Üksmeelest ja koosmeelest, * * *, * * *, Rahvas soovib presidendiks Lennart Merit, Pakuti ka Zjuganovit, Juhtidele meeldib Meri, Tarand on naiste seas populaarne, Rüütlit toetavad vaesed, Kiri toimetajale, Kuritöö,aga karistus?, Muusikakoolide õppemaksust

MART LAAR

,

Ekspeaminister Mart Laar on Riigikogu Isamaaliidu fraktsiooni liige.

Eestis on läbi aegade rõhutatud üksmeele tähtsust ja tähendust. Samas on seda mõistetud sõnasõnaliselt, see tähendab, et Eestis peab igas asjas ja igal pool valitsema üks arusaamine ja üks arvamine. Kui keegi on teisel arvamusel, siis rikkuvat ta püha üksmeelt. Seetõttu on Ain Kaalep soovitanud kasutada üksmeele asemel mõistet koosmeel, mis tähendab koos mõtlemist ja koos tegutsemist - isegi siis, kui mõnes küsimuses eriarvamusele jäädakse.

Sellisest koosmeelest võib Eesti ainult võita. Rõõmustavalt on seda mõnel riigile olulisel alal - kaitsepoliitikas ja välispoliitikas - viimasel ajal ka selgelt näha olnud. Vaatamata esialgsele võõristusele võttis kaitseminister näiteks kaitsekontseptsiooni koostamisel arvesse pea kõik Isamaaliidu ja teiste opositsioonierakondade tehtud ettepanekud. Opositsioon omalt poolt ei muutnud kaitsekontseptsiooni arutelu erakondliku vägikaikaveo objektiks. Eeskätt võitis sellisest koosmeelest Eesti riik.

Koosmeelt on jätkunud ka teistele aladele. Eesti välispoliitika on viimastel kuudel liikunud edasi Balti koostöö arendamisel ning raiunud lahti mitu probleemidepundart. Oma osa oli siingi opositsioonipoliitikutel, kelle poole Läti välisministeerium pöördus palvega vahendada Eesti–Läti läbirääkimisi. Koostöö tulemusel on lahendust leidmas nii Eesti–Läti kilusõda kui põllumajandussaaduste vabakaubandusleping. Usun, et opositsioon käitub nendegi lepingute jõudmisel Riigikokku riigimehelikult ning Eestile olulised kokkulepped saavad ratifitseeritud. Samas ei jätku koosmeele soovi veel kahjuks kõikidele aladele. Meenutades kasvõi 1996. aasta riigieelarve vastuvõtmist: kui opositsiooni ettepanekute tuima mahahääletamise asemel oleks neid veidi arutatud, siis oleks mitmed probleemid olemata jäänud - alates vajadusest leida lisaeelarve kaudu raha kultuuri– ja haridustöötajate palgatõusu tagamiseks ning lõpetades aktsiisimaksude tõstmisest tulenenud probleemidega.

Tihtipeale hääletatakse opositsiooni ettepanekuid - näiteks tulumaksuvaba miinimumi sidumist laste arvuga perekonnas - küsimust sisuliselt arutamata maha peaasjalikult sellepärast, et need tulevad opositsiooni poole pealt. Sama sai ilmselt saatuslikuks seadusele kultuuri suurehitiste finantseerimiseks, mille Riigikogu enamus - sel korral isegi valitsuse seisukohti ignoreerides - uhkelt maha hääletas.

Hiljuti kirjutas valitsus alla järjekordsele memorandumile IMFiga, mis erinevalt varasematest aastatest sisaldab makromajanduslike sihtide kõrval väga konkreetseid lubadusi. Kuigi millegipärast on IMFi memorandumi avalikustamist edasi lükatud, on peaministri majandusnõunik Hardo Pajula mõningatelt selle lubadustelt saladuskatet kergitanud.

Seetõttu teame, et äsja Riigikogu poolt seadustatud põllumajandustoodete miinimumhinnad jäävad vaatamata maaerakondade püüdlustele kehtima mitte kauemaks kui üheksaks kuuks, et Eestis kehtestatakse automaks, kuna Pajula kinnitusel peab autoga sõitmise hind tõusma, ning et jätkub elektrihinna tõus, kuna Eesti Energia tuleb vabastada sotsiaalministeeriumi ülesannetest. Enamik valitsuse poolt Eesti riigile võetud kohustustest eeldab konkreetsete seaduste või otsuste vastuvõtmist Riigikogus. Seetõttu oleks valitsusel olnud mõistlik edendada koosmeelt ning konsulteerida enne sedavõrd konkreetsete lubaduste andmist opositsiooniga parlamendis. Veelgi ärevamaks teevad mind aga valitsuskoalitsiooni juhtpoliitikute kinnitused, et memorandumi sisust ega seal võetavatest lubadustest pole neidki informeeritud.

