Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ANDRA VEIDEMANN
,
Arengupartei esimees Andra Veidemann on Riigikogu liberaaltsentristliku fraktsiooni esimees.
Stabiilsetes arenenud demokraatia ja väljakujunenud õigussuhetega riikides tähistavad valimised kohalikesse omavalitsusorganitesse omalaadset mõõduvõtmist poliitiliste parteide vahel parlamendi valimiste vahelisel perioodil.
Olen seisukohal, et eelolevatel valimistel ei tohiks valija lasta ennast enam uinutada populistlikest loosungitest à la «omanikele tagastatavates majades elavate üürnike olukorda tuleb otsustavalt parandada» või muust seesugusest. Probleem on tõesti olemas ja probleem on tõsine, kuid küsimus on selles, kuidas seda lahendada.
Valija peab teadma või teda tuleb informeerida sellest, millised on kohalike volikogude omavalitsuste võimalused ja pädevus selliste küsimuste lahendamiseks. Üürnike ühendused on kõnesolevatest küsimustest - probleemidest - kõige paremini informeeritud. Nüüd peaksid nende poliitilised partnerid valimisliitudes välja pakkuma konkreetsed lahendusteed olukorra parandamiseks lähtudes Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, Võru, Uulu jne. eripärast.
Üürnikega koos hädaldamine ja pelgalt nende murede tirazheerimine plakatitel, lendlehtedel, kihutuskoosolekutel ja mujal on puhas populism, mitte aga parteipoliitika.
Üldse tundub mulle, et osa poliitilisi parteisid ja muid ühendusi, aga ka ajakirjandus, on valimisliitude moodustamise aegu rohkem huvitatud sellest, milline poliitiline jõud kellega käib, milliste erakondade või parteide vastu üks või teine valimisliit on suunatud, kes kelle ära ostab või kes kui palju kellelegi võlgu on.
Viimastel päevadel on «barrikaadidele» asunud ka niiöelda mittepoliitilised ühendused. Viljar Veskivälja isikus esindatud Eesti Tööstuse Keskliit väidab, et ainult Maaparteid ja Keskerakond on nende muredele reageerinud ja neid ära kuulanud.
Kuigi alles registreerimata, kuid nii mõnestki Eesti erakonnast juba praegu arvukama liikmeskonnaga Arengupartei oli küll paraku esimene, kes reageeris Viljar Veskivälja ja tema kolleegide üleskutsele olukorda arutada, ei vääri kõik isegi äramainimist, sest osa Eesti Tööstuse Keskliidu seltskonnast on tülli keeranud Koonderakonnaga.
Seega siis on üleöö ärasalatuks saanud ka Arengupartei, kes Koonderakonnaga koostöömemorandumi alla kirjutas.
Iseenesest on see kõik üsnagi intrigeeriv, kuid siiski sedasorti aines, millest võiks lugeda ajalehest «Post», mitte aga kuulda poliitikute valimiseelsetest sõnavõttudest. Ja mis on sellel kõigel üldse tegemist kohalike omavalitsuste valimistega?!
Küll aga tahaks näiteks Tallinna linnavolikogu kandidaatidelt ja nende selja taga seisvatelt erakondadelt küsida, kuidas nad kavatsevad lahendada linnakodanikele jätkuvat stressi tekitavad linna teede ja transpordi küsimused.
Loogiliselt peaks näiteks keskerakond oma valimisedu rajama muuhulgas just linna transpordi probleemide lahendamisele, sest on ju Tallinna linnavalitsuse transpordiosakonna juhataja Kalev Kallo nii Keskerakonna aseesimees kui ka endine teede- ja sideminister.
Linnades ja valdades, kus töötute suur arv on probleem, ootaks volikogu liikmekandidaatidelt selget kava, kuidas ühes või teises piirkonnas suurendada töökohtade arvu ettevõtluse arendamise teel, või kuidas leida rakendust hulkuvatele lastele, kes sageli pärit asotsiaalsetest perekondadest, kuid kes nälja ja külma leevendamiseks ei ole ometi veel kätt võõra vara järele sirutanud.
