Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KATRIN KAUGVER
,
Katrin Kaugver on Tartu Ülikooli Raamatukogu rekataloogimise osakonna juhataja.
Pärast 8. juunil «Postimehes» ilmunud sõnumi «Tartu Ülikooli Raamatukogu töötajaid ähvardab koondamine»läbilugemist tekkis õigustatud pahameelest kantud küsimus: mis nad seal õige mõtlevad, miks nad midagi ette ei võta?
Pealiskaudsemal lugemisel võib kirjutisest jääda mulje, et istuvad seal 390 inimest, jalg üle põlve, ei ole neil plaane ega kontseptsioone, oma funktsioonidest saavad aru vaid ähmaselt ja ootavad, et keegi neil palka tõstaks. Ei ole see nii, tahame hüüatada ja esitada siinkohal omapoolsed kommentaarid.
Mis juhtub,
kui lisaks toimunud koondamistele (tuletagem meelde, et esimene «raund» oli paar aastat tagasi) viiakse 0,6-kordsele töökoormusele nn. siseosakonnad?
Kui nimetatud osakondade töönädal lüheneb à 40-lt tunnilt à 24-le, siis võib kindel olla, et:
* komplekteeritava kirjanduse hulk kahaneb ca kaks korda;
* hangitud raamatute töötlemise tsükkel pikeneb poole võrra;
* jäävad ära uudiskirjanduse näitused;
* jäävad poole vähemaks üldse igasugused näitused;
* poole lühemaks jääb aeg, mil on avatud juurdepääs siseosakondades asetsevatele materjalidele (bibliograafianimestikud, infoosakonna andmebaasid, vanema kirjanduse kataloogid, käsikirjade osakonna kataloogid jmt.);
* lagunenud trükiste köitmine ja restaureerimine kahaneb poole võrra;
* jäävad täitmata välispartneritega sõlmitud lepingud ja saamata sihtotstarbelised grandirahad (huvitav, kes võtab vastutust kanda?);
* insenertehnilise personali vähesuse korral ei suudeta tagada trükiste säilitamiseks vajalikku temperatuuri- ja niiskuserezhiimi ega ventilatsiooni.
Lühidalt - kõik jõuab lugejani poole pikema aja jooksul ja viletsamas seisus.
Mida on raamatukogu ette võtnud,
et ise raha kokku hoida või juurde teenida?
Toome näiteks viimase, 1995/96. õppeaasta.
Komplekteerimisosakond on soodushindadega ostnud kirjanduse Kargeri ja Springeri kirjastuste väljapanekutelt, samuti 35 Euroopa kirjastuse ühisnäituselt, tulemas on soodusost Wilesi kirjastuselt. Kokku on hoitud üle 800 000 krooni.
Infoosakond on hankinud andmebaase ja arvuteid kokku 338 409 krooni eest.
Andmetöötlus- ja rekataloogimisosakonna ühine taotlus tõi Sorosi OSI raamatukogunduse programmilt ca 200 000-kroonise toetuse arvutite ostuks ja abitööjõu palkamiseks vana trükise arvutikataloogi tarvis.
Osnabrücki Ülikooli ja Olmsi kirjastusega sõlmitud leping võimaldab osta arvuteid vana trükise kataloogide konverteerimiseks, lisaks mikrofishshilugeri ja -kaamera (pluss kindel kasumiosa ühise valmistoote müügist).
Lisaks sellele toetused Eesti Kultuurkapitalilt, Tartu Kultuurkapitalilt, AEFilt personaalseteks bibliografeerimis- ja uurimistöödeks. Käsikirjade osakond on hankinud tasuta kümnetuhandeleheküljelise koopiatekogu TÜ 17. saj. trükikoja toodangust.
Kõik see teeb ei rohkem ega vähem kui ligi miljon krooni! Kui see ei ole kokkuhoid, mis see siis on?
Arengukavast
Raamatukogu osakondade, toimkondade ja töögruppide tasemel on arengukavu ja perspektiivplaane koostatud rohkem kui üks. Need puudutavad põhiliste tööprotsesside automatiseerimist, elektronkataloogide üleminekut ja võimalikke teid infotehnoloogia kaasajastamiseks.
Nähakse vajadust teatavateks struktuurseteks ümberkorraldusteks, kuid ollakse veendunud, et seda ei saa teha mingi «reidi» korras (samale arvamusele jõudis ka nädal aega raamatukogus tegutsenud rektoraadi töörühm). Ei ole mõtet lihtsalt mööblit ühest toast teise tõsta.
Tulles tagasi kurikuulsa TÜ Raamatukogu töötajate arvu juurde, mis tundukse prorektoris jätkuvat masendust tekitavat ja mis olevat liiga suur võrreldes «Euroopa ülikoolide raamatukogudega», tahaksime küsida: millistest ülikoolidest käib jutt? Oleme ju oma töökohtade arvuga päris heal keskmisel Euroopa tasemel.
