Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
AIVAR JARNE
Lennart Meri vanema poja naine Kai katkestab presidendikandidaadi ning «Postimehe» ajakirjaniku vestluse teist korda. Kui esimesel korral serveeris Kai lahkelt teed, siis nüüd on ta nägu pilve tõmbunud. Ta teatab äiale, et Eesti Raadios esineb Ando Leps. Meri tõuseb oma Nõmme kodu hubaselt diivanilt püsti, süütab närviliselt sigareti ning palub raadio valjemaks keerata.
On 5. septembri 1992 laupäeva pärastlõuna. Presidendivalimisteni on jäänud napilt kaks nädalat. Eesti Raadios kordab Leps suuliselt oma väiteid Lennart Meri isa Georg Meri seotusest KGBga, mis usutlusena oli juba avaldatud päev varem ilmunud «Eesti Ekspressis». Lepsi suuline versioon erineb kirja pandust selle poolest, et kahtlusevari KGBga koostöös langeb isale lisaks ka poja peale.
Dzhinn, mille Lennart Meri paari aasta eest ise pudelist lahti lasi, hakkas nüüd teda ennast lämmatama.
17. oktoobri õhtul kuus aastat tagasi naasid Ameerika Ühendriikidest tollane peaminister Edgar Savisaar ja välisminister Lennart Meri. Välisministril õnnestus päev varem märgistada ristikesega USA presidendi George Bushi gloobus, mistõttu ta terve tagasilennu ajal ookeani kohal tundis end veidi ülemeelikuna. Savisaare sõnul («Postimehele» 16. septembril 1996) märkis Meri vaid mokaotsast, et tal on tollase Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli suhtes kahtlused koostööst välismaa luureorganisatsiooniga.
Lennujaamas võttis Washingtonist saabunud riigitegelasi teiste seas vastu ka Eestis tegutseva KGB ülema asetäitja Vladimir Pool. Õhtupimeduses räägitakse ajakirjanikele justkui muuseas Ühendriikide kohaloleku suurendamisest Eestis («Päevaleht», 18. oktoober 1990). Meri ja Savisaar ruttavad seejärel Toompeale.
Sinna on kogunenud Rahvarinde ridadest Ülemnõukogusse valitud saadikud, kes loodavad kuulata reisimuljeid. Ent Meri teatab hoopis midagi muud: Arnold Rüütel teeb koostööd Luure Keskagentuuriga...
Meri järeldused põhinesid paaril Ameerikast saadud paberil. 10. oktoobril 1990 saatis New Yorgi advokaadifirma Donovan Leisure Newton and Irvine Washingtoni kontori esindaja Harry Huge Rüütlile kirja (foto all olevad dokumendid), milles pakutakse oma teeneid Eestile suhete loomiseks nii USA Kongressi kui ka valitsusega. Samas lubatakse Eestil teenuste eest maksmine lükata edasi tulevikku, sest valuutapuudus on teada. Dokumendil sooviti hea koostöötahte märgina näha Rüütli allkirja, mis sinna ka ilmus.
Eestis oli lepingu sõlmimise taga tegelikult tollane idaminister Endel Lippmaa, kes korraldas Rüütli ingliskeelset diplomaatilist kirjavahetust. Rüütli ja Lippmaa lähenemine sai alguse N. Liidu rahvasaadikute kongressi päevilt aastatel 1989 ja 1990, mil Eesti Ülemnõukogu juht palus Lippmaa appi koostama vastuseid ingliskeelsetele tähtsatele kirjadele, sest ta ise seda keelt ei vallanud.
Meri, keda Rüütli kirjavahetusest Hugeiga ei informeeritud, sai Ameerikas viibides sellest siiski teada. Nagu ta hiljem selgitas («Edasi», 26. oktoober 1990), lisas ta dokumendile firma kahe juhtiva tegelase eluloolised andmed. Meri meelest juhtisid advokaadifirmat endine LKA direktor aastatest 1973-1976 Bill Colby ning Mitchell Rogovin, kes töötas paar aastat LKAs erinõunikuna ajal, mil selle direktoriks oli hilisem president Bush.
