Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JAAK ROOSAARE
,
Jaak Roosaare on Riigikogu endise koosseisu liige.
Reaalsus on see, et Eestis on presidendil väga suur võim, mille raamidesse mahub ka riigile saatuslike sammude astumine.
Vaieldamatult saab Eesti president sisuliselt ainuisikuliselt otsustada asju, sõlmida riikidevahelisi lepinguid ning võtta Eestile kohustusi, mis panevad sundseisu parlamendi ja valitsuse ning mõjutavad meie kui väikeriigi ja väikerahva arengut aastakümneteks.
Täpselt nii tegi väidetavalt Eesti president Meri parlamentaarses Eestis, siis kui ta ainuisikuliselt otsustas sõlmida kahe aasta eest niinimetatud juulilepped Venemaaga, tunnustades sellega kaudselt okupatsioonivägede poolesajandilist siinviibimist ning põlistades siinmail paarikümne tuhande vene erusõjaväelase sotsiaalselt muretu olemasolu.
Tuletan meelde, et kõigest paar päeva enne saatuslikku 26. juulit 1994 kinnitasid toonased peaminister Mart Laar ja välisminister Jüri Luik korduvalt ja veendunult, et Eesti ei sõlmi Venemaaga mingeid «skrunda-laadseid» leppeid ega luba võõrvägede väljaviimist siduda Vene erusõjaväelaste siiajäämise ja neile sotsiaalsete garantiide andmise küsimustega. Tahaks tolleaegse Riigikogu liikmena uskuda, et president Meri pettis osavalt ära Laari ja Luige usaldust. Isiklikult ennast tunnen külmalt ja kaalutletult reedetuna.
Alguses neid leppeid sarjati ja kinnitati kõvahäälselt nende kahjulikkust, kuid kuna presidendi antud allkiri polnud eraisik Meri nimel, vaid Eesti Vabariigi nimel antud, tuli Riigikogul neid ikkagi tunnustada ja heaks kiita. Seega määras parlamentaarse vabariigi formaalselt esindusfunktsioonides president oma allkirjaga rahvusvahelisel lepingul ära Eesti tulevaste valitsuste ja parlamendikoosseisude mänguruumi. Tema tehtud järeleandmised ja võetud kohustused, eriti erusõjaväelaste asjus, muutusid kohustuslikuks täitmiseks meie riigile. President pani riigi ja selle maksumaksjad sundseisu ja seda pöördumatult. Võib karta, et uuesti presidendiks saades võib Merilt oodata mõndagi samaväärset või hullematki. Ja nagu elu on korduvalt tõendanud, ei söanda ükski mõjukas erakond sellele hüplevale ja mitmemõttelisele soolole tegusalt oponeerida, eriti siis, kui ise võimul ollakse ning laia joonega käituvalt presidendilt veel üht-teist välja pigistada loodetakse. Või ollakse hoopis ise presidendi manipulatsioonide vangid?
On ikka veider küll, kui oma tagasivalimist lootva riigipeaga solidaarselt on suu vett täis ka teda toetavail parteipoliitikuil kõigi nende etteheidete suhtes, mis puudutavad kahtlusi Mere mineviku ümber. Kõigi nüüd ja nelja aasta eest toodud kummaliste ja varjatud faktide puhul pole enam võimalik piirduda vaid neid «alatuks laimuks» kuulutades. Need tõsised asjad on vaja kord selgeks rääkida, et vältida uusi kahtlusi võimaliku presidendi tulevaste sammude hämarate taustade üle ja selleks, et kõrvaldada kahtlustamist poliitikute tegude ja otsuste võimalike motiivide kohta.
Küllalt hapras rahvusvahelises seisundis oleva Eesti riigi presidendi valimised on kindlasti tähtsad nii sise- kui ka välispoliitiliselt, neist sõltub väga palju kodumaa tulevases käekäigus.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MARGUS TOOM, AS ESS Lõuna Võru valvegrupi ülem
9. augusti «Postimehes» oli kiri «Öiste tänavate hirm».