Sealjuures ei tohi hetkekski unustada, et meie oleme oma arenguga parasjagu sealmaal, kus nimetatud ülikoolid olid paari(kümne)aasta eest. Postsotsialistliku ülikooli raamatukogu ei saa olla mingis muus arenemisjärgus, kui teda haldav ülikool ise. Või arvatakse, et saab?
Et kogu nn. kriis seisab raamatukogu palgarahade väidetavas 253,8 tuhande kroonises ülekulus (mis oli ülikooli poolt eelarvesse sisse planeeritud!), siis tahaks ühineda Kirjandusmuuseumi direktrissi Krista Aruga ja lausuda: härrased, see on pool ühe võimulolija auto hinnast.
Artikli algusesse
H. KÜBARSEPP, Tapa
Ei ole palju aega möödas ajast, mil laulsime: maa tuleb täita lastega. Nüüd kaitseme lapsi turvatoolidega.
Lapsed on kallis vara, sellega oleme kõik nõus. Kui suur on aga see laste hulk, kes sõitjatena kannatavad autoavariides? Lapsed satuvad õnnetustesse ikka tänaval.
Mida arvavad lapsed sellest seadusest, kui nad näiteks vihmase ilmaga koju hääletavad. Paljudesse maakohtadesse bussid ei sõida või sõidavad harva. Mida nad tunnevad, kui naabrimees neist mööda sõidab? Lapsel pole ju turvatooli kaasas ja naabrimees kardab trahvi saada. Mida tunnevad lapsed, kui neid väikeseks jäänud turvatooli surutakse või hoopis koju jäetakse? Mis tunne on lastel, kui neid sõidu ajal peitma hakatakse?
Kui palju lapsi jääb sündimata, sest pereisa ei suuda enam laste kasvatamisega toime tulla? Märksa kasulikum on väheste lastega läbi ajada. Kui mitu kuud peab pereisa koguma, et lapsetoetusest turvatooli osta?
Mõtlemisaine meie peredele: kas ikka tasub lapsi soetada? Kui palju muresid! Õppemaks koolis, lasteaiamaks suureneb, nüüd turvatoolid. Mis tuleb homme?
Seadusemehed võiksid ka laste ja nende vanemate arvamusi küsida, enne kui mingi otsus vastu võetakse.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
FRED JANSON, Tartu
Kevaditi muutub liikluspolitsei oma agarusega autojuhtidele eriti antipaatseks. Senistele sõnavõttudele vahelduseks arvan, et politsei peaks suurtel maanteedel veelgi agaram olema.
Sõitsin 18. juunil Tartust Tallinna. Enne Põltsamaad otsustas üks kannatamatu BMW (numbrimärk JAD 462) näidata oma kangust ning hakkas eessõitjast mööduma paremalt poolt, ise ratastega maanteepervele vagusid kündes. Selles, kui võimumehed kihutavad selsamal teel 150-160 kilomeetrit tunnis (näiteks numbrimärki AAA 071 kandev limusiin 18. juuni õhtupoolikul Kose-Risti kandis), pole enam midagi erakordset. Seevastu paremalt möödakihutamine tundus sedavõrd erilisena, et otsustasin ka liikluspolitseid BMW üliohtlikest manöövritest informeerida.
Esimene võimalus selleks tuli pärast Adaveret. Politseinik tänas informatsiooni eest ning kinnitas raadiosaatjat võttes, et kui Paides on patrull väljas, siis peetakse liiklushuligaan (aga võibolla hoopis autovaras või roolijoodik) kindlasti kinni.
Kuni Tallinnani ei juhtunud ma enam nägema ainsatki politseinikku ei teel ega põõsas. Loomulikult kadus ka agressiivne BMW.
Esimene järeldus: politseinikke peaks Tallinna-Tartu maanteel veelgi rohkem olema. Teine järeldus: kihutajaid ootavatest politseinikest on väga vähe kasu liiklusohutuse parandamisel. Ohtlikud olukorrad ei teki suurest kiirusest pikal ja ohutul sirgel, mille lõpus põõsas passib politseinik, vaid riskantsetest möödasõitudest piiratud nähtavusega lõikudel. Selleks, et tabada möödasõidu eeskirjade jämedaid rikkujaid, peaks politsei olema ise (nii nähtavalt kui nähtamatult) liikluse sees.
Miks ta seal ei ole?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
OLAF PAABO, Tartu
Korra kartmine ja vihkamine pole mureküsimuseks vaid majanduses ja sellega seonduvas. Niisugused asjad seavad ohtu ka hariduse ja kasvatuse. Unistus klassideta koolist (Krista Piirimäe «Gümnaasium ei ole ülikool», PM, 15. juuni) annaks täitumise/läbisurumise korral parandamatu hoobi peale õppeprotsessi ka rahvuslikule kasvatusele, millest viimasel ajal õigustatud murega räägitakse.
