Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ANN KUKK
,
Valgamaa
Jättes kõrvale küsimuse, kes on Riia 12 maja õigusjärglane, tahaksin öelda, et minu arvates ei saa Kaitseliidu tegevust küll mitte kuidagi õigustada. Õnneks pole enamikul õigusjärgsetest omanikest relvi, muidu võiks karta, et relvadega hakataksegi meie pikaleveninud omandireformi lahendama.
Naeruväärne on lugeda, et süüdlased istuvad koduarestis. Tore, et vähemalt asja edasi uuritakse ning lubatud on, et karistused tulevad karmid.
Aga kas ikka tulevad? Vello Kütt sai viis aastat, Harri Hennu karistati ametialase lohakuse eest 2000-kroonise rahatrahviga, kusjuures ametialane lohakus oli seotud kümnete tuhandete relvadega.
Samas võib autojuhti, kes häirib jalakäijat, karistada kuni 2200-kroonise trahviga.
Niisugused meie karistused ongi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
HELLE METS, Tallinn
Ootasin Tallinna kaubamaja juures rohelist foorituld, et üle tänava minna. Natuke kaugemal sagis kiirustajaid autode vahel. Juhuslikult sõitis mööda politseiauto. Selle juht tasandas käiku ja ütles korduvalt mikrofoni: «Jalakäijad! Miks te lähete vales kohas üle tee?» Ainsa hetkega oli tänav «valedest» tühi. Autod võisid rahulikult oma sõiduõigust kasutada. Politsei sekkumisest oli kasu.
See juhtum meenutas mulle üht miilitsat, hiljem politseinikku Tartus, kes keelas inimesi muru tallamast. Kui ei kuulanud, tuli ligi ja jälgis, et keelatav ikka keeldu naeruks ei paneks. Ka tema sõna kuulati.
Inimesed arvavad, et kui ikka lausa mõrv ei toimu, siis politsei ei sekku/kaitse/hoiata. Neil kahel korrakaitsjal, kellest rääkisin, oli nähtavasti seda, mida nimetaksin ametkonnaväliseks südametunnistuseks. Kui politsei paneb inimesi ja nende tegusid tähele mitte ainult «objektil», vaid ka näiteks sinna minnes ja sealt tulles, pole asjad riigis veel kaugeltki kõige hullemad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ARNOLD KIISEL, Tartu
Olen ainukene elus olev kunagise Tartu maleva ohvitser, sündinud 1910. aastal. 1936-1940 olin Tartu maleva suurtükiväe divisjoni pealik. Kaitseliit elas sel ajal äärmiselt kokkuhoidlikult - oli üks auto, staabis töötas kolm kaadriinstruktor-ohvitseri, üks sekretär-masinakirjutaja. Mingisugust riidevarustust maleva liikmed ei saanud. Sellise kokkuhoiu ja riikliku toetuse abil tekkis maja Riia 12. Olin isiklikult tööl maja sisetööde lõpetamisel.
Kaitseliidu likvideerimisel tapeti peaaegu kõik ohvitserid. Õnnekombel ei saadud mind ja veel mõnda kaitseliitlast arreteerida. Läksime relvastatult rettu. Tartu linnakohtu väide, et Kaitseliidul puudus järjepidevus, ei vasta tõele. Kes meie siis olime?
Venelaste taandumisel astusin kohe Saksa sõjaväkke, kus sõdisin 9. maini.
Praegune kemplemine Riia 12 maja suhtes on vale arusaamine järjepidevusest. Järjepidevus on veel vähemalt minu isikus olemas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RAUL RAUDSEPP, Soome, Helsingi
Kogu selle halenaljaka Rivkini-da-Kubri kodanikuks saamist kujutava sõnalis-mängulise etteaste taustal joonistub omaenda järglase passitaotluse lugugi reljeefsemalt esile.
Ilmselgelt on praegustel kodanikuhakatistel vedanud, sest õigusliku järjepidevuse aluseks võeti siiski I vabariigi ja mitte õndsate Lehola Lembitu - Ustava Ülo ajajärk. Ja seda koos kõige sellest tulenevaga.
Põrmugi pole aga praeguse asjaajamise stiili man kadestamist väärt järeltuleva ugrimugri põlve esindajad. Näituseks aastal 3000 tuleb ilmselt oma kohtkuuluvuse tõestamiseks vajamineva originaal/koopiamaterjali transportimiseks kodakondsusametisse rentida väiksem veok ning varuda mõned aastad vaba aega.
Eeltoodu illustreerimiseks mõned juhtumused ühe lapse passitaotlemisjamast: kodakondsusameti osakonnas seletatakse lahkelt, et vaja kirjutada avaldus ja sellega siirduda elukohajärgsesse ... endisesse majavalitsusse. Säält kuulukse, et alaealise passitaotluseks on vaja väliskutset. Kutse hangitud, selgub, et antud asjas ilmaasjata: tarvis hoopis laps sünnitunnistusega passilauda tarida. Kuna aga dokumentide menetlemisega tegeldakse väga piiratud ajal (kaks korda nädalas à 4 tundi), siis järgmist ametkonna külastusaega annab sobitada.
Kodakondsusameti osakonnas selgub, et peab osast dokumentidest koopiad tegema. Imelikul kombel ei saa vastavat asja kohapeal õiendatud, isegi raha eest mitte. Taas järjekord ära tolgendatud, selgub, et dokumenteeritud vanavanemaks osutunud lapse emaisa olemasolu tõestab kõige paremini vanemate abielutunnistus ja selle koopia. Isal ja abiellunud tütrel nimed na erinevad!!!
Mis siis sest kõigest õppida? Näiliselt lihtne asi on tegelikult keerukas ja aeganõudev. Ametnikkond ei usalda oma varasemat tööd, lapsevanemate kodakondsusest jääb väheks järglas(t)e Eesti alamaks tunnistamisel. Ametnikeriik pole mitte tulekul, nagu kardetakse, vaid jätkab pärast väikest intermeediumi oma täielises postsovjetlikus ilus.
Asjaajamisel tuleb suuresti kasuks kõik iseendasse ja lähisugulastesse puutuvad papred ja nende koopiad kaasa tirida, vastasel korral tuleb usinalt kodu ja büroo vahet sõeluda. Kui autot olema ei juhtu, on kasulik mõneks ajaks puhkus võtta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
L. MÄLK, Hobby Halli klient,Tallinn
Öeldakse, et nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi.
Hobby Hall paistab silma viisaka ja meeldiva teenindamise poolest.
Võibolla oleksime siiski veidi kannatlikumad, annaksime andeks mõned hilinemised, mis ei pruugi olla otseselt firma süü. Seda enam, et tegemist on sooduspakkumisega, mida ilmselt tahtsid paljud kasutada.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996