:format(webp)/nginx/o/2017/07/21/6912773t1hc906.jpg)
/nginx/o/2008/08/13/65230t1hb7bf.jpg)
Katõnist oleks pidanud saama mitte ainult totalitaarse režiimi kuriteo, vaid ka lepituse sümbol. Praegu on veel vara öelda, millised tagajärjed on uuel tragöödial samas metsas, kirjutab semiootik Mihhail Lotman.
Mihhail Lotman: saatuslik Katõn
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poola presidendi Lech Kaczyński, Poola viimase eksiilpresidendi Ryszard Kaczorowski ja tema arvuka kaaskonna hukkumine saatusliku TU-154 allakukkumisel Katõni lähedal on sündmus, mille tagajärgi me veel ei oska ette kujutada, ning seda mitte üksnes Poola kontekstis. Poolas on seda nimetatud rahvuslikuks katastroofiks. Lennukis olnud Poola poliitiline ja sõjaline eliit oli teel Katõni veresauna 70. aastapäevale pühendatud mälestustseremooniale.
Õnnetuse tehniliste detailide uurimine alles käib, kuid mõned kahtlasena näivad asjaolud annavad juba praegu ainest igasugustele vandenõuteooriatele, millest kubiseb nii Poola kui ka Vene blogosfäär.
See sündmus tuletab vägisi meelde teist lennuõnnetust, mille puhul samuti räägiti Poola rahvuslikust katastroofist, mis tekitas hulgaliselt vandenõuteooriaid ja erutab siiamaani ajaloolaste ja poliitikute meeli. 4. juulil 1943 tõusis Poola eksiilvalitsuse juht kindral Władysław Sikorski koos oma tütre ning poliitikutest ja sõjaväelastest koosneva saatkonnaga õhku Gibraltari lennuväljalt. 16 sekundi pärast kukkus lennuk merre ning hukkusid kõik peale piloodi Eduard Prchali. Lennuõnnetuse asjaolud olid väga kahtlased. Väidetakse, et piloot pani juba enne väljalendu endale selga päästevesti, mida ta polnud kunagi varem teinud. Samuti mainitakse, et õnnetuspäeval tegi salapärase visiidi Gibraltarile Nõukogude saadik Ivan Maiski koos sõjaväelastest kaaskonnaga. Gibraltaril tegutses sel ajal ka hiljem kuulsaks saanud Nõukogude agent Kim Philby.
Ent meid ei huvita siin niivõrd Sikorski hukkumise tehnilised aspektid ega võimaliku atentaadi sooritajad, vaid see, miks ta pidi surema ja kellele ta surm kasulik oli. Peamisi kahtlusaluseid on kaks: Churchill ja Stalin. Juba need nimed üheskoos võivad kummalisena tunduda, eriti kummaline on Churchilli nimetamine: resideeris ju Poola eksiilvalitsus Londonis ning Poola sõdurid (nt kindral Władysław Andersi armee) paistsid Briti armees oma erilise vapruse poolest silma. See, mis Churchilli ja Stalinit Sikorski vastu ühendas, väljendub ühes sõnas: Katõn.
Juba 1941. aastal avastasid pealetungivad Saksa väed Smolenski lähedalt Katõni metsast hulgaliselt suuri ühishaudu mahalastud Poola sõjaväelastega. Hinnates leiu suurt propagandistlikku potentsiaali, korraldasid sakslased rahvusvahelise juurdluse ning kutsusid 1943. aastal kokku autoriteetse rahvusvaheline komisjoni, mille järeldused olid ühemõttelised: kuriteos on süüdi Nõukogude Liit.
Stalin nimetas loomulikult seda Goebbelsi propagandatrikiks ning väitis, et poolakaid tapsid hoopis sakslased ise. Mõnede andmete kohaselt seadis Churchill mitteametlikult Stalini väited kahtluse alla, kuid ametlik Briti positsioon oli oma liitlase, Nõukogude Venemaa toetamine. Kui poola päritolu inglise poeet krahv Geoffrey Potocki de Montalk avaldas 1943. aastal «Katõni manifesti», arreteeriti ta selle eest.
Władysław Sikorski ei uskunud stalinlikku propagandat ning astus mitu sammu, mis katkestasid diplomaatilised suhted Poola eksiilvalitsuse ja Nõukogude Liidu vahel. Veelgi enam, ta nõudis häälekalt brittidelt liitlassuhete katkestamist Nõukogude Venemaaga. Ning Sikorski rahvusvahelise autoriteediga tuli arvestada, nagu ka Poola sõjaväelaste võimekusega.
Milovan Djilas, Jugoslaavia SFV asepresident, kellest sai üks kommunistliku režiimi autoriteetsemaid kriitikuid, meenutas Stalini hoiatust, et inglased võivad tappa Tito, nii nagu nad tegid seda Sikorskiga (Milovan Djilas «Conversations with Stalin»). Djilase tunnistuses pole põhjust kahelda, samas aga oli Stalin tuntud meister oma vaenlaste elimineerimisel ja selle teo oma teistele vaenlastele omistamisel.
Sikorski surma asjaolud tundusid nii küsitavad, et Poola president Lech Kaczyński ja peaminister Donald Tusk andsid korralduse korraldada uus uuring, mille käigus 2008. aasta juulis ekshumeeriti Sikorski surnukeha (ühe versiooni kohaselt olid kindral ja tema saatkond lennukisse viidud juba surnuna), kuid mingeid sensatsioonilisi avastusi komisjonil teha ei õnnestunud.
See ongi koht, kus vastutustundlikul autoril tuleb peatuda: edasisteks järeldusteks puutuvad kindlad andmed, katteta konstruktsioone esitada on aga kohatu. Selle poolest teadlane vandenõuteoreetikust erinebki, et kindlaks tehtud faktidest lähtudes loob ta uue teadmise, mitte aga ei kasuta fakte juba eelformuleeritud teooria («teadagi, kes kõiges süüdi on») järjekordseks kinnitamiseks.
President Kaczyński juhitud valitsusdelegatsiooni eesmärk ei olnud üksnes tseremoniaalne, sellest pidi saama uus algus Poola ja Venemaa suhetes. Just paar päeva varem tunnistas Venemaa peaminister Vladimir Putin teatud vastumeelsusega Nõukogude Liidu eriteenistuse vastutust Katõni veretöös. Seega oli üks suur takistus Vene ja Poola suhete arengus justkui eemaldatud. Katõnist oleks pidanud saama mitte ainult totalitaarse režiimi kuriteo, vaid ka lepituse sümbol. Praegu on veel vara öelda, millised tagajärjed on uuel tragöödial samas metsas.