Tegevus toimus Võru linnas. AS ESS Lõuna ja Võru politseiprefektuuri vahel on kokkulepe, mille alusel AS ESS Lõuna Võru valvegrupp abistab võimalusel politseid avaliku korra tagamisel Võru linnas, ning nii mõnigi korrarikkumine om patrullekipaazhi kiire tegutsemise tõttu ära hoitud.
Miks patrullauto pidas öösel kell 1.30 vajalikuks peatuda? Vastus: patrullauto peatus, kuna oli alust arvata, et tegemist on alaealiste seltskonnaga, kellel on keelatud Võru linnavolikogu otsusega viibida öisel ajal avalikus kohas.
Patrullauto peatus jalakäijate kõrval sõiduteel ning järsku pööret kõnniteele ei olnud, seega ei olnud ohus ka kõndijate varbad. Taskulampi oldi sunnitud kasutama, sest Võru linn on kahjuks öisel ajal valgustamata.
Kirja autor väidab, et on kuulnud veel sellistest juhtumitest. Miks ta siis, olles mures olukorra pärast Võru linna öistel tänavatel, ei ole informeerinud sellistest asjadest politseid?
Kindlasti ei lase turvatöötajad sellise laimu tõttu tujul langeda, sest abisaajaid ja toetajaid on olnud rohkem kui pahasoovijaid.
Tahaks tõesti uskuda, et mõnede kodanike hinnangutel on «kõikvõimas» ESS tõesti tänavate hirm - eelkõige kurjategijatele ja mustade mõtetega ringiliikuvatele kodanikele.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
HEINO NOOR, Tartu
Riigipeade ihulikule ja hingetervisele elab rahvas tundeküllaselt kaasa. Urho Kekkose või Ronald Reagani süvenev nõdrameelsus, Bill Clintoni väidetavad soolehäired olid ja on tähelepanu all. Boriss Nikolajevitshi südamehaigust jälgib iga päev kogu maailma press.
Moskva juulilepete teise osalise Lennart Meri rohke suitsetamine on lausa pinnuks silmas. Neid pinnukesi on küllap teisigi. Neid otsitakse ju enamasti selleks, et pindu välja võtta. Ja kas saabki üldistes huvides pinnuotsijale seda pahaks panna - isegi siis, kui tal ka endal juhtuvad samasugused olema. Poliitilised mured on vahel leivamurest suuremad.
Mõni päev enne presidendi ametissesättimist käivad Toompea-Kadrioru vahel kõvad meestemängud, hämamine ja lehmakauplemine. Lobbyde käigus kokkukeedetud lobi peab ära helpima see, keda vahel hõigatakse valijaks, vahel ka maksumaksjaks või rahvuskaaslaseks. Vastuhõikajat aga polegi - rahvas riigipea valimisel otse kaasa rääkida ei saa.
Kõige enam vaevab meie inimesi aga kindlusetus selles, et presidendi aujärjele ei istuks keegi, kes ka varjunimesid vajavat tegevust on arendanud.
Kahjuks ei andnud ka Lennart Meri seni viimane intervjuu võimalikule sellisele küsimusele kindlat vastust (PM, 22. august). Kes või mis õieti takistab riigipea ametisse asujat ütlemast niisugust selget eitavat-jaatavat sõna - kasvõi võimaliku laimu ümberlükkamiseks, tõe jaluleseadmiseks. Või ka sundolukorras toimunu kahetsemiseks. Rahva usalduse ja hingerahu huvides on see väga vajalik.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
L. KASESTE, Tartu
Eestimaa on juba viis aastat iseseisev. 20. augustil julges tolleaegne ülemnõukogu välja kuulutada iseseisvuse, jätkamaks omaaegse Eesti Vabariigi järjepidevust. Eestimaal on taas oma lipp, värvikombinatsioonilt ilusaim kogu maailmas.
Millegipärast aga ei austata meie lippu. Punavõimu päevil oli lipuheiskamine sajaprotsendiline, seda kindlustasid eeskätt majavalitsused. Tänapäeval aga kogeme pidevalt, et meie riigilippu heisatakse vastu tahtmist.
