Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
A. KIVI
,
Tallinn
Need, kes toimunu pärast praegu Kaitseliitu neavad, võiksid tagajärgede kajastamise asemel sama energiliselt võidelda hoopis õigluse eest ja süveneda toimunu põhjustesse. Iga vähegi aus inimene ju lihtsalt peab tunnistama, et kõnealune maja oli ja on Kaitseliidu oma.
Ajakirjanikud võiksid hakata huvi tundma, kes, kus ja miks ikkagi takistab Kaitseliidule kuulunud varade tagastamist; kes on siiani torpedeerinud seaduse vastuvõtmist, mis vabastaks Kaitseliidu kohtunike omavolist ja tagastaks ilma kohtuvaidluseta organisatsiooni omandi. Kes ikkagi on huvitatud sellest, et pidurdada meie võimaliku vaenlase jaoks vaieldamatult kõige ebameeldivama vastase arendamist?
Kes on huvitatud sellest, et meie vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon vireleb vaesuses? Miks sunnitakse kaitseliitlasi otsima abi poolkahtlastest ja seadusevastastest ettevõtmistest?
Tartus on tegemist mäda kohtusüsteemi poolt seadustatud vargusega. Kuidas muidu on võimalik, et ühesuguste seaduste juures on Eestis mitmel pool mujal Kaitseliidu malevaid tunnistatud õigusjärgseteks omanikeks ja neile vara tagastatud, Tartus aga mitte? Ilmselt on Tartu Kaitseliidu maja põllumajandusministeeriumile liiga magus suutäis. On viimane aeg õiglus jalule seada ja lõpetada Kaitseliidu diskrimineerimine.
Kui Tartu Ülikool, korporatsioonid, mitmed seltsid jt. on saanud õiguse, tuleb see igasuguste juriidiliste krutskiteta anda ka Kaitseliidule.
Toimunud aktsiooni juhte tuleb aga muidugi karistada kogu sõjaväelise karmusega - Eesti kaitsejõud ei ole mingi soldatite komitee.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
NORMAN REINTAMM, Tallinn
Tegin mullu septembris avalduse, et mulle paigaldataks digitaaltelefon. Nüüd olen Eesti Telekomis ja selle hoolimatus suhtumises kliendisse pettunud.
Firma esindaja teatas, et detsembriks on mul telefon kindlasti sees. Novembri lõpuks polnud ma Eesti Telekomilt midagi kuulnud. Järelepärimise peale anti minu tellimise kohta hulgaliselt segaseid seletusi, mis ulatusid pooltõdedeni ja valedeni. Lõpuks sain teada, et sellist süsteemi pole minu kandis (Tallinn, Rahumäe) võimalik panna enne aastat 1997.
Teemaga haakub fakt, et Eesti Telekom nõuab minult äärmiselt viletsa analoogtelefoniteenuse eest kõnetasu. Sestpeale, kui see maks kehtestati, on teenuse kvaliteet ja tase minu tundmust mööda oluliselt halvenenud. Minu teada on Eesti Telekomil minuga leping, mis peab tagama minule vastuvõetava telefoniteenuse.
Olen liialt palju pidanud kannatama halva ühenduse pärast. On olnud kordi, kus mulle on püütud päevade kaupa koju helistada, aga ühendust pole saadud, isegi, kui ma olen kodus olnud ega ole ise telefoni kasutanud. Kuuldakse vaid kinnist tooni. Lõpuks on need inimesed (mõned ka mere tagant) saanud minuga kontakti teiste kommunikatsioonivahendite abil.
Eesti Telekom väidab, et tema liinidel pole viga midagi, kuigi mul on vaieldamatuid tõendeid vastupidise kohta. Nimelt on mul mõneks tööks vaja head, korralikku telefoniühendust. Kas sellepärast, et Eesti Telekomi käes on Eestis telefonimonopol, peame meie, tarbijad, kannatama lohakat teenindust?
Selle teenuse tarbijatel oleks aeg ühineda ja vaadata, kas on võimalik algatada midagi sellist, mida Ühendriikides kutsutakse «klassiaktsiooni protsessiks», et sundida Eesti Telekomi kinni pidama tellijatele antud lubadustest.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
HILLAR KOHV, Pärnumaa
Lugedes 22. mai «Postimehest» lühiuudist selle kohta, et 200 tänavaletõstetud inimest peab ise peavarju leidma, pani see mind nördima. Kuidas saadakse meil ikka nii julm olla, et ühed tõstetakse tänavale, sest nad ei jõua üürivõlga maksta, teised aga tõstavad taas oma palkasid.
