumine kõneleb enda eest. Iseseisvus taastati õigusliku järjepidevuse alusel ja sellel meie riik jätkuvalt rajanebki.

Et iseseisev riik loodi mitte uuena, vaid taastati, see oli rahvuslike poliitiliste jõudude teene ning üks kõige teenekamaid õigusliku järjepidevuse idee väljatöötajaid ja läbiviijaid oli ju Tunne Kelam. Niisiis on tegemist mehega, kes keerulises olukorras oskas leida põhimõtteliselt õige lahenduse. Vastasel korral - ja see võimalus oli lausa käegakatsutav - olnuksime vaid Nõukogude Liidust lahkulöönud osa, kõik Eesti elanikud saanuks Eesti kodakondsuse ja praegu elaksime Eesti-Vene riigis.

Viimase oht pole veel sugugi kadunud ja just seepärast on õiguslik järjepidevus jätkuvalt aktuaalne ning peame eelistama selle järjekindlaid kaitsjaid. Vene erusõjaväelaste poputamine ja Eesti kodakondsuse lahke jagamine kutsub erilisele ettevaatusele.

Ma ei väsi rõhutamast presidendi rolli võimude tasakaalustajana. See nõuab koostöövalmidust ja erinevate poliitiliste jõudude arvamuste arvestamist, tasakaalukust kõigepealt presidendilt endalt. Tasakaalustatud riigi mootor töötab sujuvalt, praegu on tunda mõningaid kahtlasi klõbinaid.

Kui keegi on rääkinud valimiste viimisest põllule ja püüdnud sellega valimiskogu naeruvääristada, on ta küll märgist mööda lasknud. Eestimaa põllud on auväärsed ja meid juba paartuhat aastat toitnud. Nendel on tehtud palju põhjapanevaid ja arukaid otsuseid. Mida põllulähedasemad on nüüdsed valimiskogu liikmed, seda suurem on lootus heale tulemusele ka reedel.

Lubatagu veel tähendada, et eelmiste presidendivalimiste aegu olin kindel Lennart Meri toetaja, mingil määral kaastegev ka tema kandidatuuri esitamises. Aeg on näidanud, et see oli läbinisti õnnestunud valik. Aeg ei seisa aga paigal.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIT ULAS, Tallinn

Riigi majanduskasvu näitaja ei saa olla ainult tõlgendamise küsimus, nagu pressi kaudu on püütud üldsust veenda. Regulaarselt avaldatakse näiteks kõnealuste numbrite kohta andmeid maailma riikidele ning pole kuulda, et neid ei peeta usaldusväärseiks.

Järelikult on olemas mingi rahvusvaheliselt tunnustatud metoodika, mille järgi majanduskasvu näitaja antud riigi puhul üheselt välja tuuakse.

Kui Eestis selle ilmselge fakti suhtes kokku ei lepita ja erinevate instantside hinnangud lähevad üksteisest drastiliselt lahku juba kask-kolm korda, tuleks asja kordapanekuks paluda erapooletut rahvusvahelist abi.

Kui valitsust või majandusringkondi rahuldabki ebamäärasus ja jätkuvad vaidlused, mis võimaldavad tegelikku olukorda kellegi huvides varjata, siis suurt osa elanikkonnast kindlasti mitte. Mitmesuguste nõunike esinemised enam ei veena. Meenutaks veel, et kahtlustäratav diskussioon majanduskasvu põhinäitajate ümber pole sugugi esmakordne.

Majanduskasvu hinnang ning sellest tehtavad järeldused on midagi niisugust, millest hakkab olenema inimeste lähiaastate käekäik - niisiis saab ta olla vaid objektiivne. Peab olema selge, kas elatakse majanduslikult edukas riigis või vastupidi, mistõttu majanduskasvu number on tarvis riigi enda huvides vaidlustamatult määratleda.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

KARL LAANTEE, Stockholmi Ülikooliriigiteaduse magister

President Lennart Meri on keeldunud ausalt vastamast küsimustele tema väidetavast koostööst KGB ja selle variorganisatsioonidega.

See oleks täiesti mõeldamatu USAs. Esiteks nn. uurivad ajakirjanikud teeksid ta tümaks, nagu seda on juhtunud mõne kandidaadiga. Teiseks, tal ei oleks seaduslikult õigus presidendi ametikohale asuda.

Kõik USA ametiisikud, kes tegelevad välispoliitika, kaitse- ja julgeoleku struktuurides, alluvad julgeoleku kontrollile. Neid ei võeta ametisse enne, kui on uuritud nende tagapõhja.

See hõlmab väga detailse ankeedi täitmist elukäigu, õpingute, töö, tegevuse, suhtlemise kohta, ülekuulamist kahe või enama uurija poolt, arstlikku ja psühhiaatrilist kontrolli.

Eraldi tuleb vastata, kas kandidaadil on kunagi olnud mingit kontakti mõne luure- või vastuluure ohvitseriga või sellega tegeleva isikuga. Kõik antud informatsioon kontrollitakse, küsitledes konfidentsiaalselt isikuid erinevatest eluperioodidest, eriti kandidaadi aususe, usaldatavuse, meelsuse, riigi- ja ka abielutruuduse, moraali, eetika, usu kohta.

Julgeolekukontroll hõlmab ka tervise kontrolli. Meri kõnet Eesti Televisioonis oli jälginud üks saksa arstiteaduse professor. Meri õhu ahmimisest iga lause järel tegi professor järelduse, et ta põeb veresoonte ummistust ja südame ning kopsu puudulikkust. Eestil ei oleks kasulik valida «Jeltsini sündroomiga» presidenti.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

RAUL RAUDSEPP, Soome, Helsingi

Poliitilised ühendused on käimasolevatel presidendivalimistel asetanud endid pelgalt protseduuriliste osalejate/vaatlejate rolli. Korduvalt on kirjutatud/räägitud sellest, et parteidel analüüsitoimkond kas puudub või ei viitsita seda rakendada.

Tegelikkuses on asi lihtsam - peale Keskerakonna eriti palju parteisid polegi ja nimetatu tegeleb teadagi millega. Riigipea vormistamine on jäänud puhtalt pressi kanda ning selle tulemiks on tahes või tahtmata Lennart Meri taasvalimine uueks ametiajaks.

Seda esiteks sellepärast, et Meri isik on nii heas kui halvas mõttes enim käsitlemist leidnud ning samuti seetõttu, et ülejäänud pretendendid ajakirjanduslikust vaatevinklist na nadivõitu on. Teiseks on valijamehi piisavalt mõjutatud arvamusküsitluste tulemustega, millistes Meri kaaskandidaatidest mäekõrguselt üle on.

Juhul kui Rüütel peaks valimiskogus alla 10% hääli saama, võiks Riigikogus valimised nurjanud nn. maamehed shampanja vaikselt pudelisse tagasi sokutada, sest poliitilise kapitali kokkukuivamine tähendab automaatselt ka rahajõe sängivahetust.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MART UMMELAS, Tallinn

17. septembri «Postimehes» väljendas Uno Siitan tüüpilist populistlikku seisukohta, mille kohaselt töö valitavas organis, näiteks volikogus, seisneb peamiselt tagumikutundide tegemises.

Tema kirjutisest jääb mulje, nagu oleksid parimad rahvaesindajad need, kes jaksavad kõigil istungitel ja komisjonides kohal istuda. Minule teadaolevalt kinnitab Tartu volikogu senine kogemus paraku vastupidist: liialt vähe on olnud analüüsi- ja üldistusvõimelisi, poliitikakogemusega inimesi, küll aga taltsaid kohalistujaid.

Leian, et oleks ükskord aeg loobuda bolshevistlikust arusaamast: iga köögitüdruk passib parlamenti. Mõne aruka mehe, näiteks Toomas Savi ka üsna põgus osalemine annab kogu linna jaoks kindlasti parema tulemuse kui teise üliaktiivse, kuid piiratud tegelase pidev askeldamine võimu ümber.

Rääkimata juba sellest, et Tartu probleemid saaksid nõnda parimini üle-eestilise kõlapinna.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAAK LAARMAN, Tartu

Nii ütles vanapagan, kui ta siga pügas. Ja nii öeldakse ka tänapäeval, kui mõne asja ümber suurt kära tehakse ja sellest vähe tolku on. Kõigil on meeles, kui suurt lärmi tehti prostitutsiooni ümber, kuid prostitutsioon ei kadunud kuhugi.

Nüüd on leitud uus objekt, mille ümber hakata lärmi lööma - tudengite bussisõit. Kostab hädakisa, et bussiettevõtted on rahahädas, ei tule omaga välja. Ja tulebki tudengi kehva rahakoti kallale minna.

Ülikool hädaldab, riik hädaldab, kõik hädaldavad, aga tudengi käest ei küsi keegi, kas tal raha on. Tudengi kulutused eluasemele ja õppimisele suurenevad.

Arvatakse, et tudeng peaks maksma täishinna, viib pileti kooli ja kool maksab talle välja. Aga kui koolil raha pole? Paljudel on kodus nooremad õed-vennad, kes käivad koolis.

Kas on ikka õiglane hakata välja pressima neilt, kel niigi vähe on? Kindlasti on bussiülemuste hulgas ka inimesi, kes ülikoolis käies ise on kasutanud bussisoodustusi. Miks ei taha nad lubada tänastel üliõpilastel kasutada sama soodustust? Ega seda kasumit tudengite arvelt õieti ei tulegi, tudeng on sunnitud lihtsalt vähem kodus käima.

Kas me oleme jõudnud juba nii kaugele, et muid väärtusi enam ei näe kui raha?

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

HELE LIIK, Tallinn

Oleks palju otstarbekam valida üks hurmav naine presidendiks, kellel on mitu keelt suus, ja saata ta viieks aastaks mugavale internatsionaalsele areenile isamaad tutvustama, südameid võitma ja sidemeid sobitama. Ta saavutaks kindlasti palju.

Selle aja jooksul saaksid kõik riigikogulased ja muud võimumehed tegutseda siseareenil segamatult ise oma asjadega. Kas keegi tegutseb ka rahva asjadega?

Kui seda küsida Tiit Vähilt, siis annaks ta oma tavalise päheõpitud vastuse, et ta ei tea, ta polnud kohal. Vähi pole kunagi kohal. Ta on ju peaminister, rahva asi pole tema asi, see on ministrite asi.

Ministrid aga arvavad, et see pole ka nende asi, selleks on palgalised ametnikud. Amenik on aga huvitatud ainult oma palgast, muu pole tema asi.

Kas on üldse kedagi, kes on huvitatud eesti asjast? On küll! Suurel vennal on üks silm kogu aeg valvsalt pilukil ja keha hüppevalmis.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Kommentaarid
Tagasi üles