Kas Tõugu, Leimann või Truuväli?, Uue riigipeaga uude aastatuhandesse, Uus alternatiiv, Kiri toimetajale, Kollektiivselt süüdi mõistetud, Tunne Kelam on tõsine kandidaat, Häältejahil ei valita vahendeid, Kuhu panna Kalevipoeg?, Kadu Keskerakonnale?, Kas e

HARDO AASMÄE

,

Tallinna ekslinnapea Hardo Aasmäe on Arengupartei volikogu liige.

Lugejal tekib tahtmatult küsimus, miks mitte Rüütel, Meri või Kelam? Samuti küsib lugeja, miks me arutleme Tõugu, Leimanni ja Truuvälja kandidatuuri üle teadmata, kas nad üldse nõustuvad presidendivalimistes osalema? (Võibolla on Leimanni ja Truuvälja «ei» lõplik.)

Teisele küsimusele on lihtne vastata. Meil ei ole otstarbekas teha valikut ainult nende hulgast, kes ise tahavad presidendiks saada, vaid nende hulgast, kes selleks sobivad. Sobivate inimeste ring on tahtjate omast oluliselt laiem.

Esimene küsimus tahab aga mõnevõrra tõsisemat lahtiseletamist. Riigipead ja neile esitatud nõuded järgivad teatud rahvusvahelisi tavasid, kuid on paratamatult lõpuni mõistetavad vaid oma ajastu kontekstis.

Esimesel põhjusel tuli pretendentide nimekirjast kohe kustutada Savisaar, kuna valijameestel on raskusi võimaliku esimese leedi ja sellest tulenevate probleemide kindlakstegemisega. Samuti on praegu üsna mõttetu Siiri Oviiri kandidatuur, kuna enne ülesseadmist tuleb vähemalt ära oodata nn. tshetsheeni grupeeringu, Harun Dikajevi ja teiste kohtuasja tulemus.

Meri ja Rüütli küsimus on suuresti seotud ajastuga. Seetõttu võiks nendevahelist valikut käsitleda mõnevõrra teisest vaatevinklist, kui seda on senini tehtud. Nimelt ei vali me sel nädalal endale presidenti, kes saadaks meile aasta lõpul sädeleva jõululäkituse, vaid riigipead, kellega Eesti läheb kolmandasse aastatuhandesse. Pean sellist suunatust tulevikku tähtsamaks mineviku nostalgiast ja oleviku hetkemeeleoludest.

Arnold Rüütel täitis Eesti iseseisvumisel sisuliselt riigipea funktsioone. Täna pole eriti oluline, et ta tegi seda nõukogude ajast pärineva õigussüsteemi alusel. Rüütel on kindlalt Eesti riigi ajaloos kui mees riigi eesotsas taasiseseisvumise keerulisel ja vastuolulisel ajal.

Temale järgnenud Lennart Meri on sisuliselt laulva revolutsiooni viimane järellainetus, mis lõpuks jõudis laia maailma kaugematesse nurkadesse. Ta kandis oma ametisoleku ajal kannatlikult kõikjale sõnumit, et me oleme olemas.

Niisugusena on Meri omakorda vaieldamatult Eesti ajaloos. Maailm aga muutub. Moskva ei usu pisaraid juba ammu. Washington ja Brüssel tüdinevad kiiresti vabaduse ning iseseisvuse poeesiast. Eriti pärast Bosnia kodusõda. Võibolla jätab Meri misjonitegevus muljet veel aasta poolteist, kuid edasi?

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et ratsionaalses mõttes on Meri ja Rüütli ajastu võimalike presidentidena siiski läbi. Seetõttu oleks riiklik kergemeelsus võtta Meri ja Rüütli ümber koondunud üleminekuaja vastuolud kaasa 21. sajandisse. See pärsiks kahtlemata Eesti arengut.