Kui see tõesti nii on, siis võib Eesti sattuda keerulisse olukorda. Valitsuse antud lubadused võivad jääda lubadusteks, IMFiga sõlmitud memorandum täitmata. Vahest oleks olnud õigem vähem lubada ja rohkem teha. Sest halvemat hoopi Eesti mainele kui ühel päeval saabuv IMFi teade, et Eesti pole täitnud endale võetud lubadusi, on raske ette kujutada. Eesti on niigi jätnud oma maine kujundamise viimase aasta jooksul unarusse.

Valitsus ja valitsuskoalitsioon võiksid siin õppida eelmise valitsuse kogemustest. Võin kinnitada, et Eesti kõrge maine ei sündinud mitte niisama juhuslikult, vaid sihikindla, kuigi tavaliselt varjatud tegevuse tulemusel, milles osales kogu valitsusaparaat ja valitsuskoalitsioon. Nii oli see mitme teisegi asjaga aastatel 1992-1994.

Selleks, et saavutatut hoida, tuleb hirmsasti töötada. Selleks aga, et saavutatult edasi liikuda, tuleb töötada veelgi rohkem. Parem on seda teha koosmeeles kui vastasseisus.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EMORI küsitlusest

AS EMOR küsitles 26. ja 27. juunil «Postimehe» tellimusel 403 Eesti elanikku, et välja selgitada, keda soovitakse näha Eesti järgmise presidendina.

Vastajatele esitati küsimus: 26. augustil valib Riigikogu Eesti Vabariigi presidendi.
Keda teie sooviksite näha järgmise Eesti Vabariigi presidendina?
(Lennart Meri, Arnold Rüütel, Andres Tarand, Endel Lippmaa, muu vastus, pole eelistust/ei oska öelda)

Vastajatele loeti ette neli nime, kelle hulgast tuli teha valik (võimalus oli ka teisi nimesid mainida). Ülekaalukalt kogus poolthääli Lennart Meri, seda nii erineva vanuse, soo, haridustaseme, rahvuse kui ka sissetulekuga küsitletute hulgas. Kõikide vastanute hulgast anti oma eelistus Lennart Merile 230 korral (57%), Arnold Rüütel sai 73 pooldajat (18%), Andres Tarand 37 (9%) ja Endel Lippmaa 24 (6%) häält. Viiel korral mainiti ka teisi nimesid:

Edgar Savisaar (2 korda), Tiit Madisson, Tiit Vähi ja Gennadi Zjuganov.

Lennart Meri kogus üle 50% häältest peaaegu igas vastanute grupis. Eestlaste ja muust rahvusest inimeste seas jagunesid Meri toetajad vastavalt 62% ja 48%; samuti jäi pooldamisprotsent tema puhul alla 50% põhiharidusega vastajate (47%) ja Lõuna-Eesti elanike seas (47%). Suuremad erinevused tulemustes on ka sotsiaalse staatuse alusel grupeerimisel. 25 tippjuhi hulgast andis oma heakskiidu 71% Lennart Merile ja 11% Arnold Rüütlile, pensionärid ja kodused olid aga märgatavalt enam Rüütli poolt - 25% 116 vastajast.

Arnold Rüütli pooldajad on peamiselt vanemad, põhiharidusega ja madalama sissetulekuga inimesed. Suurima toetajaskonna kogus Rüütel põhiharidusega vastajate hulgas, kus teda toetas 31% antud grupist. Mingeid suuri sooerinevusi ei saa samuti välja tuua. Lennart Meri pooldajaid oli naiste hulgas protsentuaalselt vähem kui meeste seas, kuid samas jälle oli Andres Tarand naiste hulgas populaarsem. Kui pere sissetulekute kasvades ühe pereliikme kohta on märgata Arnold Rüütli populaarsuse langemist, siis Lennart Meri pooldajate arv suureneb kõrgemates sissetulekugruppides.

Andres Tarandi ja Endel Lippmaa toetajaid jagus igasse gruppi peaaegu võrdselt, ainult vahemikus 1001-2000 krooni pereliikme kohta oli Tarandi pooldajaid tunduvalt enam (13%) kui Lippmaa toetajaid (5%).

