Ajakirjandust on arvustatud nii ülalt kui alt.
Ülalt lähenevad mingi valdkonna süvaeksperdid, kellele tunduvad nende valdkonda käsitlevad ajakirjandustekstid ainuüksi lühiduse ja pinnapealsuse tõttu väärad. Seepärast suhtuvad eksperdid ajakirjandusse a priori üleolevalt, kõrgilt.
Alt lähenevad need, kel on ajakirjanduse vastu isiklik vimm. Oma hoiakut väljendavad nad tabloidlehelike võtetega: liialdavad ja lahmivad; märkavad üksnes detaile, kuid üldistavad institutsiooni tasemel («arengupeetusega kirjatsurad!», «laimutööstus!»).
Kuivõrd ajakirjanikud tunnevad ajakirjandust üldjuhul paremini kui mõne muu valdkonna eksperdid, siis vastavad nad võhiklikule elitaarkriitikale omapoolse üleolevusega. Ka madalama lähtega kriitika leiab endaväärilise reaktsiooni: solvumise, viha, kättemaksuiha.
Asjalikku arutelu pole kummastki kriitikaviisist sündinud. Seepärast oleks mõistlik – kui uskuda konfliktiteoreetikuid – liikuda avaramale mänguplatsile.
Miks Eesti ajakirjandus ei ole nii «hea», nagu on Soome oma? Kas tuleks välja vahetada ajakirjanikud? Või peatoimetajad, kes on palganud kehvad ajakirjanikud? Või omanikud, kes pole leidnud paremaid peatoimetajaid? Vahetused muudaksid vähe, sest «ajakirjandus võtab alati selle sotsiaalse ja poliitilise struktuuri vormi ja värvid, mille sees ta opereerib» (Siebert, Peterson ja Schramm).
Daniel C. Hallin (California ülikool) ja Paolo Mancini (Perugia ülikool, Itaalia) jõudsid eri riikide meediat analüüsides järeldusele: ajakirjanduse olemuse ja asendi ühiskonnas määrab ära riigi poliitiline süsteem ja kultuur. «Iga järeldus, mida me teeme meedia toimimise kohta, peab toetuma sotsiaalse konteksti selgele mõistmisele,» kirjutavad Hallin ja Mancini.
Soome kuulub rühma, millele Hallin ja Mancini on andnud nime «demokraatlik-korporatiivne». Sellest rühmast leiame kõik Põhjamaad ja suure tüki Kesk-Euroopat.
Nendes maades on tugevad juured sotsiaaldemokraatial, ühishuvide tunnetamisel, võrdsete õiguste ideedel. Riik toetab ajakirjandust (koolitus, avalik-õiguslik ringhääling, trükiväljaannete null-käibemaks), samas tagab selle iseseisvuse. Rootsi oli esimene riik, kus juba 1766. aastal kirjutati pressivabaduse idee põhiseadusse.
Hallini ja Mancini hinnangul ei ole demokraatlik-korporatiivne süsteem puudusteta. Kuivõrd huvigrupid (ametiühingud, tööandjad, kirik, erakonnad jt) sõlmivad kokkuleppeid isekeskis ja enamasti suletud uste taga, jääb ajakirjandusele sageli vaid passiivse kõrvalseisja roll. Selline asend hoiab ajakirjanduse tasakaalukust, kuid ei võimalda ühiskonnal avalikult ja avameelselt olulisi teemasid lahti rääkida.
Eesti poliitiline kultuur on teistsugune. Tabuteemasid meil peaaegu pole – kõik kistakse avalikuks. Peamiselt poliitikute poolt, sest erinevalt Põhjamaadest käib poliitiline kommunikatsioon Eestis valdavalt meedia kaudu.
Meedia vahendusel suhtlevad omavahel huvigrupid, saadavad signaale opositsioon ja koalitsioon, erakondade võistlevad tiivad ning isegi valitsuse liikmed (meenutagem ministrite märgukirju üksteisele, mida nad ajakirjandusse lekitasid). Poliitikute blogid pole pelgalt nartsissismi väljendused, pigem katsed «suure» ajakirjanduse tähelepanu pälvida.
Kahjuks ei ole kommunikatsioonitoru rolli täitval Eesti ajakirjandusel võimalik ise puhtaks jääda. Kui poliitikas on aktsepteeritud valed, siis ajakirjandus – hoolimata materjali filtreerimisest – ei pääse pooltõdedest.
Käsikäes liigub ka ajakirjanduse ja poliitikute usaldusväärsus: üldiselt allapoole. Siiski usaldatakse Eestis ajakirjandust rohkem kui erakondi, riigikogu või valitsust. Eesti ajakirjanduse usaldusväärsus on üle Euroopa keskmise, kuid jääb maha Põhjamaadest.