Teatud mõttes kuulub Meri ja Rüütliga samasse kategooriasse Eesti Komitee kunagine esimees Tunne Kelam. Kelami võimalik sattumine Kadriorgu elustab teatud mõttes sama ajastut, mis Meri ja Rüütel, ning ei sisalda minu arvates piisavalt edasiviivat ideed.

Jättes ülaltoodule teadlikult lisamata nende kolme mehe tervise ja eaga seotud delikaatsed küsimused, võib teha järelduse - vajame muutusi ning uut presidendialternatiivi.

Lennart Meri on nagu ilukirjandus. Kui see trehvab heal tasemel olema, siis mõjub ta lummavalt, äratab tähelepanu, süvendab uudishimu… Kuid otsuseid ei langetata peaaegu kunagi ilukirjanduse toel, vaid alles pärast asjatundliku teabega tutvumist.

Samalaadne erinevus on Meril Enn Tõugu ja Jaak Leimanniga. Kui Merile on infotehnoloogiaga seotud tiigrihüpe poeetiline kujund, siis Tõugule on sellel praktiline sisu. Tõugu on maailmamees tehisintellekti ja infotehnoloogia vallas.

Kujutagem teda hetkeks ette Eesti riigipeana teel järgmisesse aastatuhandesse. Peale presidendi igapäevatöö võiks ta olla patrooniks mitmetele rahvusvahelistele programmidele Eesti moderniseerimisel. Kahtlemata on sellel strateegilisel peasuunal, mis loob uue kvaliteedi koolitusest kuni põllu- ja metsamajanduseni, Tõugu Merist rahvusvahelisel areenil veenvam.

Olari Taal nentis, et tuleb valida Meri, sest Meri toob riiki raha. Tõsi, riiki on hakanud raha tulema. Kuid kujutlegem riigipeana Leimanni. Endine peaministri kohusetäitja, majandusminister, makromajanduse ja juhtimise asjatundja. Mõistagi on ta Merist rahvusvahelistes majandus- ja rahandusringkondades veenvam.

Pealegi meelitame praegu raha Eestisse eeskätt odava tööjõuga. Samas teame, et arvutite juurde ei ole vaja raha meelitada. Maailmas tuleb raha arenenud infotehnoloogia ja arvutite juurde ise. Selles aspektis on ka Tõugul Meri ees arvestatav eelis.

Võibolla on aga eelseisev aeg hoopis Eerik-Juhan Truuvälja aeg. Riik on libisemas haldusriiki. Kes võiks veel paremini tagada õigusriigi arengut kui õiguskantsleri kogemustega president?

Samas on kõik kolm nimetatud meest (erinevalt Merist, Rüütlist ja Kelamist) väljaspool otsest olupoliitilist kähmlust, mis aitab paremini täita põhiseaduse tagamise ja poliitilise talitsemise rolli.

Üks on selge - igal juhul tuleb mõelda avaramalt kui Meri-Rüütli dilemma. Vastasel juhul on tegu ilmse poliitilise üleküpsemisega.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ÜLLE PARIND, TÜ üliõpilane

Mõned päevad tagasi Tartusse Narva mnt. 27 ühiselamusse tulnuna valmistas mulle üllatuse teatis, et seoses 2. septembril toimunud lõhkumistega lisatakse minu septembrikuu üüriarvele 120 krooni. Samasuguse teatise said kõik 6.-9. korrusel elavad tudengid - põhjuseks, et lõhkumised oli pannud toime keegi tundmatu just nimetatud korruste koridoride uste kallal. Kedagi ei huvitanud asjaolu, et paljud, nagu minagi, viibisid sel ajal Tartust kümnete ja sadade kilomeetrite kaugusel.

Ühiselamu majajuhataja kt. selgitas, et vastavalt kodukorrale maksavad süüdlase mitteselgumisel kahjud vastutuspiirkonna või kogu ühiselamu elanikud. Üsna väheusutav, et üliõpilased hakkaksid lõhkuma koridori uksi, mis on ju ehitatud nende endi turvalisuse suurendamiseks.