Klassideta kooli kompromissitu eitamine kasvab välja tõdemusest, et tõeline reform peab säilitama varem loodud väärtused. Rahvuspedagoogilisest seisukohast kuulub kõige tähtsamate põhiväärtuste hulka ühtekuuluvus- ja korratunde kasvatamine. Nende kujunemisel ja kujundamisel on kooliklass ennast läbi aegade näidanud asendamatu suurusena.
Enneaegne jõudmine nö. akadeemiliste vabadusteni loob aga eelduse just ebaterve isikuvabaduse ja -keskuse vohamiseks senisest veel suuremas ulatuses. Niisugune arengusuund ei ole Eesti tänapäeva ja eriti veel tuleviku huvides.
Idee tagasilükkamist nõuab tõde, et mitte kõike liberaalset ja läänelikku ei saa pimesi jäljendada. Niisamuti peab tunnistama fakti, et viimaste aastakümnete vältel on liberalismis eneses toimunud mitmeid üsnagi küsitavaid arenguid. Praegu tekitavad need tõsiseid probleeme arenenud riikides, kus kunagine nõukogude võim ei ole isegi mitte öömajalisena viibinud.
Taandarenenud vabameelsuse koht ei ole koolis. Seda ei saa võtta koolile vajalike ümberkorralduste aluseks. Kurvad kogemused mitmel maal peaksid olema hoiatuseks meilegi. Tagajärjed on igal pool kätte näidanud õige teeotsa.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VIRVE OSILA, Ida-Virumaa
Mul on juba pikemat aega selline tunne nagu liliputil Gulliveride maal. Paistan iseenesele nii väikesena, et kuidagi ei ulatu suurte kirjameeste kõrgete mõteteni. Uskumatum on tõdemine, et mida ropemaid sõnu teiste kolleegide kohta arvutisse sisestada, seda kirjanikum või luuletajam sa oled.
Tagasipõikena mitte väga ammusesse aega meenub mulle, et minu külateemalisi näidendeid tunnistasid mitmed kirjanikud ja kirjanduskriitikud ropusõnalisteks ja ENSV kultuuriministeerium soostus mänguluba andma vaid siis, kui kõik pähhid sõnad said viisakamatega asendatud.
Pärast «parandusi» tekkisid näidendis sellised dialoogid, mida ükski vaataja poleks uskunud. Sest kui ikka purjus papi oma litsaka naabritari peale vihastab, vaevalt ta ütleb talle nõnda: mine õige pepusse, va vanasarviku kergemeelne naisterahvas! Teatrilava pidi nii püha koht olema, kus isegi «kurat» ei tohi öelda.
Arvuti õnneks ei ole. Sinna võib sisestada otse uskumatuid sõnaühendeid - ja enamik meie inimhingede inseneridest ja keelepuhtuse eest võitlejatest on asunud Tuhandete Lemmiku Kivisildniku roppuste kaitsele.
Minu naabrivenelased kasutavad ka täiesti fantastilisi sõnaühendeid, võiksin need eesti keelde ümber panna ja Kivisildnikule ning tema kaitsjatele maha müüa, sellest sõnamaterjalist alles saaks luuletusi.
Ennast oma kuue luuleraamatuga ei tihkagi luuletajaks pidada, sest ma pole iial tulnud mõttele kasutada suguelundite ja rahvuste ristamise teel saadud sõnu. Seepärast tundungi endale kääbusena Suure Kirjarahva seas.
Lapsepõlvest on meelde jäänud vastulause sõimajale: kes teisele ütleb, see ise on! Kui küsimärgiga luuletaja Kivisildnik ütleb Tõelise Poeedi Runneli kohta t...hiinlane, siis võiks ta ju ise sama olla. Või ehk koguni midagi veel luulelisemat.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
V. RÜTEL, Harjumaa
Viimasel ajal on silma hakanud, et ikka rohkem ja rohkem kirjutatakse halbadest asjadest. Mina tahaks aga ühest meeldivast elamusest kirjutada, Eesti Telefonist, mis oma kulu ja kirjadega minu vana releetelefoni uue digitaaltelefoni vastu vahetas.
Elan Tallinna külje all Laagris ja aastaid on selle telefonivärgiga häda olnud ning nüüd äkki - hea kuuldavus ja korralik telefon! Lausa uskumatu. Telefonivõrgu teadet saades arvasin, et tegu on järjekordse lollitamisega, aga võta näpust - esimesel arvel oli selgelt kirjas, et abonentmaksu maksan ikka nagu vana telefoni eest, kasutan aga «ristiinimese» telefoni.
See oli Laagri rahvale küll tore teene, et habemega telefonihädast lahti saime.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996