Artikli algusesse

URMAS KASK, Tartu

Pikka aega avalikkuse tähelepanu all olnud surmanuhtluse kaotamise küsimus on taas päevakorda tõusmas. Euroopa Liidu inimõiguste kaitsjad on taas oma hoiatav-soovitava näpuga Eesti suunas viibutamas, et kaotage aga surmanuhtlus ära.

Tegelikult teavad ka nemad, et nagunii keegi seda enam ei rakenda, aga näeb palju kenam välja, kui see ka seadustest välja saab.

Lisaks sellele säästetakse sellega ju kurjategijate ja nende advokaatide närve - nad võivad täiesti kindlad olla, et surmaga enam ei karistata. Jääb ära närviline ootamine- kas president annab armu või ei anna?

Kas kurjategijate surmamõistmine on inimõiguste rikkumine või on nende õiguste rikkumine hoopis mitmekordselt karistatud mõrtsukate-vägistajate vabakslaskmine?

Minu arvates on viimane palju suurem inimõiguste rikkumine kui esimene. Kas tõesti on ühe mõrvari elu rohkem väärt kui tema ohvrite omad? Vaevalt keegi seda uskuda soovib.

Kui eurooplased kõik seda usuvad (nii see aga tundub), siis mina küll eurooplaseks saada ei taha, jään pigem eestlaseks ja elan kindlas teadmises, et on olemas võimalus eriti karme retse seaduslikult teise ilma saata.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

VELLO LAURING, Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja

(Vt. samas rubriigis ilmunud kirjad: J. Jakobson (27.06), A. Veetõusme (29.06) ja A. Raitviir (01.07))

Vastavalt vabariigi valitsuse 11.09.1992 korraldusele ja kultuuriministri 24.09.1992. aasta käskkirjale on õppemaksu suurus muusikakoolides seotud kehtiva kuupalga alammääraga. Kultuuriministri käskkirjas on öeldud: õppemaksu suurus määrata kindlaks õppemaksu tasumisele eelnenud kuus kehtinud kuupalga alammäärast lähtudes. 1992. aastal oli see 300 krooni.

Tartu linnavalitsus kehtestas 25.05.1995 uued õppemaksu määrad muusikakoolides, sest kuupalga alammäär oli tõusnud 450 kroonini. Valitsuse määrusega 28.12.1995 kehtestati alates 1.01.1996 miinimumpalga alammääraks 680 krooni. Tartu I ja II muusikakooli direktor pöördusid kultuuriosakonna poole taotlusega saada luba õppemaksu suurendamiseks alates 1.09.1996. Otsuse vastuvõtmisel peeti otstarbekaks diferentseerida õppemaks erialade järgi, et luua soodustingimused professionaalsetes orkestrites ja ansamblites vajalike pillide õpetamisel.

Väikese sissetulekuga perekondade lapsi ja kõrge õppeedukusega õpilasi võib õppemaksu maksmisest vabastada 50% ulatuses või täielikult arvestusega, et üldine õppemaksu soodustus kooli kohta ei ületaks 15% õppemaksu summast. Tartu I muusikakoolis on selliseid õpilasi 60 ja II muusikakoolis 27. Seega langeb ära küsimus, kas lisaharidus on vaid rikaste privileeg.

Laekuv õppemaks katab keskmiselt 10% kogu kooli eelarvest, ülejäänud kaetakse kohalikust eelarvest. Et suure osa linna eelarvest moodustab linnakodanike maksud, siis just tänu neile saavad eksisteerida muusikakoolid ja laste kunstikool.

Kes siis ikkagi teenib hariduse pealt? Kindalsti teenib õpetaja oma palga, mis selle raske töö eest on küllalt tagasihoidlik.

Kõike aga ei saagi rahasse ümber arvestada. Kes oskab öelda, kui palju maksab oskus kuulata Tšaikovski sümfooniat, kui palju oskus mängida Chopini prelüüdi. Mina ei oska.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ALGE SIMA, Tallinn

Kolmapäevases «MEs» on Riigikogu vene fraktsiooni esimehe Sergei Ivanovi intervjuu, mis on peamiselt pühendatud eksnõukogulaste praegustele probleemidele Eestis. Küsitletav läheb vaikides mööda asjaolust, et just osa vene poliitikuid ja ajakirjanikke kutsusid omal ajal siinseid venelasi mitte täitma võimude korraldusi ning on seega kaasvastutavad praegu 12. juuli eel tekkinud olukorras. Muidugi vaikib Ivanov ka Moskva vastutusest, kes Eesti annekteerimise ja koloniseerimisega tõukas oma kodanikud nende praegusesse olukorda. Seda ohtramalt puistab ta süüdistusi Eesti võimude aadressil.