On ikkagi valvuri kohustus tagada ühiselamus kord kas oma jõududega või politsei abiga. Ehk just sellepärast, et süüdlase mitteselgumisel maksavad sundkorras kõik, ei olegi üliõpilaskülal vajadust süüdlast leida. Ja ka valvur magab. Vastutavad ju teised.

Direktiivina väljasaadetud arved kuuluvad tasumisele, vastasel juhul ei saa tudeng ülikooli lõputunnistust, selgitati meile.

Raha väljapressimine tuleb üliõpilaskülal juba päris hästi välja. Eks harjutamine pidada meistriks tegema.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ANDRES HERKEL, Isamaaliidu nõunik

16. septembri «Postimehe» juhtkiri teeb liiga Isamaaliidu esimehele Toivo Jürgensonile, süüdistades teda lubadustest taganemises. Isamaaliit ega tema esimees pole kunagi lubanud presidendivalimistel «surmkindlat toetust» Merile, nagu juhtkirjas arvatakse. Isamaaliidu esimehe jaanipäeva paiku tehtud avaldus, mida on loendamatu hulk kordi korratud, kinnitas, et kui valik on Rüütli ja Meri vahel, valime Meri.

Presidendivalimiste ebaõnnestumine Riigikogus süvendas arusaama, et valik Rüütli ja Meri vahel on halb valik. See on postkommunistliku ühiskonna kivistunud kombinatsioon, kus üks kandidaatidest kuulub möödunud aegadesse ega paku vastaskandidaadile, demokraatlikule ühiskonnale tunnuslikku sisulist konkurentsi. Selle tulemusena võib kujuneda olukord, kus toimiva vastasseisu konserveerimine tähendab praeguse presidendi kriitikavaba kultust.

Et seda vältida, on Isamaaliit teinud kõik selleks, et seada Meri vastu väärikas kandidaat. Meie arvates vastab Tunne Kelam presidendile esitatavatele nõudmistele paremini kui praegune president Meri. Kelami puhul ei saa rääkida poliitilise kogemuse puudumisest, samuti näitab allkirjade kogumine maakondades, et Kelamile on sisuline toetus. Eesti ühiskonna kivistunud paradigma Meri-Rüütel on vaja asendada parema paradigmaga: Kelam-Meri.

On väidetud, et uue kandidaadi tulekuga on jäädud hiljaks. Sellega ei saa nõustuda, sest aega on kasutatud optimaalselt - just nii nagu valimisseadus seda dikteerib.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

UNO SIITAN, Eesti Teadlaste Liidukaasesimees

Ees seisavad linnavolikogu valimised. Mida võimekam saab olema volikogu, seda paremini läheb linnal.

Põhimõtteliselt pole midagi halba sellestki, kui volikogu töös osalevad ka tartlastest Riigikogu liikmed. Probleemid ja küsitavused tekivad siis, kui häältejahil minetatakse reaalsustaju või minnakse välja valijate otsesele petmisele.

Teatavasti peab iga Tartu linnavolikokku valitu osalema mitte ainult üldistungitel, vaid ka komisjonide töös. Komisjonides tehakse aga ära põhiline ettevalmistav töö, et volikokku jõuaksid arukad otsuseprojektid. See nõuab aega, energiat, teadmisi.

Reformierakond on Tartus kuulutanud oma nimekirja üheks esinumbriks Riigikogu esimehe Toomas Savi. Huvitav, kui paljud linnakodanikud mäletavad, et Savi kuulub ka praeguse volikogu koosseisu. Veel vähem on ilmselt neid tartlasi, kes teavad, et Savi ei ole praktiliselt volikogu töös osalenud. See on ka loomulik, sest Riigikogu esimehe töö lihtsalt füüsiliselt ei võimalda veel millegi muuga tegelda.

