Ajakirjandust on arvustatud nii ülalt kui alt.

Ülalt lähenevad mingi valdkonna süvaeksperdid, kellele tunduvad nende valdkonda käsitlevad ajakirjandustekstid ­ainuüksi lühiduse ja pinnapealsuse tõttu väärad. Seepärast suhtuvad eksperdid ajakirjandusse a priori üleolevalt, kõrgilt.

Alt lähenevad need, kel on ajakirjanduse vastu isiklik vimm. Oma hoiakut väljendavad nad tabloidlehelike võtetega: liialdavad ja lahmivad; märkavad üksnes detaile, kuid üldistavad institutsiooni tasemel («arengupeetusega kirjatsurad!», «laimutööstus!»).

Kuivõrd ajakirjanikud tunnevad ajakirjandust üldjuhul paremini kui mõne muu valdkonna eksperdid, siis vastavad nad võhiklikule elitaarkriitikale omapoolse üleolevusega. Ka madalama lähtega kriitika leiab endaväärilise reaktsiooni: solvumise, viha, kättemaksuiha.

Asjalikku arutelu pole kummastki kriitikaviisist sündinud. Seepärast oleks mõistlik – kui uskuda konfliktiteoreetikuid – liikuda avaramale mänguplatsile.

Miks Eesti ajakirjandus ei ole nii «hea», nagu on Soome oma? Kas tuleks välja vahetada ajakirjanikud? Või peatoimetajad, kes on palganud kehvad ajakirjanikud? Või omanikud, kes pole leidnud paremaid peatoimetajaid? Vahetused muudaksid vähe, sest «ajakirjandus võtab alati selle sotsiaalse ja poliitilise struktuuri vormi ja värvid, mille sees ta opereerib» (Siebert, Peterson ja Schramm).

Daniel C. Hallin (California ülikool) ja Paolo Mancini (Perugia ülikool, Itaalia) jõudsid eri riikide meediat analüüsides järeldusele: ajakirjanduse olemuse ja asendi ühiskonnas määrab ära riigi poliitiline süsteem ja kultuur. «Iga järeldus, mida me teeme meedia toimimise kohta, peab toetuma sotsiaalse konteksti selgele mõistmisele,» kirjutavad Hallin ja Mancini.

Soome kuulub rühma, millele Hallin ja Mancini on andnud nime «demokraatlik-korporatiivne». Sellest rühmast leiame kõik Põhjamaad ja suure tüki Kesk-Euroopat.

Nendes maades on tugevad juured sotsiaaldemokraatial, ühishuvide tunnetamisel, võrdsete õiguste ideedel. Riik toetab ajakirjandust (koolitus, avalik-õiguslik ringhääling, trükiväljaannete null-käibemaks), samas tagab selle iseseisvuse. Rootsi oli esimene riik, kus juba 1766. aastal kirjutati pressivabaduse idee põhiseadusse.

Hallini ja Mancini hinnangul ei ole demokraatlik-korporatiivne süsteem puudusteta. Kuivõrd huvigrupid (ametiühingud, tööandjad, kirik, erakonnad jt) sõlmivad kokkuleppeid isekeskis ja enamasti suletud uste taga, jääb ajakirjandusele sageli vaid passiivse kõrvalseisja roll. Selline asend hoiab ajakirjanduse tasakaalukust, kuid ei võimalda ühiskonnal avalikult ja avameelselt olulisi teemasid lahti rääkida.

Eesti poliitiline kultuur on teistsugune. Tabuteemasid meil peaaegu pole – kõik kistakse avalikuks. Peamiselt poliitikute poolt, sest erinevalt Põhjamaadest käib poliitiline kommunikatsioon Eestis valdavalt meedia kaudu.

Meedia vahendusel suhtlevad omavahel huvigrupid, saadavad signaale opositsioon ja koalitsioon, erakondade võistlevad tiivad ning isegi valitsuse liikmed (meenutagem ministrite märgukirju üksteisele, mida nad ajakirjandusse lekitasid). Poliitikute blogid pole pelgalt nartsissismi väljendused, pigem katsed «suure» ajakirjanduse tähelepanu pälvida.

Kahjuks ei ole kommunikatsioonitoru rolli täitval Eesti ajakirjandusel võimalik ise puhtaks jääda. Kui poliitikas on aktsepteeritud valed, siis ajakirjandus – hoolimata materjali filtreerimisest – ei pääse pooltõdedest.

