FOTO: Repro

Ajaloolane Ivo Paulus kirjutab vaid kaks aastat eksisteerinud Kaug-Ida Vabariigist – ajaloo­kurioosumist, riigilaadsest, ent ikkagi demokraat­likust moodustisest, mille suhtes kõigil pooltel kodusõjast räsitud Venemaal olid oma lootused.

Kaug-Ida Vabariik oli nõrga keskvõimuga demokraatlik vabariik, sisuliselt puhverriik Nõukogude Venemaa ja Jaapani vahel aastatel 1920–1922. Vabariik loodi Nõukogude Venemaa initsiatiivil, et vältida otsest sõda Jaapaniga, kuid säilitada siiski kontroll regiooni üle kohalike Kaug-Ida bolševike kaudu, kes allusid Siberi parteikomiteele.



Demokraatliku riigikorra kehtestamisega sooviti luua neutraalne ala liitlaste heakskiidu saamiseks. Vastukaaluks nägid Kaug-Idasse taandunud enamlastevastased jõud seda vabariiki kui viimast võimalust jääda paigale «emakesele Venemaale», oodata bolševike võimu kokkuvarisemist ning «Uue Venemaa» sündi.



Venemaa Euroopa osas oli enamlaste valitsus võimule jäänud, tõsi küll, pealinn oli kolinud Petrogradist turvalisemasse kohta – Moskvasse. Kodusõja rinded liikusid Kesk-Venemaa tööstuspiirkondadest kaugemale, sõlmitud oli rahuleping Eestiga. Punaarmee liikus Uuralitest Baikali järve suunas, kuid möödus rohkem kui kaks aastat, enne kui Nõukogude võim jõudis Vaikse ookeani äärde.



Vahepeale tekkis hulk isehakanud kohalikke omavalitsusi, kes näiliselt iseseisvana konkureerisid ja manööverdasid iseseisvalt Moskva ja liitlaste vahel. Seda segadust üritas kontrollida demokraatlikel alustel moodustatud Kaug-Ida Vabariik.



1920. aastal oli olukord Kaug-Idas Nõukogude Venemaa jaoks keeruline. Admiral Koltšak, Venemaa ülemvalitseja, oli küll purustatud, kuid poolakate pealetung Ukrainas ja parun Pjotr Nikolajevitš Wrangeli rünnak Krimmist sundisid Punaarmeed viima oma üksusi tagasi Euroopa ossa. 1918. aasta aprillis Kaug-Ida okupeerinud Jaapani väeosad paiknesid Primorjes, Amuuri- ja Baikalimaal, tagades toetuse ataman Semjonovi Burjaadi-Mongoli Vabariigile ning kattes admiral Koltšaki armee jäänuste taganemist.



Lääneliitlased (USA, Inglismaa, Prantsusmaa) ja Jaapan polnud kaotanud lootust luua Vaikse ookeani äärde autonoomne, bolševikest vaba ja demokraatliku riigikorraldusega vabariigilaadne moodustis.



Nõukogude valitsus pöördus 1920. aasta 25. veebruaril Jaapani poole ettepanekuga alustada rahuläbirääkimisi, kuid ettepanekut ei võetud vastu.



Jõudude vahekord veenis enamlaste juhti Leninit, et Kaug-Ida sovetiseerimine lükkub edasi. Tuli vältida kokkupõrget, mis annaks Jaapanile võimaluse kindlustada end Baikalimaal ja Primorjes kauemaks.



Lenin ja Trotski mõtlesid välja puhverriigi idee ning andsid käsu, et Kaug-Ida bolševikud piiraksid ajutiselt oma tegevust. Iseseisva ja demokraatliku välisilme soostus puhvervabariigile garanteerima Jaapan, seda, tõsi küll, Ameerika Ühendriikide survel.



Kulisside tagant kontrollis Nõukogude Venemaa vabariiki Kaug-Ida bolševike, Siberi parteikomitee ning Moskvast saadetud emissaride kaudu. 1920. aasta novembri lõpul loeti Kaug-Ida Vabariigis kokku 330 kommunistlikku parteirakukest koos üheksa tuhande kommunistiga; 200 komsomolirakukest, mis ühendasid viit tuhandet komsomoli liiget. Selline osav stsenaarium pidi tagama edu ettearvamatutele ja kontrollimatutele revolutsioonilistele jõududele demokraatlikel valimistel.