19. oktoobril levis teade Rüütli ja USA advokaadifirma vahelisest lepingust ajalehe «The Wall Street Journal» kaudu ka maailma.
Kuna siinne kõmu jõudis ka advokaadifirmani, tuli ameeriklastel hakata süüdistusi tõrjuma. 31. oktoobri kuupäevaga dateeritud vastuses kinnitab firma, et LKA eksdirektor Colby pole kunagi firma omanik olnud ning ta on kõigest üks kaheksast nõunikust. Rogovin on aga vaid üks 51st firma koostööpartnerist.
1. novembril 1990 jõudis Eesti «spioonilugu» ka Kesktelevisiooni uudisteprogrammi, kus hõigati maha, et Eesti välisminister süüdistas Ülemnõukogu esimeest LKA agendiks olemises. KTV kommentaator lisas, et Rüütel lükkas süüdistused kategooriliselt tagasi («Rahva Hääl», 2. november 1990).
Meri süüdistustega enam kaugemale ei läinud ning skandaal läks sumbumise teele. Ent see ei tähendanud, et Meri või Rüütel oleksid selle unustanud.
1991. aasta augustiputshi järel moodustati Eestis KGB likvideerimise komisjon, mille etteotsa sai tollane Tallinna linnapea Hardo Aasmäe. Kuigi suurem osa endise N. Liidu salapolitsei materjalidest oli tolleks ajaks jõutud juba Venemaale toimetada, leiti mõndagi ka Pagari tänavas paiknenud ENSV KGB hoonest. Nende hulgas ka nn. väljasõidutoimikud, mis koostati kõigi kohta, kes said reisida väljapoole Nõukogude riigi piire.
Savisaar võrdleb, et kuigi nüüd näib KGB likvideerimise teema tähtsana, oli see viis aastat tagasi tähtsuselt alles kuskil 25. kohal ning komisjoni tööd ta eriti jälgida ei jõudnud. Mingisugustest dokumentide kaotsiminekust ülevõtmise käigus talle kui peaministrile ette ei kantud.
Siiski teab Eesti Riigiarhiivi praegune dokumentide osakonna juhataja Indrek Jürjo rääkida, et üks villisetäis toimikuid olevat kaotsi läinud. Aasmäe ning tollased eriteenistuse ametnikud Jaan Toots ja Kalle Klandorf (hilisemad siseministeeriumi töötajad Savisaare ministriksoleku päevilt) sõitnud vähemalt ühe kaustahunnikuga teadmata suunas.
Ühel 1992. aasta augustipäeval palus siseministeeriumi töötaja Ando Leps kohtumist Savisaarega. Viimane oli just 31. juulil Moskvas kohtunud Jeltsiniga. Paks dokumendikaust kaenla all astus Leps Toompea ees seisvasse autosse, kus juba istus Savisaar. Kaustast vaatasid välja äsja Isamaaa poolt välja hõigatud presidendikandidaadi Lennart Meri isa Georg Meri KGB toimikud. «Palusin Savisaarelt abi nende avaldamisvõimaluste suhtes,» meenutab Leps (selgitustest «Postimehele» 16. septembril). Leps tuli Savisaare jutule seepärast, et juuli lõpus keeldus «Päevaleht» tema Georg Meri teemalist juttu avaldamast.
Savisaare sõnul aga ei võtnud ta Lepsi ettepanekut kuigi tõsiselt. «Soovitasin tal ise hakkama saada,» tunnistab ekspeaminister. Ka Leps märgib, et Savisaar suhtus tema koostööpakkumisse jahedalt.
Sellegipoolest sai Leps kaks nädalat enne valimisi «Eesti Ekspressi» lehekülgedele ning pärast ka raadiosse. Georg Meri ja sealtkaudu ka poja seotus KGBga tõusis teemaks number üks.
11. septembril kogunesid siseministeeriumi ruumesse valimisliidu Kindel Kodu (millest hiljem koorus välja Koonderakond) algatusel seltskond inimesi, kes teatasid, et nemad moodustavad komisjoni kõigi tollaste presidendikandidaatide luurega seotuse uurimiseks. Komisjoni arvasid end Lippmaa, ajaloolane Rein Ruutsoo ning advokaat Kaljo Kägi. Leps aga soovitas sel koosolekul koguni valimised edasi lükata, kuni asjaolude selginemiseni.
Täpselt samal päeval tegi avalduse ka Meri, pidades vajalikuks rahvusvahelise komisjoni moodustamist, sest ta ei või lubada, et «uurimine antaks nomenklatuuri enda kätesse».
Vaatamata Meri kartustele ei tulnud sisekomisjoni järeldus tema kohta halb. Nenditi vaid, et tema isa kohta uuritud kriminaalasjas «ei ole mingeid materjale ega tõendeid, mis kinnitaksid Lennart Meri puutumust repressiivorganitega». Rüütli kohta järeldati, et ta ei ole olnud «väljaspool ametikohustusi seotud repressiivorganitega». Kuid Rüütlil polnud seda vajagi, sest EKP büroos istus ENSV KGB ülem Karl Kortelainen pikka aega tema kõrval.
Presidendiks saades unustas Meri kohe oma lubaduse rahvusvahelise komisjoni moodustamisest. See aga ei takistanud tema kohta käivate materjalide avaldamist.
9. aprillil 1993 trükkis nädalaleht «Eesti Ekspress» ära Meri nn. VEKSA aruanded. (VEKSA oli KGB variorganisatsioon, mis tegeles kodu- ja välis-Eesti kultuuritegelaste kontaktidega.) Nendes aruannetes, mis olid koostatud USA ja Kanada reisi ajal 1979. aastal ja Saksamaal käigu järel 1981. aastal, kirjeldas Meri üksikasjalikult oma kohtumisi väliseesti juhtpoliitikute, teadlaste ja kultuuriinimestega.
«Meri ettekanded olid põhjalikud, täpsete aadresside ja telefoninumbritega. Ta kirjeldas detailselt väliseestlaste tegevust, nende suhtlusringi ja poliitilisi vaateid ning andis isegi soovitusi, kuidas käituda näiteks Rein Taagepera, Jüri Estami või Tönu Parminguga,» selgitab arhiiviameti osakonnajuhataja Indrek Jürjo, kellelt on varsti ilmumas ka asjakohane raamat. «Kui näiteks Enn Vetemaa andis aru lustlikus ja pealiskaudses stiilis, siis Meri aruanded on analüüsivad ja kirjutatud kohusetundega,» lisab ta.
Sama aasta 3. juuni «Päevalehes» lisab Leps süüdistuste ritta veel küsimused Meri võltsitud eluloo kohta. Selles artiklis viidatud dokumendid pärinesid põhiliselt Eesti Raadiost, mille toimikutega lasti 1992. aasta suvel tutvuda ka Lepsil.
Avaldatud süüdistustele reageeris näiteks Riigikogu väliskomisjon, kes 25. juunil saatis tollase aseesimehe ja praeguse esimehe Eino Tamme allkirjaga pöördumise presidendile. Komisjon lootis presidendilt Eesti maine huvides kahtluste «kiiret, selget ja täpset hajutamist». Kuid asjakohaseid selgitusi ja vastust ei tulnud.
Seevastu tundmatuks jääda soovivate allikate väitel reageeris hoopis Kaitsepolitsei, asudes kontrollima Meri tausta. Konkreetselt tegeles sellega praegune KAPO kaadrite osakonna juhataja Levtshenko. Tulemusi läkski õige pea vaja.
1994. aasta algul sattus peaminister Mart Laar tõsistesse raskustesse, sest president ei tahtnud kuidagi kinnitada ametisse nelja uut ministrit. Et Meriga mees mehe moodi rääkida, olevatki Laar KAPO juhilt Jüri Pihlilt tellinud ettekande Meri kohta. Pigem memoga sarnaneval üheleheküljelisel paberil loeti ette viie KGB töötaja nimed, kes Meriga 1980. aastatel tema Nõmme kodus regulaarselt kohtusid. Selle lugemise järel kinnitanud Meri ministrid kohe ametisse. Praegu Pekingis viibiv Laar seda versiooni ei kinnitanud, kuid möönas, et dokumente Meri seotusest KGBga tema valitsusjuhiks oleku ajal liikus ringi küll.
1994. aasta keskpaigast kuni tänavu aasta keskpaigani Meri ja KGB teema eriliselt üles ei tõstatunud. Vaid Leps, Jüri Toomepuu, Toomas Alatalu jmt. vihjasid aeg-ajalt, et Mere kohta on peagi midagi tulemas.
Avalöögi andis taas Leps, kes selle aasta 29. juuli «Eesti Päevalehes» teema uuesti üles tõstis. 22. augusti «Sõnumilehes» tunnistas Rüütli abi Toomas Kork, et keegi tundmatu pakkus talle müüa tõmmiseid kellegi Nikolajevi, kodanikunimega väidetavalt Lennart Meri toimikust. Täpselt samal päeval pöördusid kuus riigikogulast avalikkuse poole tuttavate küsimustega Meri minevikust. Levisid kuuldused, et mõni aeg varem ilmus Vene saatkonda paksu portfelliga mees, pärast mida pakuti 30 000 dollari eest Meri toimikut. Järgmise versiooni kohaselt olevat Iisraeli relvatehingute ajast tuntuks saanud Leonid Apananski need ka ära ostnud.
Uue hoo asjale andis värske riigikogulane Lippmaa, kes valimistepäeval asetas kolleegide laudadele oma dokumendid, mis põhiosas pärinesid samuti Eesti Raadio arhiivist. Riigikogu koridorides levitas samasuguseid dokumente Jüri Toomepuu. «Postimehe» küsimuse peale, kas Merivastane käik oli ka kuidagi kooskõlastatud, vastas Lippmaa, et kuigi Toomepuu talle enne helistas, ei tegutsenud nad Riigikogus mingi stsenaariumi alusel.
Ebaõnnestunud valimised andsid Meri aususes kahtlejatele veelgi indu. 9. septembril esitas Leps siseminister Märt Raskile arupärimise, milles täidab ise Savisaare raamatu «Valguses ja varjus» tagakaane dokumendi puuduvad lüngad. Raski üleeilne vastus Riigikogu infotunnis Meri seotusest KGBga oli aga eitav.
Sellegipoolest esitasid kaks riigukogulast - Villu Müüripeal ja Eldur Parder - ning Jüri Estam kohtule avalduse Meri süümevande vaidlustamiseks. Kasvavale süüdistustelaviinile on presidendil üha raskem vastu seista.
Tundub, et soojendamisel ei lähe paremaks mitte ainult hernesupp.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
A. KIVI, Tallinn
Riigikogu vene saadikurühm soovib tühistada põhikooli ja gümnaasiumi nõude üleminekust eestikeelsele keskharidusele.
Pärast eesti keele kuulutamist riigikeeleks on vene koolide lõpetanuile antud lõputunnistused tegelikult kehtetud, sest riigieksamid on tehtud võõrkeeles. Üheski riigis, kus on üks riigikeel, ei tunnistata võõrkeelseid lõpueksameid.
Kas kujutab keegi ette, et Saksamaal saaks kooli lõputunnistuse, kui eksamid on tehtud näiteks türgi keeles? Muide, Saksamaal ei pea riik ülal ühtegi türgikeelset kooli, vaatamata türklaste osakaalule elanikkonnas.
Venelaste ettepenek on diskrimineeriv. Kui Eesti riik võtab endale kohustuse anda neile emakeelne haridus, siis miks peame just venelasi eelistama teistele rahvustele? Sellisel juhul peaks riik kohustuma andma emakeelse hariduse ka lätlastele, juutidele, soomlastele, valgevenelastele ja igale siin elavale võõrkeelsele inimesele.
Muidugi võib riik jõudumööda rahaliselt toetada - aga ei ole kohustatud seda tegema - vähemusrahvuste omakeelsete koolide ülalpidamist, aga tingimusel, et riigi poolt antava lõputunnistuse saamiseks tuleb lõpueksamid sooritada riigikeeles.
Rahvaasemikel on sobiv võimalus näidata, et nad on iseseisva Eesti Vabariigi Riigikogu liikmed. Eestlasest valijana jälgin väga tähelepanelikult, kuidas keegi hääletab.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALGE SIMA, Tallinn
On ainult vaja juba pakutavatele presidendikandidaatidele veel kolmeteistkümnendal tunnil mõni uus lisada - mida rohkem, seda uhkem!
Ja siis tuleb esimeses hääletusvoorus hääli hajutades (tarbetuks muutes?) hoolitseda, et teise vooru satuks siiski ainult samad, kelle kallal juba vapper Riigikogu nii ägedalt ja asjalikult maadles.
Siis võib lõpptulemuses juba igal juhul ette kindel olla. Jääb üle ainult küsida: milleks siis kogu see tants? Või tuleks hoopis valijameestelt arukust tahta?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KÜLLIKE UUSAED, Eesti Rohelise Naisühingu nimel
Kõrvaltvaatajana võiks kära valimiste ümber võrrelda eesti meeste murumängudega Toompeal, kus võitlus käib tegeliku võimu pärast, mille põhieesmärgiks on juurdepääs maksumaksja rahakotile.
Eesti riik on paraku endiselt määramatus hallis tsoonis. Siin ei loe meeste lennukad hõisked tormamisest Euroopasse ja NATOsse. Asi on jõudnud niikaugele, et riigi kaks võtmeisikut - peaminister Tiit Vähi ja Eesti Panga president Vahur Kraft - on riigi majandusest vastakal arvamusel.
Peaminister kiidab stagnaajale omaste loosungitega majanduse edusamme, peapankur väidab Eesti majanduse olevat kehval järjel. Kogu selles tragikoomilises jätkuvas meestevahelises võimuvõitluses tahaksime kodanikena küsida: kumba neist uskuma peaks? Ja mida arvavad rahvusvahelised majandus- ja poliitilised ringkonnad riigist, kus peaminister räägib üht ja pankur teist juttu.
Eesti naised, keda on töövõimelisest elanikkonnast üle poole, kes sünnitavad ja õpetavad, maksavad ausalt makse ja teenivad leivalisa ka pensionipõlves, on väsinud meeste mängudest Toompeal. Nad on tüdinud ilukõnedest, maksumaksja raha raiskamisest, korruptsioonist ja skandaalidest.
Eesti ühiskond vajab tasakaalu. Oleks seaduspärane, et Eestimaa kinnine meesteklubi loobuks ringkaitsest. Presidenditoolile võiks asuda poliitikuna tuntud ja teatud Siiri Oviir.
Eestis võiksid riigiasjade üle ka tipptasemel otsustada tuntud naised, nagu see on tavaks paljudes tsiviliseeritud maades.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
A. MÄRKS, Tartu
Kasutult püüdsin kahe nädala jooksul helistada Vastseliina, vastuseks alati kutsuv toon. Lõpuks helistasin teadetesse ja selgus, et number oli muudetud.
Pühapäeval, 15. septembril oli vaja helistada Võrru. Telefon kutsub, keegi ei vasta. Üritasin küsida Võru teadetest (8-278-21 009). Seal vastas automaattelefon, et infot küsige telefonilt 8-27-441 395.
