Indrek Schwede

FOTO: Postimees

Ühel hiljutisel reisil endise N Liidu mitteslaavi regiooni kohtasin lapsepõlvesõpra, kes tuleb mulle meelde iga kord, kui teemaks eesti mehe ja naise suhted. See kohtumine sakutas mõningaid käibetõdesid.


Vana tuttav oli abiellunud kohaliku kaunitariga. Ta raputas varrukast näiteid, kuis sama teed oli läinud palju eesti mehi. Eesti naiste abiellumisest välismaa meestega ei osanud ta midagi arvata. Kehitas lihtsalt õlgu.



Tema põhisõnum oli: Eesti ei peaks sisse tooma mitte sedavõrd võõrtööjõudu, vaid armastust. Õigemini naisi, kes suudaksid armastada mehi tingimusteta. Nii nagu vanemad armastavad oma lapsi – tingimusteta.



Semu juttu kuulates turgatas mulle meelde üks okupatsiooniajal nähtud läti dokumentaalfilm ühest õnnelikust paljulapselisest perekonnast, kus naine säravi silmi teatas: rohkem kui oma lapsi armastab ta oma meest! Armastatud mees aga tasus selle jäägitu pühendumisega perekonnale.



Ja meenus, et ligilähedaselt sama mudelit pidas õigeks paar aastat tagasi meedias sõna võtnud Eesti perekonnanõustaja, kes oli muide naine. Temagi rõhutas: kui naise armastus oma perekonna, sealhulgas laste vastu käib läbi mehe, on õnnelikud kõik. Keegi ei tunne end kõrvaletõrjutuna.



Lastele saab osaks mõlema vanema tähelepanu ning kodust võtavad nad kaasa õnneliku perekonna valemi. Mees tunneb, et on ka pärast laste sündi olulisel kohal, et ilma temata jääb üks armastuseahela lüli puudu. Tarbetu on lisada, et sellise mudeli korral jääb ära ka laste mõõdetundetu nunnutamine, mis sageli toimubki just mehe arvel. Nõnda juhib naine oma armastusega mehe vastu kogu perekonda.



Tavaarusaama järgi muutuvad ju lapsed naise jaoks kõige tähtsamaks. Mees taandub taustaks, koduseks mörisevaks mööbliks. Selline mees ei saa olla õnnelik. Ta kaotab oma enesekindluse, tundes end ebavajalikuna. Ta võõrdub sisemiselt naisest. Tähelepanu- ja hellusevajadus aga jäävad. Ei pea imestama, kui seda hakatakse otsima mujalt.



Üks tavaarusaamu kõneleb, et tänapäeva maailmas on naisele külge riputatud hinnasilt – et meeste tähelepanu pärast peab riietuma seksikalt. Et targad naised nii ei tee, aga selliseid tublisid on meil veel vähe. Et nurkaaetud naised valivad häda sunnil prostituudiameti.



Mu lapsepõlvesõber väitis sama meeste kohta: hinnasilt ripub mehe kaelas. Just mees peab naisele tõestama, et suudab olla majanduslikult edukas, et naine julgeks sünnitada. Naise orienteeritus majanduslikule aspektile välistab ju tingimusteta armastuse. Aga ainult armastus on jõud, mis annab mehele tiivad ega pane teda pelgama läbikukkumist. Sest armastuse nimel üritab ta uuesti – näiteks leida (paremat) töökohta.



Mees pole ümbritsetud mitte ootustega, vaid armastusega ja täidab seetõttu paremini ka ootusi. Just sellise õnne oli leidnud mu jutukaaslane ja paljud teisedki eesti mehed.



«Ma seisin valiku ees, kus pandi proovile mu inimlik kvaliteet,» kõneles lapsepõlvesõber soojas lõunamaa öös. «Ma kas valin armastuse Ameerika mäed või vajun tagasi oma majanduslikult turvalisse ja üllatusteta roopasse Õhtumaal.



Kas selleks olen endale sisse ahminud kümnete suurte kirjanike teoseid ja püüdnud saada paremaks inimeseks, et otsustaval hetkel keerata selg tunnetele ja kõmpida mööda hingetut Tallinna, hinnasilt kaelas rippumas!? Kas ma tõesti kardan armastada ja olla armastatud? Kas ma kardan seada armastust elus esikohale?»



Üritasin head tuttavat mõista, kuid vaidlesin talle vastu. Mulle ei meeldi, kui eesti mehi ja naisi vastandatakse. Pealegi ei vali armastus kohta: teda leidub laiuskraadist sõltumatult kõikjal. Nagu leidub kõikjal ka külma kalkuleerimist partneri valikul, abielu ja lähisuhete ärakasutamist isikliku heaolu eesmärgil.



«Sa said valesti aru,» kostis sõber. «Ma pole silpigi sihtinud eesti naiste pihta. Ma räägin ju Õhtumaast. Õhtumaa on unustanud, et armastuse võtmed asuvad naise käes. Just naise armastus annab mehele enesekindluse, mis hakkab dividende tooma kogu suhtele. Õhtumaal on suhte – mitte armastuse – võtmed mehe käes. Suhe ehitatakse mehe rahakotile, lapsed sünnivad kindlustatud peredesse.



Ja kuna raha tuleb ja läheb, teeb see mehe ebakindlaks. Naised ei armasta meest tingimusteta. Mees ei saa end lõdvaks lasta ega nõrk olla. Alkoholgi on osaliselt põgenemine sellest karmist tegelikkusest. Armastusele suhteid Õhtumaal ei ehitata. Kui palju on üldse inimesi, kelle jaoks on armastus tähtsaim asi maailmas?»



Meist möödus heleda naeruga parv noori kauneid tüdrukuid, saatjaks kohalikud noormehed. Neiud olid riietunud naiselikult, isegi väga naiselikult. Nad ei paistnud midagi teadvat targast teooriast, et nõnda ringi käies on nad mängukanniks mehe käes. Et lühike seelik ja kõrged kontsad on neile peale surutud meestekeskse ühiskonna poolt ja reedavad nende rumalust. Mulle tundus, et nad olid õnnelikud ning nautisid oma head väljanägemist ja ilu.



Õnnelik oli ka lapsepõlvesõber, kes paistis viibivat kui kusagil teises maailmas. Teda paistis ümbritsevat mingi nägematu skafander, mis oli täidetud armastuse, hoolivuse ja hellusega. Kuigi olin talle meie jutuajamise käigus oponeerinud, tundsin hüvasti jättes tema pärast heameelt.



Kojusõidul tabasin end mõttelt: mis saab meie Eestist, kui naised sõidavad siit ära paremat elu ja paremaid mehi otsima ning mehed sõidavad ära, et kogeda tingimusteta armastust?