Puhverstrateegia debüüt toimus 7. märtsil 1920, kui Moskva-meelne, ent isepäine Kaug-Ida rahvakomissar Aleksandr Mihhailovitš Krasnoštšekov organiseeris jaapanlaste toel Verhneudinskis (praegu Ulan-Ude) Ajutise Baikalimaa Valitsuse.



Krasnoštšekov polnud Moskvale kuigi hea tööriist. Kohusetundlikult tahtis ta luua tõeliselt sõltumatu, demokraatliku ja püsiva riigi Kaug-Itta. Keskuse saadetud emissarid laitsid tema kandidatuuri peaministri kohale maha, kohalikud bolševikud küll pigem toetasid teda, kuid hõõrumist oli neil omavahelgi.



Jakutski nõukogude esimees näiteks toetas Primorje bolševikke, kes nõudsid, et vabariigi pealinn peaks olema Vladivostokis. Seda seisukohta soosisid liitlased, kelle riikidel olid linnas diplomaatilised ja majanduslikud esindused.



Samuti rääkis linna kasuks sadam, mille kaudu peeti ühendust Ameerika ja Jaapaniga. Moskva oli aga rangelt Vladivostoki vastu, sest Lenin tahtis kohalike bolševike abiga kontrollida loodavat saadikute kogu, et nii tõrjuda jaapanlased esialgu Baikalimaalt, hiljem aga kogu regioonist.



Verhneudinsk sai Kaug-Ida Vabariigi pealinnaks 6. aprillil 1920, kui ametisse astus Ajutine Baikalimaa Valitsus. Krasnošt­šekov kui vabariigi pea- ja välisminister koostas inglise keeles iseseisvusdeklaratsiooni, mis oli suunatud spetsiaalselt USA, Inglismaa, Kanada, Jaapani ja Hiina ajakirjandusele.



Hiinaga vahetati diplomaate, sidemed sõlmiti rahvusvahelise Punase Ristiga. Vabariigi lipuks sai roheline riigilipp, üleval paremas nurgas ader ja ankur (analoog Nõukogude Venemaa sirbi ja vasaraga).



Loodud vabariigi territoorium oli suur. Ta koosnes Burjaatiast, Tšita oblastist, Amuurimaast, Habarovski krai lõunaosast, Primorjest ja Sahhalinist – maa-ala, mis on kolm korda suurem kui näiteks Prantsusmaa, kuid elanikke oli seal vaid kaks miljonit.



Sisuliselt valitses vabariik vaid suuremaid linnu ja Trans-Siberi magistraali. Ülejäänud maad katsid isehakanud kasakaatamanide riigikesed ja punaste partisanide salgad, kes omavahel halastamatut sõda pidasid.



Samuti tuli arvestada Jaapani okupatsioonijõududega, eriti pärast seda, kui üks partisanijõuk tappis Nikolajevskis üle seitsmesaja Jaapani alama. Tokyo nõudis Moskvalt vastutuse võtmist ja keiserlik armee okupeeris põhjapoolse osa Sahhalini saarest, kuni «intsident» saab lahendatud.



Kui Tokyo kuulis Nikolajevski tapatalgutest, andis Jaapani ülemjuhatus käsu kaitsta jaapani elusid ja huve regioonis. 4.–5. aprillil, kolm päeva pärast seda, kui viimane Ameerika sõjaväealus oli lahkunud Kuldsarve lahest, ründasid Jaapani üksused kõiki teadaolevaid punaseid organisatsioone Vladivostokis, Nikolsk-Ussuriiskis, Spasskis ja Habarovskis. Mõlemal pool olid suured kaotused: umbes tuhat jaapanlast ja kolm tuhat bolševikku, teiste seas tabati ka partisanide üldjuht Sergei Lazo.



1920 aasta algul tegutses Kaug-Idas viis isehakanud «valitsust». Igaüks neist kuulutas oma jurisdiktsiooni kas siis osaliselt või üle kogu Kaug-Ida. Kõigil neil olid erineval määral suhted nii Moskva kui Tokyoga.



Lisaks Verhneudinskis tegutsevale keskvõimule oli Vladivostokis võimul kohalik maavalitsus, mis omas jurisdiktsiooni Primorjes, Põhja-Sahhalinil ja Kamtšatkal. Maavalitsuse mõju ulatus reaalselt 220 miili raadiusesse.



Tegutsedes Jaapani loal, moodustati mõõdukate kodanike ja sotsialistide koalitsioon, kus figureerisid menševikud, esseerid ja iseseisvuslased, bolševikud tõmbasid niite lava tagant.