Need on väga konkreetsed probleemid, millele peavad valla ja linna volikogu liikmed ning nende toetusel ametisse nimetatavad omavalitsused konkreetsed lahendused leidma.
Praegu kehtiv riigi ja kohalike eelarvete suhteid reguleeriv seadus tekitab küll rohkem küsimusi kui lahendab neid, ent samas olen ka veendunud, et pole ühtki linna ja valla eelarvet, mida ei annaks oluliselt parandada, prioriteete aktsentueerida olemasolevast ressursist lähtudes.
Kui eelolevatel kohalikel omavalitsuste valimistel ei pääse võimu juurde mitte loosungimeistrid, vaid oma selge tegevusprogrammiga juhid, siis on see suureks abiks ja toeks ka riigi keskvõimule ja parlamendile. Sest konkreetsed põhjendatud taotlused leiavad kergemini toetust kui poliitilised rusikavibutamised.
On ennustatud, et eeloleva valimiskampaania üheks märksõnaks saab olema korruptsioon ja selle vastu võitlemine. Olen veendunud, et selle teema aus ja printsipiaalne käsitlemine koos korruptsiooni piiravate ennetavate sammudega oleks tubli panus Eesti sisepoliitikasse.
Kuigi ärgu tehku seda inimesed, kes kirjade järgi mitte liiga suurt riigipoolset sissetulekut saavad, alimente maksavad, aga ometi tähelepanuväärset kinnisvara endale soetavad. Võitlus sellisel tasemel ei mõju veenvalt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
JAAN LEETSAR, Keskerakonna liige ja EPMÜ professor Jaan Leetsar on endine põllumajandusminister.
18. juuli «Postimehes» kirjutab parempoolne Ilmar Pärtelpoeg põllumajandustootjate ja valitsuse vahelistest läbirääkimistest, mis tänavu toimuvad juba neljandat korda.
Läbirääkimiste käigus tehakse kahepoolsete arvutuste alusel selgeks põllumajandusliku tootmise orienteeriv tulukus järgmiseks majandusaastaks. Selle eesmärgiks on kavandada ja realiseerida ennetavalt vajalikud riiklikud ja tootjatepoolsed abinõud soovitava tulukuse saavutamiseks.
Kõigil neljal korral on pooled kokku leppinud kindla, järgmise aasta tulukust iseloomustava arvu. 1994. aastal saadi kahjumiks 750 miljonit krooni, 1995. aastal 700 miljonit krooni, 1996. aastal 650 miljonit krooni ja 1997. aastal 1100 miljonit krooni.
Viimaste läbirääkimiste ajal täpsustati eelmise aasta orientiirarvu ja leiti, et kavandatud kahjum oli suurem ja küündis tegelikult 900 miljoni kroonini.
Need arvud näitavad, kui suure summa maksab Eesti põllumajandustootja vastaval aastal tarbijale peale. See on võimalik «tänu» riigipoolsele kõlvatu konkurentsi soosingule, mille tulemusena hoitakse hinnad turgudel kunstlikult kuni 40% madalamal tasemel.
Loomulikult lõpetavad kahjumis olevad põllumajandustootjad varem või hiljem tootmise, kuna alla omahinna pole võimalik oma kaupu kuigi kaua müüa. See protsess on viimase aasta jooksul oluliselt kiirenenud.
1996. aastal lõpetas eksisteerimise 1923 talu, pankrottide laine on haaranud tootmisühistuid, osaühinguid ja aktsiaseltse. Lähiajal jääb töötuks veel kümneid tuhandeid inimesi mitte ainult maal, vaid eeskätt linnades.
Egas Võhma pole veel viimane. Eeskätt kannatavad linnainimesed, kel jäävad saamata sissetulekud, mille eest importtoitu osta. Maarahvas kasvatab omale toidu ja saab ka toa soojaks ilma kalli rahata.