Käsikäes liigub ka ajakirjanduse ja poliitikute usaldusväärsus: üldiselt allapoole. Siiski usaldatakse Eestis ajakirjandust rohkem kui erakondi, riigikogu või valitsust. Eesti ajakirjanduse usaldusväärsus on üle Euroopa keskmise, kuid jääb maha Põhjamaadest.

Eesti poliitilisel süsteemil on Põhjamaadega ühist (kolm kuni viis stabiilset erakonda), ka ajakirjandusel on sarnasusi (trükiajakirjanduse suhteliselt lai levik, erakonnavälisus, naiste ja meeste võrdne aktiivsus meedia tarbimises).

Ent Eesti poliitiline kultuur ei soosi meedia põhjamaastumist. Meil napib oskust võimu jagada, oponente respekteerida ja üldse empaatiavõimet.

Kokkuleppekultuuri asemel ajab Eestis juuri «võitja võtab kõik» mentaliteet, solidaarsuse asemel individualism. Kuhu me ikkagi kuulume?

Sattusin Prantsuse suurima päevalehe toimetusse just sel märtsipäeval, mil Pariis kihas president Nicolas Sarkozy ja tema abikaasa Carla Bruni topeltafäärist – mõlemad olevat armukesega vahele jäänud. CNN jälgis presidendipaari igat sammu. Kirjutavad ajakirjanikud jälgisid CNNi, kuid keegi ei kirjutanud sellest erutavast loost sõnagi oma lehte.

Omal ajal ei kirjutatud Prantsusmaal president Mitterrandi abieluvälistest suhetest, ehkki kõik teadsid ja rääkisid. Kas see on traditsiooniline diskreetsus?

See on midagi muud. Ajakirjandus on Prantsusmaal, nagu mujal Lõuna-Euroopas, läbi ­aegade teeninud eliidi (aristokraatia) huve. Kui vaja, vaikib; kui vaja, kirjutab. Massidele orienteeritud tabloidlehti Lõuna-Euroopas ei ilmu.

Illusiooni uuriva ajakirjanduse olemasolust purustas Prantsuse salapolitsei kauane juht Yves Bertrand, kelle eelmisel aastal ilmunud memuaaridest selgus: enamiku «uurivatest» lugudest on salapolitsei ise pressile ette söötnud.

Lõuna-Euroopas eksisteerib ajakirjandus poliitikute patronaaži all. Valitsused meelitavad meediat hiiglasliku abirahaga. Itaalias kontrollib võim ajakirjanikke tegevuslubade abil. Ärimagnaadid kasutavad meediat ära oma meediaväliste äride huvides. Suhted otsustavad kõik.

Iga poliitiline jõud räägib oma meediakanali kaudu oma toetajatega, kuid ei kuule ega kuula teisi. Ühiskonnal puudub sidusus. Tagajärg: lõunaeurooplaste «avalikud arutelud» toimuvad tänaval, pahatihti vägivaldselt. (Värskeks näiteks Kreeka.) Vastanduvad eri rahvused, linn ja maa, eliit ja lihtrahvas.

Hallin ja Mancini nimetavad Lõuna-Euroopa poliitilist mudelit polariseeritud pluralismiks. Eesti sellesse rühma ilmselt ei kuulu. Eesti ajakirjandus on suutnud olla ühiskonna sidustaja. Ainuüksi Postimehe infoväli – paberil ja internetis, eesti ja vene keeles – seob kokku rohkem kui 600 000 inimest. Läti ja Leedu ajakirjandusel sellist katvust pole. Miks? Põhjused tulenevad poliitilisest süsteemist, mis ühendab Lätit ja Leedut pigem Lõuna-Euroopaga.

Eesti võib lõunanaabritele järgneda, kui vastandumised eskaleeruvad. Tülitsevas ühiskonnas on ajakirjandus sunnitud valima poole, misläbi kaotab teise poole usalduse ja sidustaja asendi.

Individualism on Eestit lähendanud anglo-ameerika mudelile, mida Hallin ja Mancini nimetavad liberaalseks. Võitja võtab kõik, nii äris kui poliitikas. Riigi reguleeriv käsi on nõrk. See viib liberalismi paradoksini: ühtede kontrollimatu vabadus riisub vabaduse teistelt. Kontsentreeruvad nii kapital kui vaated.