Habarovskis, valgete liikumise peakorteris, kes ei tahtnud tunnistada isehakanud vabariiki, vaid jätkas «ühtse ja jagamatu Venemaa» teemat, valitsesid munitsipaalduuma endine president Konstantin Likhoidov ja Aleksander Pljuštnin, keda toetasid kinnisvaraomanikud ja kaitsesid Jaapani täägid. Tegutseti politsei ja kasakate toel, keda juhtis Lazo surma mõistnud ataman Botškarev.



Hilisem julgeolekujuht Meier Trilisser resideeris Blagoveštšenskis oma «punasel saarel», ta keeldus tunnistamast Kaug-Ida Vabariiki ja kutsus üles Kaug-Ida viivitamatult sovetiseerima. Ida-Baikalimaal oli võimul Jaapani armee koos ataman Semjonoviga, kes valitses oma loodud Burjaadi-Mongoli Vabariiki. Verhneudinski keskvõimul tuli selles segaduses end maksma panna.



Ametlikult tunnustas Moskva Kaug-Ida Vabariiki 14. mail 1920. Järk-järgult hakkas vabariik oma võimu maksma panema. Trilisser andis oma radikaal­setes bolševistlikes nõudmistes järele ja nõustus olema Kaug-Ida Vabariigi täieõiguslik volinik Blagoveštšenskis.



Üritati parandada suhteid taltsutamatute partisanide ja revolutsioonilise armee vahel, mis oli Kaug-Ida Vabariigi sõjajõud (praktiliselt nagu Punaarmee). Valgetele anti lootust, et kõike võib veel juhtuda. Bolševike parteiorganisaatorid andsid oma parima, et kasutada ära vastuolusid valgete ja punaste vahel. Ataman Semjonovit peibutati ülemjuhataja kohaga, kuigi tegelikult ei mõelnud keegi talle seda anda.



Kaug-Ida Vabariigi sõjaminister Šatov pidas läbirääkimisi Jaapani parteidega ning soovitas ekspansioonijõudude juhatajal kindral Shigemotol keiserliku armeega Baikalimaalt evakueeruda. Kaug-Ida Vabariik kuulutaks end neutraal­seks, et välistada Nõukogude Venemaa sõjaline sekkumine.



Pärast kaks kuud väldanud läbirääkimisi oli Tokyo nõus ja rahuleping Jaapaniga kirjutati alla 15. juulil 1920 Gongotas Hiinas. See leping õõnestas aga Jaapani kaitsealuse atamani Semjonovi jalgealust, kes viis Burjaadi-Mongoli Vabariigi üle Dauriasse, kümme miili Mandžuuria piirist (pealinn Nertšinsk). Kui kaks kuud hiljem andis Jaapan signaali, et nad kavatsevad ka Habarovskist taanduda, lõi valgete režiim seal kõikuma.



Valged taandusid Vladivostokki. Niipea kui viimane Jaapani keiserliku armee sõdur oktoobris Habarovskist lahkus, kolis Kaug-Ida Vabariigi pealinn Verhneudinskist Tšitasse. Valitsus alustas tegevust ühes hotellis.



Novembris liikus Rahvaarmee viimaste semjonovlaste ja kappellaste kannul ning hõivas Amuuri jõe äärsed alad.



Vaatamata edule 1920. aasta aprillist novembrini, ei sundinud Kaug-Ida Vabariik Vladivostoki maavalitsust oma võimu tunnustama. Kohalikud bolševikud olid ettevaatlikud, et mitte provotseerida tüli, kuni Jaapani väed veel Primorjes on.



See tasus end ära, sest 11. detsembril tunnustas bolševike kontrollitav kohalik assamblee Kaug-Ida Vabariiki. Kasutades ära Kaug-Ida Vabariigi kujutamist tõsiseltvõetavana, sõlmis Moskva 1920. aasta viimastel päevadel Hiinaga piirilepingu.



1921. aasta 9.–11. jaanuarini toimusid Verhneudinskis Asutava Kogu valimised, kuhu valiti 382 saadikut. Kommunistid koos bolševistlike talupoegadega said 72,6 protsenti ehk pea kolmveerand saadikukohtadest. Vabariigi relvajõududeks peamiselt bolševike kontrolli all olev revolutsiooniline Rahva­armee. 27. aprillil 1921 kinnitati konstitutsioon.



Ametisse astus kommunistide kontrollitav valitsus. Kui aga Krasnoštšekovi huvid põrkusid Lenini saadiku Boriss Šumjatski seisukohtadega, kutsuti Kaug-Ida Vabariigi president 1921. aasta mais Moskvasse ja ta ei tõstnud enam kunagi oma jalga Kaug-Idasse.



