Rein Veidemann

FOTO: Peeter Langovits

Reedesel kirjanike liidu üldkogul, mis lõppes senise esimehe Karl Martin Sinijärve tagasivalimisega, esines kirjanik ­Eeva Park ettepanekuga kujundada liidu juhtimise tipp ümber, et on auesimees ja direktor.

Väärt mõte, mis nõuaks liidu põhikirja muutmist, võiks kõne alla tulla järgmisel üldkogul, kellel põhikirja muutmise õigus.



Sest reedeselgi aruandekoosolekul selgus, et praegune esimees, majandusdirektorist rääkimata, peab päevast päeva rinda pistma administratiivsete ja majandusküsimuste lahendamisega.



Nagu Karl Martin Sinijärv eelmist esimeheperioodi iseloomustas, on selleks pidev kultuuri- ja sotsiaalministeeriumi uste kulutamine, et kirjanikud võiksid end väärikalt tunda ühiskonda arvatuna.



Mäletate, milline mõnakoor vallandus aasta eest, kui jutuks võeti kirjanike töö tasustamine. Nagu oleks tegemist kerjamise või väljapressimisega. Ometi jagab näiteks Norra riik töö­­stipendiume üheks kuni viieks aastaks, tagab sissetuleku tunnustatud kirjanikele kuni pensionile minekuni ja ostab algupäraseid ilukirjandusteoseid raamatukogudele jagamiseks.



Pargi ettepanekul on veel üks tagamõte, mida temaga jagan. Esimehe valik – kui ta oleks vabastatud palgatöö kohustustest – võimaldaks laiendada valikut kõige autoriteetsemate, eesti kirjanduse (rahvusvaheliste) visiitkaartide ringi. Selles mõõtkavas oleks loomulik näha eesti kirjanike esimehena Jaan Kaplinskit, Mats Traati, Tõnu Õnnepalu, Andrus Kivirähki vmt.



Sest olgem ausad, avalikkuse silmis on kirjanike liit taandunud kutseliiduna üheks paljudest ametiliitudest või MTÜdest. Küllap on see pidanudki nii minema, arvestades liitu kuuluva kolmesaja loovisiku huvide põlv- ja ühiskondlikke, poliitilisi ja esteetilisi lahknemisi.



Mis on see ühisosa, mis kirjanikke nende liiduks ühendab, mis võimaldab rääkida liidusisesest solidaarsusest? See viimane on üpris habras, otsustades aeg-ajalt kirjanike liidu veebifoorumil tekkivate pööriste järgi.



Ilmselt ei saa see enam olla poliitiline mõõde. Esiteks ei ole kirjanikel enam seda sümboolset kapitali, mis neil oli taasärkamisajal 1980ndatel ja 1990ndate algul. Kirjanikud pole enam rahva eestkõnelejad.



Teiseks on vähendanud võimaliku eestkõneleja positsiooni seegi, et võistluses teiste meediumidega on verbaalsele kujundile orienteeruv kirjanduse keel devalveeritud või on see ise eluläheduslikult muutunud üheplaaniliseks.



Kust tuleb kirjanike liidu autoriteet, mis ei laseks tõlgendada liitu klubina, mille pärast oma esinemises valutas südant Toomas Raudam? Eks ikka autoritelt endilt. Ootame ja vajame suuri autoreid, majakaid nii kirjanike liidule kui kogu Eestile.