Tagastatud ja muu valduse omanikud kas unustavad tähtpäeva või puudub neil üldse lipp. Olen seda märganud mitmed aastad, kinnitada võib seda ka viimase tähtpäeva, 20. augusti najal. Tundsin huvi, kui lipuehtes on meie kodulinn. Kahjuks oli lippe napilt, eriti just eramajade vardais.
Kas lipuheiskamine on kohustuslik või vabatahtlik, kas heiskamata jätmine on karistatav, seda tuleks linnavõimudel täpsustada.
Meil on saanud tavaks karistada süüdlasi mitme keskmise päevapalga suuruse summaga. Kui muidu ei saa, tuleks ka siin rakendada sama meetodit. Kehtiv turumajandus võiks tungida ka eetikavalda - raha määrab käitumisviisi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
M. VESI, Tartumaa
Enne valimisi on peaaegu kõik kandideerijad lubanud, et võimule saades hakatakse otsekohe ametnike arvu vähendama. Võimul olles seda aga tavaliselt ei tehta, vastupidi, sageli isegi suurendatakse ametnike arvu. Ju siis saadakse aru, et ilma nendeta pole võimalik hakkama saada.
Küsimus pole minu arvates mitte ametnike arvus, vaid nende kompetentsuses. Ning siin on küll tulevastel valitutel palju ära teha. Ikka nii, et ebakompetentsed, kodanike muresid mitte millekski pidavad ametnikud tuleb asendada kompetentsete, oma tööd teha soovivate ning inimestega suhelda oskavate ametnikega.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
GUNNAR KILGAS, Tallinn
Kes tegelikult kaitset ei vaja ei minu ega kellegi teise poolt.
Palju on teritatud hambaid ja kulutatud trükimusta, et leida vigu meie presidendi tegemistes. Mida talle siis ette heidetakse?
Põhiseaduse rikkumist (Arnold Rüütel), autoritaarsust, ekstravagantsust, edevust, liigset dramaatilisust (Hellar Grabbi), soovi omandada krunti Eestimaal, milline õigus on igal kodanikul. Ka presidendil.
Ja unustatakse ära, kuivõrd tema teinekord intrigeerivad sõnavõtud on aidanud tuua Eesti probleeme Euroopa, eriti Põhjamaade teadvusse. Millist presidenti me siis sooviksime? Kas tõesti ainult sellist, kes oskaks valida sobivat lipsuvärvi, oskaks anda allkirju seadustele ja oleks võimeline tõlgi abil vestlema kaaseurooplastega?
Lennart Meri, kes juba oma perekondliku päritolu tõttu on kursis diplomaatia keerdkäikudega, on läbi-lõhki tuttav meie kultuurieluga kui kirjanik, ajaloolane ja filmimees-etnograaf; kes võib vabalt vestelda riigimeestega nende omas keeles ega vaja koolitust ei võõr- ega emakeeles, ei Londonis ega Tallinnas, on minu arvates inimene, kes võib Eestit esindada igas metropolis.
Mina ei vali presidenti, seda teeb Riigikogu. Ja minu praegune kirjatükk ei otsusta tulevase presidendi saatust karvavõrdki. Kuid igal Eesti Vabariigi kodanikul on õigus oma arvamusele.
Riigi president peab olema isiksus ja seda ma tahtsingi öelda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ÜLEV RATTUR, Tartu
Peaminister Tiit Vähi ütles Sakala keskuses kohtumisel pensionäridega, et riik olevat teinud kõik mis võimalik pensionide tõstmiseks ning rohkemaks raha ei olevat. Teatan oma seisukoha.
Nii kaua, kui Eesti Vabariigis valitsevad riiklik raiskamine, eraluksus, lokkav varimajandus, massiline maksudest kõrvalehoidmine, suur korruptsioon,ärastamine-kantimine-krahmamine, kuritegevus ja valimiseelsete lubaduste murdmine, nii kaua ei tohi ükski võimukandja rahulikult kuulutada, et raha ei ole.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996