Põllumajanduse hääbumise järel tuleb riigil kümnetele tuhandetele töötutele abirahade maksmiseks ja uute töökohtade loomiseks välja panna Saksa analooge arvestades ca 140 miljardit krooni. See oleks minimaalne hind, mis tuleb eesti maksumaksjatel ja tarbijatel maksta juhul, kui me maatootmisel lõplikult hääbuda laseme. Ja seda hinda ei suuda juba keegi maksta.
Järelduste tegemise, mis juhtub siis Eesti krooniga, toiduainetööstusega ja Eesti riigiga, jätan siinkohal tegemata. Pärtelpoja arvutused on küll põnevalt emotsionaalsed, kuid kahjuks lihtsustatud.
Ka ei pea paika väited, nagu kasvaks 1,1 miljardi krooni saamise järel põllumajandustöötajate keskmine palk 1476 kroonilt 4236 kroonini kuus. Maal on praegu taastekkinud omanikud ja nende tulud ei lähe üldsegi mitte palkadeks, vaid kõige hädalistemaks kulutusteks.
Tuleb ju eeskätt kompenseerida need kahjud põhivaradele, mis tekkisid eelmistel aastatel kõlvatu konkurentsi tingimustes, kui põllumees oli sunnitud tarbijatele, töösturitele, kaupmeestele ja pankadele peale maksma.
Kui me suudaksime tagada põllumajandustootjatele minimaalselt vajaliku tulukuse, hakkaks arenema ka maatootmine. Oluliselt väheneks tööpuudus ja suureneksid linnarahva sissetulekud. Eestis on potentsiaali suurendada põllumajanduslikku tootmist ligi kolm korda - viia käive ca 15-20 miljardi kroonini aastas.
Me unustame ära, et üks põllumajandustootja annab tööd keskmiselt 5-7 linnainimesele, kaudseid teid pidi ka ajakirjanikele ja kunstnikele, kes võiksid siis ka palju rohkem teenida ja saada 2649 krooni asemel hoopis suurema summa kuus. Loomulikult ei sünni see üleöö, põllumajandusliku tootmise taastamiseks kulub aastaid.
On siiralt kahju, et Pärtelpoeg (sh. ka teised parempoolsed ja reformikad) pole vaevunud endale selgeks tegema elementaarseid põllumajandusökonoomika põhimõtteid, samuti Euroopa Liidus kasutusel olevat riiklikku põllumajanduskaupade hindade reguleerimise süsteemi, rääkimata tänapäevastest kõlvatu konkurentsi tõkestamise ja siseturu kaitse süsteemidest.
Asjatundmatu ilkumine kaitsetollide (s.t. kõlvatu konkurentsi ja spekulatsiooni piiramine) ja maarahva saadikute üle, kes tahtvat «mahhinatsioonide» tulemusena saada tarbijate taskust 400 miljonit krooni ehk 275 krooni igalt inimeselt, on ebaeetiline olukorras, kus talunike, osaühingute, ühistute ja aktsiaseltside poolt makstakse igale tarbijale aastas peale hoopiski 759 krooni (1 100 000 : 1 450 000).
Tundub, et kõiksugu spekulantide ja ärikate kaitsmine on juba ka riigi eesmärgiks saanud. Ime, et põllumehed, olukorras, kus neid selles protsessis ilma nende nõusolekuta doonoritena ära kasutatakse, ikka veel nii rahumeelsed ja tagasihoidlikud on.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MART UMMELAS, Riigikogu 8. koosseisu liige
Arengupartei esimees Andra Veidemann kirjutas hiljuti «Postimehes» sellest, et Eesti ühiskond võib minna kraavi, kui mõistlikud jõud ei hakka tegema koostööd ega takista agressiivse populismi pealetungi. Kahjuks osutavad «Postimehes» viimastel päevadel ilmunud Edgar Savisaare taskupartei, ristikheinalehelise Keskerakonna toetajate kirjatükid, et hoiatus on olnud ülimalt ajakohane.
