Roheline raamat ja ERL, Jõudude vahekord muutumas, Eraringhääling reklaamiturul, Kokkuvõte ERLi kirjast, Kiri toimetajale, Kas Balti ühtsus on utopistide unistus?, Igale naisele kaks last, Muulaste mure, Noored ei ole küll süüdi, Nagu võitlus tuuleveskite

VELLO LÄÄN

,

Vello Lään on Raadio Tartu peadirektor.

Hagi Sheini eestvedamisel kokku pandud tees «Avaliku ringhäälingu tulevik Eestis» (väljaandja seas on ka Riigikogu kultuurikomisjon ja kultuuriministeerium) on kaante pärast ristitud Roheliseks raamatuks. Need teesid on mõeldud aluseks mõtteavaldusele «Kuhu lähed, Eesti ringhääling?».

Ringhäälingu rolli ja rahastamist ei saa ju lõpmatuseni edasi lükata. Lõpliku otsuse peab tegema Riigikogu.

Sheini väljaannet levitati märtsis meediakonverentsil rahvusraamatukogus, mille üheks korraldajaks oli ERL ehk Eesti Ringhäälingute Liit. Viimase nägemus on selge:

rahvaringhäälingus (Shein pakub seda sõna «avalikõigusliku» asemele) ei tohi olla kohta reklaamil. Kommertsi ei tohiks arendada saadete sildi all.

Kas edasine sünnib raadio-telemaksu kehtestamisega või muul kombel, see nõuabki arutamist.

Kahtlen, kas meie ühiskond on valmis loobuma tervenisti Eesti Raadiost ja Eesti Televisioonist, pigem vajatakse põhjalikke reforme, mille on omaks võtnud ka riigi palgal olevad meediajuhid.

Seni on Eesti pressis räägitud eeskätt kaugnägemisest, heitkem pilk ka raadiole. Roheline raamat pakub üllatavat statistikat - kõige rohkem kuulatakse raadiot Eestis päevas keskmiselt 4 tundi 21 minutit. Võrdluseks: Soomes 3 tundi 46 minutit, USAs kolm ja pool tundi, Moskvas alla kahe tunni.

Mõtlema paneb aga rahva (või riikliku)ringhäälingu osakaal. Kui Austrias on see 93%, sest eraringhäälingul ei lasta seal tegutseda, siis nendes riikides, kus lokaalraadiod alustasid varakult, on jõudude vahekord nobedasti muutumas. Näiteks Suurbritannias ja Tshehhimaal on nende päralt 2-3 kuulajaskonnast. Vahemeremaades koguni 77-78%. Rekordimaaks on Portugal, kus riiklikule süsteemile on jäänud vaid 16%.

Eestis alustati kohaliku ringhäälinguga Tartus 1991 ja Tallinnas 1992 (Kuku). