Löökaugu ette asetatud liiklusmärk ei vabasta teeomanikku kohustusest hüvitada tee ebarahuldavast seisundist tekkinud kahju, kirjutab vandeadvokaat Indrek Sirk.
Indrek Sirk: kes hüvitab löökaugukahju?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teeseaduse kohaselt peab tee seisund võimaldama ohutult liigelda. Tee omanik on kohustatud pidevalt jälgima tee seisundit, hoidma tee korras ja viivitamatult kõrvaldama liiklust ohustavad või segavad takistused. Tee kasutuskõlbmatuse tõttu või ettenähtud nõuetele mittevastavuse tõttu tekitatud kahju peab hüvitama tee omanik.
Eesti teedel on mitu vaenlast. Esimesele kohale seaksin halva ehituskvaliteedi ja ebapiisava hoolduse. Näiteks soola abil libedusetõrje tegemine hävitab paekivikillustikule ehitatud teede aluskihid mõne talvega. Loomulikult lõhuvad meie teid ka naastrehvid, rasked liiklusvahendid ning ilmastik.
Need kahjulikud tegurid mõjuvad võrdselt igal pool, kuid millegipärast mõned teelõigud koosnevad vaid aukudest ning teised teelõigud on mitme talve järel endiselt siledad.
Kahjulike tegurite mõju kumuleerub kevaditi, ajal, mida juba vanarahvas kutsus teede lagunemise ajaks. Sugugi vähetähtis pole ka asjaolu, et tee-ehitus ja -remont on talvisel ajal sama hästi kui võimatu ja väheefektiivne. Auklikud teed kevadel ei ole seega midagi üllatavat ja uudset. Selleks on valmis ka teeomanik.
Kui lumi saabub igal aastal ootamatult ning teede puhastamine paneb igaühe meist kiruma, siis kevaditi teede tähistamine liiklusmärgiga 152 «Ebatasane tee» on jõudnud sellise professionaalse tasemeni, et teeomanikud annavad välja pressiteateid, mitu liiklusmärki juba välja on pandud. Selliste liiklusmärkidega püüab teeomanik välistada oma vastutuse, kuna juht, keda on hoiatatud teel olevast ohust, peab valima ohutu kiiruse.
Näiteks Tallinna ametnikud on seisukohal, et ehitise omanik peab katused suutma igal ajahetkel puhtad hoida ning ükski ohu eest hoiatav piire ei ole vabanduseks. Seevastu aastatega tänavatesse tekkinud augud tähistatakse liiklusmärgiga ning vastutus lükatakse kergekäeliselt autojuhtidele.
Liikluses nagu muudeski eluvaldkondades on kõigil pooltel lisaks õigustele ka kohustused. Olukorras, kus heitlike ilmastikuoludega ei ole võimalik auke hetkega remontida, on teeomaniku esmane kohustus hoiatada liiklejaid ohu eest ning vajadusel ka sulgeda ohtlik teelõik liikluseks. Selleks on kehtestatud kindlad reeglid.
Kui ohtlik teelõik on tähistatud, tekivad ka liiklejale kohustused. Nimelt on igal autojuhil kohustus valida ohutu sõidukiirus ning peatada oma sõiduk teel oleva etteaimatava takistuse ees. Selliseks takistuseks võib olla ka auk. Kui üldjuhul on liiklejal õigus eeldada, et teel ei tohi ohtlikke auke olla, siis hoiatusmärgi olemasolul tuleb sellise võimalusega arvestada.
Juristina olen seisukohal, et hoolimata löökaugu ette liiklusmärgi paigutamisest ei vabane teeomanik kohustusest hüvitada tee ebarahuldavast seisundist tekkinud kahju. Loomulikult vastutab hoiatusmärgiga tähistatud teelõigul auku sõitnud juht ka ise tekkinud kahju eest, kuid siiski on igal liiklejal õigus eeldada, et ka ebatasase tee märgiga tähistatud teel on ohutu liigelda.
Kui kiirust ei ole piiratud või peab juht kiirusepiirangutest kinni, siis on tal ka õigus eeldada, et sellisel kiirusel liiklemine on ohutu. Sest teeomanik peab kasutuskõlbmatu tee sulgema.
Seega peab teeomanik üldjuhul kahju kinni maksma. Kõige tõsisemad vastuargumendid kahju hüvitamise nõudele põhinevad autojuhi enda õigusvastasel tegevusel – lubatud sõidukiiruse ületamine, teeoludele sobimatu kiirus, ohule reageerimata jätmine, vale sõidutrajektoor (näiteks auk asub teepeenral).
Tee seisundist tekkinud kahju eest hüvitist nõudes lähtutakse tsiviilkohtumenetluse üldistest põhimõtetest, mis kohustavad pooli tõendama oma argumente. Kahju saanud isik peab tõendama, millises konkreetses kohas ja ajal talle kahju tekkis. Samuti peab tõendama, et kahju tekkis just tee seisundist tulenevalt.
Kahju saades on autojuhi esmaseks kohuseks fikseerida olukord. Kõige kindlam on selleks kutsuda sündmuskohale politsei. Soovituslik on ka ise fotografeerida sündmuskohta. Politsei kutsumine on vajalik eelkõige mõõtmisteks – fikseerimaks, et teel olev auk oma mõõtmetelt ei vasta kehtestatud nõuetele ning et juhtum toimus just täpselt selles kohas.
Teeomanikeks Eesti Vabariigis on üldjuhul kohalikud omavalitsused (vallad ja linnad) ning riik. Paljudel kohalikel omavalitsustel on infotelefonid, millele on soovituslik teatada kohe ohtlikust kohast teel ning paluda tarvitusele võtta meetmed edaspidi selliste juhtumite vältimiseks. Riigimaanteel toimunud õnnetuse korral teavitatakse maanteeametit.
Kahjusaaja järgmine samm on kahju suuruse tõendamine. Selleks tuleb võtta kalkulatsioon või remondiarve. Asendamisele kuuluvad detailid (rehv, velg vm) on mõistlik alles hoida.
Eesti õiguspraktika soosib kohtuväliste kokkulepete sõlmimist. Kahjusaaja peaks esimesel võimalusel esitama kirjaliku nõude teeomanikule koos oma nõuet tõendavate dokumentidega. Kahjuks näitab senine praktika, et kohtuotsuseta tavaliselt tekkinud kahju ei hüvitata. Üldjuhul püüab teeomanik leida võimaluse kahju hüvitamisest keelduda.
Riiki või kohalikku omavalitsust esindab vaidluses selles valdkonnas pädev jurist, mis tähendab, et pooled ei ole oma teadmistelt ja ettevalmistuselt võrdsed. Esmalt tundub katkise rehvi asendamise kulu mõni tuhat krooni suure summa, aga ainuüksi hagiavalduse esitamisel on minimaalne riigilõiv 1000 krooni.
Advokaadi palkamine võib selliste nõuete juures olla kulukam kui hiljem kohtuvõidu korral hüvitatav menetluskulu. Kohtuvaidlused võtavad aega vähemalt pool aastat, kuid tõenäolisemalt isegi aasta.