«Roosas kampsunis daamid» on asunud oma ebajumala juhtimisel pealetungile nende suhtes, kes ei suutnud enam taluda erakonnas valitsenud olukorda. Tegelikult ei ole Keskerakonna juhtkond kunagi eriti hoolinud neist inimestest, keda nende erakond on väitnud esindavat. Mäletatavasti tahtis Edgar Savisaar pärast märtsivalimisi minna valitsusse, mille juhiks oleks olnud «pankurite partei» esimees Siim Kallas.
Kui R. Hermann Tartust süüdistab tänast Arenguparteid «rikaste ja edukate toetamises», siis kuidas peaks hindama praegust Keskerakonda, mis on sõlminud koostöölepingu endiste punaste direktorite ja kolhoosiesimeeste korporatiivse ühendusega?!
Georg Rajasaarel Sakust ei maksaks aga sõna «eetika» seoses Keskerakonnaga suhu võttagi, sest hoolimata Savisaare-vastase salakuulamissüüdistuse ilmselt sobingu järele lõhnavast mahavõtmisest, jätkub uurimine Keskerakonna rahaasjade väljaselgitamiseks.
See uurimine lihtsalt ei tohi lõppeda sama tühjalt, kui Eesti riik ja tema õigussüsteem ikka midagi väärt on. Tõde päevavalgele tuua on just nende Arengupartei parlamendisaadikute kohus, kes G. Rajasaare väitel peaksid nüüd «ausate ja põhimõttekindlate inimestena Riigikogust lahkuma».
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MART ORUMÄE, Viljandi
Seitsmevõistlejad on kõrgushüppesektorites. Esimesel grupil on käsil 1,86m ületamine, teisel 1,80m. Üksteise järel ajavad võistlejad lati maha. Kommentaator ohkab: kõik ajasid katse maha.
Mõtlen. Ajasid tassi maha, ajasid karva maha, ajasid habeme maha, ajasid võimaluse maha ... Oot-oot, viimane väide küll sellesse ritta ei passi! Ja katset ei saa ka maha ajada.
Alati ei maksa ka TV-kommentaatori sõnu uskuda. Tema räägib sageli sellist juttu, mille kuuldes kõik kadunud eesti keele reformijad-arendajad ennast hauas ümber pööravad.
Saan aru, et võistluspinge on suur, ja seda mitte ainult võistlejate hulgas, ning kommentaatori ülesanne on ka rahvast lõbustada, kuid natukene peaks eesti keele tundidest ikka veel meeles olema, et teada, et katseid ei saa maha ajada ja et heidetakse vasarat, mitte ei visata vasarakaart.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENDEL UIGA, Hope, New Jersey
Vabas ja demokraatlikus ühiskonnas on sõnaõigus kodaniku üks suuremaid õigusi. See kaitseb meid vale ja ülekohtu eest ja on meie võimsaim, kui mitte ainus, relv türannia vastu.
Iga vabadus ja nii ka sõnavabadus võib olla ohtlik, kui ta ei ole tasakaalustatud selle kasutaja vastutustundega. Kolmekümnendate aastate Eestis oli piiramatu sõnavabadus, mis tekitas olukorra, kus terve valitsussüsteem oli kokkuvarisemise äärel. Seejärel algas niinimetatud vaikne ajastu.
Vaikne ajastu oli diktatuur healoomuline, seaduspärane, kuid ikkagi diktatuur. Valitses tsensuur ja sõnavabaduse piiramine.
Olles kindla tsensuuri all, siis tagantjärele mõeldes paneb imestama, kui vähe teadlikud me olime meid ohustavast olukorrast, kommunismi terrorist ja nende plaanidest. Selle ajastu kriitilised otsused tehti väikese grupi inimeste poolt ilma diskussioonita rahvaesinduses ja ajakirjanduses.
Järgnes kommunismi terrori ajastu, kus iga kättesaadavat sõna kasutati propagandaks, valeks ja vaba arvamise mahasurumiseks ning kus lisaks sõnavabadusele hävitati ka mõttevabadus.