15. oktoobril 1920, oodanud ära, mil rahukokkulepe Jaapaniga jõustus ja viimane jaapanlaste ešelon Baikalimaalt Primorjesse lahkus, tungisid Kaug-Ida Rahvaarmee väed ootamatult ataman Semjonovi väeosadele kallale. Tuhanded semjonovlased ja umbes 35 000 kappellast koos peredega liikusid Vaikse ookeani poole.



Semjonovlased taandusid Grodekovo juurde, kappellased kogunesid Razdolnoje ja Nikolsk-Ussuriiski juures. Toetudes neile, viisid vennad Merkulovid 21. mail 1921 läbi võimupöörde Vladi­vostokis. Jaapanlased hoidsid eemal Rahvaarmee, kappellased ajasid laiali maavalitsuse ja Merkulovid kuulutasid välja antibolševistliku Primorje Ajutise Valitsuse. Jaapanis tuli aga võimule uus valitsus, mis Washingtoni survel Moskvaga rahu sõlmis.  Jaapani sõdurid hakkasid koju minema.



Umbes 17 000 kappellast, semjonovlast, Koltšaki sõdurit, Ungerni sõdurit ja keda iganes kogunesid Vladivostokki igast Venemaa otsast. Nad kujutasid endale ikka veel ette, et Venemaad saab bolševismist päästa. Innustust saadi Kroonlinna madruste ülestõusust ja Tambovi talupoegade mässust. Naiivselt arvati, et paar-kolm otsustavat võitu, ning tee Moskvasse on lahti.



Valgete jõudude juhiks sai kindral Viktor Moltšanov, kelle marss Moskva peale algas 1. novembril 1921 põhja poolt Spasskit. Detsembri lõpul hõivati Habarovsk. Peatuma jäädi paarkümmend kilomeetrit eemale, Volotšajevka juurde. 1922. aasta algul oli valgete enesekindlus suur, kuid Rahvaarmee, kuhu jaanuari lõpuks oli kokku koondatud 15 000 – 20 000 meest, alustas 6000 valge vastu pealetungi. 14. veebruaril vallutas Rahvaarmee Habarovski tagasi ja Moltšanov naasis Spasskisse.



Rahvaarmee juht sõjaminister Blücher päästis valla ka partisanid, kes hõivasid väikseid valgete garnisone külades Vladi­vostoki lähedal ning Ussuuri raudteeliinil. Rahvaarmee koondus Spasskist põhja, valmistudes lõplikuks rünnakuks Vladivostokile.



Lõpp oli silmaga näha. Amuuri semstvokogu valis Amuurimaa valitsejaks ja sõjapealikuks endise Koltšaki staabiülema kindralleitnant Mihhail Dieterichsi, kuid see ei muutnud enam midagi.



Moltšanov ja mõnisada sõdurit asusid kaitsele nelikümmend miili eemal Spasski juures, kus Kaug-Ida Vabariigi uue sõjaministri ja Rahvaarmee komandöri leeduka Ijeronim Uborevitši (Jeronimas Uborevitcius) juhtimisel oktoobri esimestel päevadel purustati 1600-meheline valgete armee.



Edasine oli vaid vormistamise küsimus. Vladivostoki lähistele jõuti pärast lühikest hingetõmbeaega 19. oktoobril, kuid Uborevitš käskis linna mitte tungida, kuni Jaapani alused on veel sadamas. Neli päeva hiljem kohtus Uborevitš USA konsuliga ja sai nõusoleku, et valged annavad võimu üle. Kaug-Ida Vabariigi väed hakkasid liikuma linna poole.



Neli tundi pärast viimase Jaapani laeva silmapiiri taha kadumist, 25. oktoobri keskpäeval, hõivasid Rahvaarmee ja partisanid linna. Nad marssisid piki Svetlanskaja tänavat, kus neli aastat varem olid korraldanud paraadi liitlased.



Uborevitš keelas igasuguse sekkumise valgete evakuatsiooni, ta deklareeris, et lüüasaanud vaenlased peavad lahkuma rahus. Enamik põgenikke sai rahulikult ümber asuda Mandžuuriasse, Shanghaisse, Hongkongi, Koreasse ja Austraaliasse. Kohale jäid diplomaatilised esindused, teiste seas ka Eesti oma.



14. novembril 1922 ühines Kaug-Ida Vabariik Nõukogude Venemaaga. Järgmisel päeval kuulutas Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee Presiidium Kaug-Ida Nõukogude Venemaa osaks. Kodusõda Venemaal oli läbi.