USAs ei ole konkureerivaid ideoloogiaid. Sotsiaaldemokraatiat ei tunta, sotsiaalsed institutsioonid on väetid. Turg otsustab kõik. Ka meedia on turukeskne: 19. sajandi nn ühe-penni-lehtedest alates on anglo-ameerika ajakirjandus püüdnud olla igale kodanikule kättesaadav. Mass on argument.

Siit algavad süüdistused ajakirjanduse kommertslikkuses. Kummati on rahateenimine väljaannete ainus väljapääs, sest riigi meediapoliitika ei näe ette nende ülalpidamist.

Kas meedia on kasumiahne? Enamik soliidseid väljaandeid USAs ja Inglismaal toovad tema omanikele kahjumit. Pankrotis The Independenti ülevõtmine Vene oligarhi Aleksander Lebedevi poolt on hoiatav sõnum neile, kes alahindavad äri tähtsust sõltumatu väljaande püsimisel. 

Financial Timesi trükitakse 380 000, The Guardiani 300 000, The Independentit 185 000 eksemplari. Eesti mastaapi üle kantuna oleks tegu Sirbi-suuruste lehtedega, millel pole lootustki end ära majandada. Kvaliteetlehtede languse põhjuseks pole üksnes tasuta internet, vaid rahva poliitiline apaatsus ja pöördumine meelelahutuse poole.

Liberaalne süsteem on neid nihkeid soosinud. Kuivõrd ideoloogilistest erisustest jääb puudu, on poliitika võtnud aina isikukesksema ja ka isikuvaenulikuma kuju.

Vohavad populism ja negativism. Valija otsustab poliitiku kuvandi, mitte tema programmiliste seisukohtade järgi. Kuvand tekib emotsioonide najal, ja neid tuleb järjepidevalt toita – valimiskampaaniad meedias ei katke hetkekski.

Sild anglo-ameerika mudeli ja Eesti vahel on ilmne. Põhiline kokkulangevus: meedia (nii uus kui vana) on poliitikuile asendamatu platvorm. Selle platvormi iseseisvusest või manipuleeritavusest sõltub ei rohkem ega vähem kui demokraatia saatus. Seetõttu on «kes keda?» konfliktid võimu ja meedia vahel liberaalse mudeliga maades tavalised.

Eestis on mõneti ootamatu, et just turuapologeedid on asunud meediaettevõtjaid ründama. Prominentne poliitik kirjutab oma blogis: ajakirjanikud tembeldavad süütuid inimesi pedofiilideks, vägistajateks ja mõrvariteks selleks, et leheomanikud teeniksid kõmulugudega miljoneid.

Esiteks. Ei tea ühtki juhtumit, kus Eesti ajalehed oleksid mõnele inimesele sedavõrd ränka ülekohut teinud. Teiseks. Ei tea ainsatki ajakirjanikku, kes asuks oma lugu kirjutama omaniku või kontserni kasumile mõeldes.

Iga ajakirjaniku soov on kirjutada huvitav lugu, mida loeks võimalikult palju inimesi. Kahetsusväärne, kui loo köitvamaks muutmise nimel esitatakse kontrollimata fakte või jäetakse kõrvale faktid, mis võivad rikkuda põneva «süžee». Seda on juhtunud.

Omanik ei teeni sääraste eksimuste pealt midagi. Vastupidi, vead viivad ära lugejaid ja lugejad tulu. Eesti lehtede lugejaist 90 protsenti on kodutellijad, keda pole vaja iga päev ehmatada skandaalsete esikülgedega. Pikema aja jooksul kujunenud usaldusväärsus on peamine argument, miks lugejad lehte tellivad. Selle poolest erineb Eesti anglo-ameerika mudelist, kus domineerib ajalehtede üksikmüük.

Mida ka ei heidetaks ette Eesti ajakirjandusele, ometi asetub see üsna täpselt sellesse kasti, mis meediat ümbritseb. Aga kastid ise ei ole igipüsivad. Liberaalse mudeliga maades kasvab regulatsioon, demokraatlik-korporatiivsetes süsteemides liberaalsus.

Kurikuulus seaduseelnõu 656 on üheks katseks Eesti avalikku ruumi (mitte ainult ajakirjandust) reguleerida. Eriarvamused selle ümber on loomulikud, kui vaid oleks suudetud vältida «vihkamise tunni» retoorikat. Viha pärast ei tohiks ühtki seadust vastu võtta. Ega ka võtmata jätta.