FOTO: Repro

Moslemist mehe ja mitte-moslemist eestlannast naise abieluprobleemid ei ole mulle sugugi võõras teema.

Kätlin Hommik-Mrabte

FOTO: Pm

 Sellest ajast, kui sõbrannaga www.islam.pri.ee veebilehte tegema hakkasime, on meile aeg-ajalt kirjutanud erinevas vanuses eestlannad, kes on internetis või turismireisil islamimaailma kohanud «toredat meest», kes neid «meeletult armastab».



Paljud neist naistest tunnistavad, et ei suuda oma «elu armastusega» korralikult suhelda, kuna kumbki ei valda piisavalt ühist võõrkeelt, kuid esialgu paistab, vähemalt naistele, «pruunidest lokkidest ja mandlisilmadest» piisavat.



Tuleb nentida, et pärast paari küsimuse esitamist soovitan ma neil pea alati mitte abielluda. Seda mitte seepärast, et ma kuidagi islamofoobik oleks, vaid kogemus näitab, et kui naine tunneb mehe vastu füüsilist tõmmet ja on meelitatud komplimentidest ning mees tahab kas rahakat eurooplannat või viisat, ei saa see asi kuigi hästi lõppeda.



Selleks et mitte pidevalt samu asju korrata, tegime oma veebilehel eraldi sektsiooni neile, kes sellises olukorras on või kes lihtsalt islamiriiki reisivad: «Kui lähed «islamimaale».» Just sealt härra Priit Pullerits oma artikli «Õnnehetked moslemimehega pöörduvad tragöödiaks» (PM Arter 27.03) kasulikud nipid võttiski.



Ma ei hakka siinkohal meie kodulehel kirjutatut ümber jutustama – kes soovib, võib ise nende nõuannetega tutvuda –, vaid tooksin esile paar olulist asja, mida meeles pidada.



1. Iga inimene, kes elab «islamimaal», ei ole veel automaatselt moslem, isegi kui ta nimi on Muhammed.



2. Islamimaailma turismikeskused on täis noori mehi, kes rumalaid eurooplannasid jahivad. Sellised mehed ei pea enamasti islamiseadustest midagi ja on vaid omakasu peale väljas. Tavalised moslemid turiste mesijutuga ei tülita, vaid elavad oma tavaelu.



3. Kui «moslemimehega» tutvutakse ja abiellutakse Euroopas ja kui ta käib diskoteegis, landib naisi ja joob alkoholi, on suur tõenäosus, et islam talle korda ei lähe. Selliselgi juhul ei tasu hilisemates probleemides islamit süüdistada.



4. Kui moslemist mees tunneb islami seadust, teab ta ka, et prohvet Muhammed on öelnud: «Parimad teie hulgast on need, kes on parimad naistele.»



5. Islami seaduse järgi võib moslemist mees küll kristlasest või juudist naisega abielluda, kuid tingimusel, et naine järgib oma usu kombeid.



Seega ei abiellu mitte-moslemitest eestlannad usklike moslemitega ja eitohiks ka oma hilisemates probleemides islamit süüdistada. Tegemist on pigem kas meeste iseloomu või kultuuriliste probleemidega ja seda islamile taandada on diskrimineeriv ja vaenu õhutav.



Mida Mari-nimeline naine Pulleritsu artiklis pere kohta räägib, käib põhiliselt rikaste naftariikide hoolimatute pereisade ja mitte üldiselt moslemite või araablaste kohta.



Pärsia lahe araabia riikide rahval paistab olevat välja kujunenud rahvuslik uhkus, mille tõttu nad eriti ei usu, et abielu teisest kultuurist või usust inimesega midagi head võiks tuua. Ka seda, et pereisa kogu pere passe enda käes hoiab, olen kuulnud vaid Pärsia lahe riikide puhul.



Mis puutub lastega mängimisse ja tegelemisse, siis mina isiklikult ei tunne ühtki moslemist meest, kes oma lastest ei hooliks. Üks asi, mis mind moslemite juures alguses väga imestama pani, oligi just see hool ja püüdlikkus, millega mehed oma lastesse suhtuvad.



Lahutuse puhul jäävad väikesed lapsed üldjuhul ema hooldada, ent kui tegemist on välismaalase ja mitte-moslemiga, on loomulik, et kohus ei taha lapsi emale määrata, kuna sellisel juhul ei saa nad kuidagi kindlustada, et lapsed ka moslemitena üles kasvatatakse. Seega seisneb probleem pigem selles, kas lahutatud naine on moslem või mitte.



Kui aga pikemalt peatuda füüsilisel vägivallal, siis see ei ole kuidagi moslemiks ega araablaseks olemise juurde kuuluv, vaid vägivaldseid inimesi leidub kahjuks kõikjal üle maailma, ka Eestis. Igal aastal saab Eestis füüsilise, seksuaalse või emotsionaalse koduvägivalla tõttu vigastusi üle 40 000 naise ehk iga viies naine! Aastatel 2006–2008 on 12 meest Eestis sur­ma­nud ko­dus oma nai­se.



2003. aastal lahutati Eestis kolmandik abieludest, mis oli Kesk- ja Ida-Euroopa kõrgeim näitaja. Kuidas saame siis suurisilmi imestada koduvägivalla ja lahutuste üle mujal maailmas? Kui juba eestlased omavahel ei suuda abielus lahkhelisid rahumeelselt lahendada ja lahutusest hoiduda, mida siis veel oodata erineva kultuuri- ja usulise taustaga inimestelt?



Iga naine, kes abiellub välismaalasega, olgu siis tegemist moslemiga või mitte, peab kindlasti arvestama sellega, et sellises abielus peavad mõlemad pooled tegema kompromisse, milles oleks kasulik kokku leppida juba enne abiellumist. Peaks jälgima, et abielupaaril oleks rohkem ühist kui lihtsalt vastastikune füüsiline tõmme.



Samuti on oluline, et naine, kes moslemist mehega abiellub, vähemasti enam-vähem islamiga kursis oleks, et juba enne abiellumist teada, mis õigused tal on.



Kuna islamimaailm on hiigelsuur, tuleks kindlasti täpsemalt uurida ka tulevase abikaasa koduriigi kultuuritausta, kuna see mängib tihti palju suuremat rolli ning on rohkemate probleemide allikaks kui usk.



Kes tahavad vähemuse kõverpeeglile tasakaaluks lugeda, kuidas tavamoslemid oma eestlannadest naistega elavad, võivad lugeda raamatut «Minu Maroko», huvitavat blogi «E nagu Egiptus» (http://enaguegiptus.wordpress.com/) või eestlannadest moslemite kogemusi (http://www.islam.pri.ee/kogemused/isiklik_index.php).