Üle poole sajandi oleme elanud kontrollitud ja juhitud sõnavabaduse rezhiimi all. See on jätnud tugevad jäljed mitte ainult meie ajakirjanduse traditsiooni, vaid ka meie lugejaskonda. Meil on raudsed veendumused, mis on ainuõige ja mis on vale. Vahepealseid toone selles skaalas ei ole.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
PIA KOKK, Tartu
Eesti Statistikaameti põhjal tootis elanikkond eelmisel aastal 17,6 protsenti kogu põllumajandustoodangust. Sealjuures 66,7 protsenti kartulitest, 30 protsenti piimast ja 28,3 protsenti lihast.
Praegu teeb Tartumaal inimeste meele ärevaks KPÜ Tartu Piima pankrotiasi. See asutus on piimatootjatele võlgu umbes 7 miljonit krooni. Sellele summale vastab umbes 1700 lehma poole aasta piimatoodang.
Võlgu müüsid enamasti ühe või kahe lehma pidajad. Seega võib Tartu Piim olla võlgu umbes tuhandele väiketootjale.
Pankroti korral üritavad kõik võlgnikud loomulikult oma kätte saada. Esimeses järjekorras nõuavad oma osa kindlasti maksuamet ja töökohast ilma jäänud töötajad. Piimatootjad on ühed viimased, kes midagi saavad, kui üldse saavad.
Kõige rohkem oleks aga selle asutuse likvideerimise korral õigus esimestena oma raha kätte saada just piimatootjatel. Ka tulevikule mõjuks see õiglane otsus kõige soodsamalt. Jääb vaid loota, et leidub mehi, kes paljude inimeste õiguse nimel midagi ette võtavad. Eriti nüüd, kohalike valimiste künnisel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
HILLAR KOHV, Pärnumaa
Lugesin hiljuti ajalehest mõtteavaldust, et Eestis puudub põllumeeste kasuks töötav põllumeeste organisatsioon. Olemas on küll Põllumajandustöötajate ja Talupidajate Liit, kuid see saavat toetust riigilt ja seetõttu tuleb neil ilmselt ka sponsoriga arvestada.
Välisriikides maksvat põllumehed ise oma organisatsiooni tegevuse kinni ja seetõttu on neil õigus nõuda riigilt ka rohkem vajaminevat. Meilgi peaks olema organisatsioon, mis oleks põllumeeste poolt ja ei eraldaks talupidajaid suurtootjatest.
Arvan, et kui põllumeeste organisatsiooni loomine saaks teoks, siis oleks meil, põllumeestel, õigus riigilt ka rohkem nõuda. Põllumeeste organisatsiooni loomisele võiks abi osutada näiteks Eesti Maarahva Erakond. EMEsse ma usun kõige enam, sest see on püüdnud maaelu ikka ellu äratada.
Põllumeeste organisatsiooni loomine oleks praegusel ajal kõige asjalikum ettevõtmine, sest siis saaks hakata valitsuselt nõudma seda, mis meie põllumehele on vajalik, ning saaks neid ka kergelt tuulutada.
Esmatähtis peaks olema see, et põllumeestele nende toodete eest paremini makstaks. Kõige parem variant oleks muidugi see, kui põllumees saaks oma toodangut turustada ilma vahendajateta. Selline vahendajateta turustamine oleks kasulik nii tootjale kui ka tarbijale.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KALEV ROOSIMAA, Tartu
Eestlased on harjunud kõige kallal irisema. Irisemine on saanud meile omamoodi elustiiliks. Kurdetakse kõige üle, ka selle üle, et meie võistlejatel ei lähe Atlantas hästi.
Tegelikult ei lähegi hästi. Meie sportlased esinevad paljuski alla oma taseme. Muidugi on paljudel õigus öelda, et mis me neid üldse sinna saatsime, nagunii ei suuda nad ju midagi ära teha.
Seda, et kuhugi ei jõuta, oli tegelikult ka arvata, kuid paljud siiski lootsid ning enne mängude algust oli vähe neid, kes leidsid, et poleks vaja nii palju sportlasi Atlantasse saata. Ollakse pettunud, sellepärast nii agaralt kritiseeritaksegi.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996