/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2009/01/08/114441t1h0dff.jpg)
Näib, et soovides lahendada vastuolu seaduse ja tegelikkuse vahel, kuid riskimata hulgimüüjate või patsientide pahameelega, on riigikogu sotsiaalkomisjon otsustanud ohverdada apteegid. Just selline mulje jääb ravimiseaduse plaanitavast muudatusest.
Juhtkiri: linna rohu järele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nimelt ütleb kehtiv seadus, et selleks et apteegid oma tegevusest ka ära elada saaksid, peab keskmine ravimite juurdehindluse vahemik aastas olema 21–25 protsenti. Ent möödunud aasta alguses oli see näitaja apteekrite hinnangul 18, nüüd juba 13 protsenti. Niisiis vastuolu.
Kuid selle asemel, et lubada apteekidele suuremat juurdehindlust, lubatud juurdehindluse piirmäära hoopis alandatakse. Tülitekitajatest protsendid aga eemaldatakse seadusest.
Arusaadavalt on niigi keerulistes majandustingimustes tegutsevad apteekrid pahased, nagu oleks pahane iga kaupmees, kelle hinnapoliitika sõltub kehtivatest seadustest, mitte turust, ent ravimeid ei käsitletagi tavalise kaubana.
Riigikogu sotsiaalkomisjoni mure patsientide pärast on muidugi mõistetav – majandusraskused on teinud tugevaid korrektiive patsientide maksejõulisuses ning haigushüvitisi kärbiti jõhkralt.
Järjekordne teade hinnatõusust ajaks haiged ahastusse. Ent mis ilmselt patsiendist veel tähtsamgi – lubatud piirmäärade tõstmine suurendaks väljaminekuid ka haigekassal, kelle eelarve on juba niigi pingeline.
Hulgimüüjatele lubatud juurdehindluse piirmäära kallale minemast takistab aga hirm, et niigi oma väiksuse tõttu väheatraktiivne turg peletab maaletoojad sootuks ning siis poleks ka apteekidel, mida müüa.
Apteekidega neid muresid pole: isegi reguleeritud turul on täiesti kindel, et kuni on kaup ja ostjad, leiab ka müüjad. Ja tõepoolest, suuremates linnades on apteeke endiselt tihedalt ning ei tundu, et keegi neist eriti kahju kannaks.
Sest sel juhul ei oleks ju igas kaubakeskuses rohupoodi, mõnes isegi mitu. Ja ostjaid jätkub ka kõigile. Kui suurematest linnadest apteek ka kaob, siis haiged sellest kuigipalju ei kannata.
Samas on juba väiksematest maakohtadest apteegid kadunud ning see seadusemuudatus ilmselt jätkab seda protsessi juba veidi suuremates linnades. See aga vähendab ravimite kättesaadavust patsiendile, mis ometigi peaks olema osa arstiabi kättesaadavusest.
Nii tundubki, et ravimipoliitika käib ühte jalga kõigi teiste poliitikatega – mida suuremas linnas inimene Eestis elab, seda kättesaadavam inimesele kõik on.
Kes kolib ääremaale, peab arvestama sellega, et isegi sinepiplaastreid ja valuvaigisteid tuleb osta suure varuga sahvrisse valmis. Sest mine tea, millal jälle linnaminek on.