Huvitav, kas võimuorganid, kes inimesi tänavale tõstavad, on tuttavad ka nende maksujõuetute inimeste majandusliku olukorraga. Julgen arvata, et kindlasti on tänavale tõstetute hulgas neidki, kelle üür on kuus suurem kui sissetulek. Mida peavad need õnnetud inimesed tegema, kui nad oma kodust välja aetakse?
Pea iga päev on kuulda, kuidas meie tööstusettevõtted, tehased jne. pankrotistuvad. Selle tulemusena jäävad paljud töötuks. Töötu abiraha on aga naeruväärne, see võrdub inimese mõnitamisega. Mille eest veel makseid tasuda?
Enne kui inimest tänavale tõstma hakata, tuleks siiski tutvuda tema sissetulekutega.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
REIN KASESALU, Tartu linnavolinik, tarbijakaitse komisjoni liige
Maikuu on olnud vabariigi autoomanikele must kuu. Kõigepealt tõstis teede- ja sideministeerium autode tehnilise ülevaatuse aastamaksu 50 kroonilt 160-le, s.o. rohkem kui kolmekordseks. Siinjuures olgu mainitud, et vabariigi 56st tehnilise ülevaatusega tegelevast ettevõttest on ainult üks riiklik ettevõte. Millest siis ministeeriumil selline heldus eraettevõtjate vastu?
Teadaolevalt protesteeris ka vabariiklik tarbijakaitsekomisjon sellise maksutõstmise vastu, aga see jäeti tähele panemata.
Kui ülevaatust läbiviivad eraaktsiaseltsid tahavad oma tehnilist varustust täiendada, siis palun väga, aga mitte kolmekordselt hinda tõstes.
Järgmine hoop autoomanikele tuli rahandusministeeriumilt - tõsteti 26% kohustusliku liikluskindlustuse maksu. Põhjendus: liikluskindlustusega tegelevad kindlustusseltsid olevat suures kahjumis. Kas see on ikka nii? Mõned näited.
24. mai TV-3 uudistesaates luges rahandusministeeriumi kantsler valitsuse otsust nimetatud hinnatõusu kohta ja lisas põhjenduseks, et kindlustusseltsid on kahjumis summaga 5 miljonit krooni. 15 minutit hiljem «Äriuudistes» (samal kanalil) tõdeti, et kindlustusseltsid on liikluskindlustuse pealt saanud kokku üle 27 miljoni krooni, millest hüvituste väljamaksmiseks on kulutatud umbes 13 miljonit. Seega kasum 14 miljonit krooni.
Ilmselt esitavad kindlustusseltsid andmeid oma tulude-kulude kohta just nii, nagu neil parasjagu vaja on. Rahandusministeeriumile näidatakse kahjumit (vaja on liikluskindlustuse maksu tõstmist põhjendada), massimeediale aga näidatakse oma firma edukuse tõestamiseks kasumit. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal.
Seejuures on kindlustusseltside liikluskindlustuseeskiri niivõrd tarbijavaenulik, et ma tunnen südamest kaasa igale autoomanikule, kellel tuleb avarii tagajärjel kindlustusseltsiga tegemist teha.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VILHELMINE TUVI, Tartu
1939. aastal olin Tartus gümnaasiumiõpilane ning korteris ühe vanainimese juures. Ühel päeval vajas ta minu abi. Oli kohanud linnas tuttavat, kellelt kuulnud, et üks sugulane elab kuskil Tähtveres. Tänavat teadis, majanumbrit mitte. Tol ajal pidid majades olema nähtaval kohal tahvlid elanike nimedega. Hakkasime maju «kammima» ja ma leidsingi otsitava nime.
Olude sunnil elasin pikemat aega maal, alles hiljuti kolisin linna. Mul oli tarvis külastada naabri poega, aga ema teadis ainult tänavanime. Telefoniraamatust leidsime majanumbri, korterinumbreid seal enam ei ole.
Läksin vana usu peale - mis sest, et suur maja, küllap leian. Aga võta näpust, mingit elanike nimekirja polnud. Ühelt sisenejalt küsisin, tema ei teadnud, soovitas majavalitsusse minna. Paraku oli laupäev. Õnneks seisis maja ees auto ning selle juhilt sain informatsiooni.
Tagasiteel mõtlesin: miks ei ole nimetahvleid? Varaste eest nende puudumine küll ei kaitse. Või on see mugavus - ei taheta näha vaeva nimekirja tegemise ja väljapanekuga. Nimetahvlite olemasolu vähendaks nii mõnegi inimese jalavaeva.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996