Tundus arusaamatu, miks ma pean Tartust Tartusse helistades läbima 8-27. Helistasin 441 395, keegi ei vastanud. Siis helistasin nii, nagu soovitati. Umbes 20-minutilise ootamise järel vastati. Esitasin oma soovi saada Võru linnas asuv number aadressi ja nime järgi. Vastuse saamisega läks kaua aega ning lõpuks osutus antud number valeks. Vastas võõras inimene, kes pealegi elas teises tänavas.
Helistasin uuesti mitu korda «teadetesse», lõpuks vastas sama naishääl. Kordasin oma soovi ja lisasin, et eelmine number oli vale. Soovimatu kõne aga toimus! Teistkordne vastuse andmine võttis nüüd rohkem aega. Lõpuks sain küll õige numbri, kuid kui palju see kõik mulle maksma läks, seda näen alles järgmisel kuul.
Telefon on tarbeese, ta ei peaks muutuma kalliks iluasjaks, et las seisab, maksa aga oma kuumaksu ning hoidu kõnedest. Miks aga pole numbrite muutusest ajalehe kaudu teada antud? Kelle tegemata töö tõttu peavad telefonikasutajad kobama pimeduses? Telefonikataloog on juba sünnilt invaliid.
Seni kuni pole korralikku telefonikataloogi, ei tohiks ka teadete saamine tasuline olla.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ELMAR OSTRAT, Tartu Invaorganisatsiooni esimees
Kahjuks on 14. septembri «Postimehes» Aita Ottase artiklis «Tartu invataksod lähevad Tulika taksofirmale» põhiküsimused segi aetud.
Mitte Tartu Invaorganisatsiooni invatehniliste abivahendite keskus (TIO ITAK) ei pannud käiku invataksot, vaid eraaktsiaselts ITAK (nendest on juttu «Postimees» 20.01 ja «Tartu Postimees» 28.08, 11.09).
Seega tuleb artiklis esitatud lühendi ITAK all mõista ASi ITAK ja invatakso käigushoidmiseks on linnavalitsus eraldanud 15 000 krooni kuus (180 000 krooni aastas) ASile ITAK, mitte TIO ITAKile.
Tartu Invaorganisatsioonile ei ole Tartu linnavalitsus kahe aasta jooksul eraldanud mitte ühtegi senti, kuid nagu on lugeda 28. augusti ja 11. septembri «Tartu Postimehest», on linnavalitsus eraldanud Tartu Puuetega Inimeste Kojale 1996. aastaks 250 000 krooni.
Tartu Puuetega Inimeste Koda on katusorganisatsiooniks 17le puuetega inimeste organisatsioonile, sealhulgas ka Tartu Invaorganisatsioonile.
Tartu Invaorganisatsiooni (TIO) 23. septembril toimuvast üldkoosolekust pole TIO juhatus midagi kuulnud, küll on aga teada, et 23. septembril toimub Tartu Puuetega Inimeste Koja koosolek.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENN ESKO, Põlva
Presidendivalimised Riigikogus kujunesid erakondadevaheliseks kuutõrvamiseks. Mõlemad mehed võõbati nii mustaks, et vaevalt neid maailma avalikkuse silmis päris presidendikõlblikuks õnnestub teha.
Kui juba pakutakse kolmandaid, teeksin ka ettepaneku: miks ei võiks Eesti Vabariigi presidendiks olla Jaan Kaplinski? Igati haritud, arukas, tasakaalukas ja elutark mees, kes suudab omi mõtteid väljendada nii sõnas kui kirjas, keeled suus, piisavalt ka poliitiku kogemusi, tuntud Eestis ja raja taga, suure pere isa jne. Eriti tahaks esile tõsta tema maa- ja looduslähedust.
Sellised mõtted tekkisid reedel, 13. septembril Tartu-Veskimõisa-Põlva bussis, kui nägin teda Veskimõisa kandis bussist väljumas.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996