Samal ajal mängib venelasest riigikogulane lausa palli ette neile eesti poliitikuile, kes kogu aeg hoiatavad, et Moskva vaatleb oma kodanikke Eestis enda viienda kolonnina / Ivanovi arvates suurenevat Vene kodanike arvu kasvuga Venemaa võimalus mõjustada Eestis toimuvaid protsesse. Riigikogu väliskomisjoni liige peaks olema kohustatud teadma, mida ta räägib, eriti oma ajaloolise kodumaa puhul.

Järelikult temagi arvates ei kehti Venemaa jaoks tsiviliseeritud maailma käitumisnormid. Või on tegemist hoopis teadliku laimuga Venemaa aadressil?! Moskval on muidugi muidki muresid, aga selline arvamus võiks siiski ametliku Venemaa tähelepanu pälvida.

Milleks peaks Ivanov pärast öeldut veel imestama, et Eesti võimud vaatlevad Vene Kodanike Liitu (VKL) võõrkehana, nagu ta ise nendib. Ja misasi on üldse poliitilisest aspektist VKL Eestis (Türgi Kodanike Liit Saksamaal, Al•eeria Kodanike Liit Prantsusmaal)?

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

HILLAR KOHV, ,Pärnumaa

1. juuli «Postimehest» lugesin, et samast kuupäevast hakkasid kehtima uued veterinaartõendid, mida loomaarstid annavad välja liha ja lihasaaduste turustamiseks. Uudises oli veel kirjas, et kodus tapetud loomade liha võib toiduks kasutada vaid kodus, mitte aga turustada.

Huvitav küll, miks nii? Mis on kodus tapetud loomalihal viga, et seda turustada ei tohi? Minu arvates võib ju koduski looma lihastada vastavalt eeskirjadele, nagu tehakse seda kombinaadis. Miks arvatakse, et loomakasvatajatel ei võiks endal kodus olla korralik tapakoht ja lihatöötlemise hoone?

Sellise poliitika puhul tundub mulle, et hirm on hoopiski selle ees, et vahendajad jäävad rahast ilma. Näiteks viisin möödunud aastal oma ahtra lehma kombinaati ning tema lihakilo hinnaks määrati vaid viis krooni, kuna toitumuseks määrati «alla keskmine». Samas ei saa poest osta kilo liha isegi mitte kümne krooni piires, vaid ikka vähemalt 30 krooni eest.

Hind tõuseb aga vahendustegevuse tõttu. Kui loomapidaja ise oma liha turustada saaks, saaks ta ka oma töö ja vaeva eest tasuvamat hinda, ostja aga osta soodsamalt.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

L. PÄRKSON, Tartu

Viimasel ajal ollakse seisukohal, et tänavatele ei peaks isikunimesid panema. Põhjus on lihtne - nende inimeste mälestuse austamise asemel me pigem häbistame seda. Mälestustahvlist tuntud ühiskonnategelaste elukoha tähistamiseks peaks piisama. Uhkete nimedega tänavad on meil tihti korrastamata, nende ääres on lagunenud maju või risuseid maa–alasid.

Näiteks Tartus A. Haava tänava kõrval on hooldamata staadion. Ka on nimetatud tänav auklik, pole korras kõnniteid.

Läheduses asub endine J. Gagarini tänav, mis nüüd kannab Eesti ajaloo ühe eredama isiksuse J. Tõnissoni nime (ometi elas J. Tõnisson kõrvalasuvas A. Haava tänavas). See väärikas eestlane tunneks end väga solvatuna, kui näeks, milline karjatanumat meenutav tänav tema ausat nime kannab.

Mõne aasta eest võeti sellelt tänavalt munakivisillutis ja kivid müüdi maha. Kuhu see raha läks? See oleks tulnud tarvitada tänava kordategemiseks. Pargipoolsel tänavaserval pole kõnniteid, märjal ajal pole lompide tõttu ka vastaspoolel võimalik kõndida. Ainult Miina Härma gümnaasiumi esine on veidi tänava moodi.

Kitsa ja hooldamata tänava kohta on sellel liiklussoonel vägagi tihe autodevool. Kuidas saab selle tänava lihtsalt ära unustada? Ja juhuks, kui tänavanimedest puudus kätte tuleb, on originaalsed ja seni kasutamata sellised tänavanimed nagu Pori, Loigu, Muda, Sopa jne.

Nüüd tahetakse pool Puiestee tänavat J. Dudajevi nimeliseks muuta. Ärge seda tehke, seegi tänav ei vääri vabadusvõitleja nime.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996