Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RUTH SULA
,
Ida-Virumaa
Maarahva erakonna eesmärk oli viia presidendivalimised valimiskogusse, siis olevat demokraatlikum. Kus on siin demokraatia, kui volitatud inimene võib valida isikliku eelistuse järgi? Tähendab, meil on 270 väljavalitud inimest, kes saavad presidenti valida otse, sest Riigikogu liikmed on seotud oma erakonna eelistusega.
Ka see väide, et presidendivalimised lähevad põllule, pole mitte maainimesi halvustav, vaid tõsiasja tunnistamine, sest suurem osa valimiskogu liikmetest on valdadest, seega maalt. Lõviosa kodanikest elab aga linnades, kuid linnade esindatus pole piisav. Kus on siin demokraatia?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
JAAN LEETSAR, EPMÜ professor
On hea, et minu 3. septembri kirjatükk leidis vastukaja Raul Raudsepa poolt (PM, 6. september). Mõningad asjaolud pole siiski päris nii, nagu Raudsepp neid kirjeldab.
Esiteks on arvudega tõestatud, et «kõikide hädade alguse ajajärk» ehk maatootmise hääbumine ei alanud mitte Mart Laari valitsuse ajal, vaid tunduvalt varem, juba 1989. aastal. Ka sellele kaasaaitava, parempoolsuse sildi all toimuva «liberaliseerimise» ehk ärastamise protsess sai alguse 1992. a. ENSV Ülemnõukogu ja Tiit Vähi esimese valitsuse ajal, kui võeti vastu vastavad seadusandlikud aktid.
Teiseks on minu artikli kontekstis suur lihtsustus käsitleda ühistuid ja aktsiaseltse kui lihtsalt ühisettevõtluse eri variante. Loomulikult nad seda on, kuid artikli eesmärgiks oli lahti selgitada nende erinevused eeskätt tooraine tootja seisukohalt.
Kolmandaks ei ole Eesti oludes enam sünnis rääkida ei piimatootjate ega ka töösturite tarbijavaenulikust kartellist. Meie siseturul on juba üle 50% toiduaineid, mis on pärit Soomest, Rootsist, Taanist, Prantsusmaalt ja mujalt. Pigem on tegemist vahendajate diktaadiga, millele valitsus ei suuda (või ei taha) vastu seista.
6. septembri lehes on ka Mart Laari artikkel «Rahvuse tulevikust», milles avaldatuga olen ühe erandiga nõus. Laari arvates põhjustavad Eesti riigi lõpu väikeste maakoolide, raamatukogude ja kultuuriasutuste ning infrastruktuuri kadumine või virelemine.
Arvan, et loetletud ettevõtete kadumine ei ole Eesti rahvuse hävimise põhjus, vaid pigem maamajanduse hääbumise tagajärg.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
A. HAAK, Tallinn
Ühekordse maksustamisega saab rikkaks aeglaselt, igal juhul aeglasemalt kui topeltmaksustamisega. Telefonikasutajal puudub seni võimalus sõlmida Eesti Telefoniga kokkulepe, et pääseda topeltmaksustamisest. Ja nii ta maksabki topelt: iga kõneminuti eest eraldi ja lisaks veel kuumaksu.
Sellest nipist sai kiiresti pretsedent. Nii ei piirdunud näiteks Tallinna Pank enam üksnes tegelike operatsioonide maksustamisega, vaid kehtestas neile lisaks arvete hooldamise kuumaksu (obligatsioonidel aastamaksu), mida kliendil tuleb tasuda isegi siis, kui tal on arvel null senti ja sellega ei tehta ühtegi operatsiooni.
Topeltmaksustamise pretsedendi loomisest Eesti Telefonis on möödas vähe aega, kuid juba rabab firma oma kliente uuega, andes teada oma tegevuse päevapealt k a a s a j a s t a m i s e s t. Ka seekordne kaasajastamise mudel on lihtne ja täiuslik, seisneb väiksemate mõõtühikute kasutuselevõtmises. Senise minutitasu asemel hakkame me teadete numbril helistades maksma sekunditasu.
Huvitav, kes sellest ideest esimesena kinni haarab? Ei või iial teada, kuid kõrvalt vaadates tundub, et siin on puust ja punasest ette tehtud sobiv moderniseerimismeetod energiamüügile. Jätku nad oma kilovatt-tunnid kus seda ja teist ning võtku kasutusele millivatt-minutid. Esialgu võiks sekundites arvestust mitte pidada, kuid see-eest poleks üldsegi kurjast anda hind dollarites.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
L. MÄRKS, Tartu
Esimese koolipäeva pidulikkusest on saanud argipäev. Tahan juhtida tähelepanu minu arvates kõige tähtsamale - oma emakeele korralikule valdamisele. Ei saa ju haritlast sellest, kes kooliaja kestel ei õpi korralikult ja õigesti oma emakeeltki ära.
Öeldakse, et eesti keel on raske. Vaidlen sellele vastu. Eesti keelt tuleb ju kirjutada nii, nagu loeme, ja vastupidi, ei pea topelt õppima, nagu näiteks inglise keele puhul.
Kanal-2 tutvustas noori reportereid. Kes noh-itas, kes nagu-tas (tervis läks nagu käest ära), kes matsutas peaaegu iga sõna järel jne. Üks noor rääkis praegu asemel praegust, teine töötanud asemel töödanud. Numbrite nimetused on ainsuse osastavas käändes viit-kuut, mitte viite-kuute!
Need on kooli läbinud inimesed ja ma arvan, et nende koolidel peaks olema piinlik oma nõrga töö pärast. Kas haridusministeerium ei võimalda küllaldaselt tunde eesti keele õppimiseks? Õpilaste kõnes esinevaid vigu, nagu sageli esinevaid kordussõnu (on ju, eks ole, nagu, noh, tähendab), saab ju parandada iga õpetaja, mitte ainult eesti keele õpetaja.
Kui tavaline inimene teeb keelelisi vigu, siis ma ei pahandaks. Kes aga tahab mingile esinduslikule ametipostile pürgida, sellelt tuleb nõuda ka korrektset eesti keelt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
E. SUSI, Pärnu
Ma ei saa aru inimestest, kes on nii väga eliitkoolide vastu. Miks ei saa me kuidagi lahti meile 50 aastat pähe taotud mõttest, et kõik peavad olema võrdsed, ühtmoodi keskpärased.
Eliitkoolid peavad olema ja arvan, et nad võiksid olla tasulised. Nagu on juba mõned erakoolidki. Kui on olemas noori inimesi, kel suurem haridusjanu kui mõnel teisel, ning kui on vanemaid, kes tahavad hea hariduse eest maksta, siis miks mitte. Nii on see ka mujal Euroopas, kust me igal alal aina eeskuju võtame.
Valikuvõimalus ju jääb. Eliitharidus pole kohustuslik, see on lapsevanema ja lapse vaba tahe.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996