On kahetsusväärne, et nii auväärsel ametipostil olev inimene on lubanud ennast kaasata valijate otsese petmise kampaaniasse. Ideed edasi arendades võiks mõni teine erakond oma esinumbriks Tartus kuulutada näiteks peaministri. Polekski vaja üksikuid ministeeriume Tartusse tuua, valitsus koliks täies koosseisus Emajõe äärde.

Valimiskampaanias toimub nii mõndagi, aga iga kampaaniajuht peaks siiski arvestama tõsiasjaga, et tartlastest valijad ei ole kirjaoskamatud aborigeenid, vaid mõtlemis- ja analüüsivõimelised kodanikud.

Erakondadel ja valimisliitudel tuleks säilitada Tartule sobilikku akadeemilist soliidsust ja hoiduda õhulosside ehitamisest või nende lubamisest. Ka kandidaatide väljapakkumisel.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

E. LOOVEER, Tartu

Kalevipoja tegemise ja ülespaneku lugu on ammune, ei leita kohta ega teata, kuidas teha. Amandus Adamsoni skulptuur Emajõe pargis oli võimas ja pilkupüüdev. Mäletan seda viimse hetkeni enne mahavõtmist ja ka seda, kui kuju tükid vedelesid Emajõe sauna õues.

Aastakümnetega oleme harjunud Lauluisaga, ka tema ümberpaigutamine tekitaks mõttevahetust. «Postimehes» välja pakutud Kalevipoja asukohtadele võiks lisada täiendust. Kui Raekoja tagust Toomemäe nõlva ei kavatseta täis ehitada, võiks heaks ja esinduslikuks paigaks olla Pirogovi plats. Tuntud arst leiaks uue asukoha kasvõi Toomemäel.

Võibolla aga panna Kalevipoeg hoopis Lenini endise ausamba kohale, kus praegu asub ilmetu mullahunnik. Kaitseliidu, küllaltki sõjaka asutuse taustal mõjuks suure mõõgaga ja muskulatuurne kangelane suurepäraselt.

Ka oleks skulptuur teede ristumiskohal nähtav, ruumi aga jätkuks platsil rahumeelsete ja sõjaliste ürituste korraldamiseks.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAAK VIHMAND, Tallinn

7. septembril oli sadakond Keskerakonna Liidu nimekirjas kohalikel valimistel kandideerijat seminaril Tallinnas. Arutati, mille poolest peaksid uued volikogud erinema senistest, kuidas luua endale mainet.

Külalisesineja politoloog Rein Toomla Tartu Ülikoolist arutles, mis saab erakondadest mõne aasta jooksul. Ta ennustas suuri raskusi Keskerakonnale, sest rahaga toetatakse teisi. Keda nimelt?

Toomla arvates jääb Eesti poliitikasse tulevikus neli suuremat parteid järgmiselt: Koonderakond suurtööstuse huve esindama, Reformierakond pangandust esindama, mingisuguse nime all üks maapartei maakapitali esindama ja vene partei vene kapitali esindama. Keskerakond võiks esindada väikeettevõtluse huve, aga ta sureb ilmselt enne, sest praeguste märkide järgi ei saa väikeettevõtlus niipea jalgu alla.

Kas parteid on ainult raha huvide esindamiseks ja Keskerakonna käekäik raske just seetõttu, et ta seda ei tee ja pürib tavaliste inimeste huve esindama? Ka turumajanduses.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

VALDEKO HUSSAR, Harjumaa

Tööotsija seisab alandlikult ametniku ukse kõrval, püksitagumik kottis ja soge näppus. Oli ministrikoha pärast tulnud.

Küllap oli siis kuulda olnud, et neid tihtipeale ja hulgemini ametisse palgatakse.

Ega huumor pole veel kuhugi kadunud. See vana hea eestiaegne karikatuur tuleb silme ette, kui viimastel nädalatel niipalju suurepäraseid presidendivõimalusi avalikkuse tähelepanu alla on seatud.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996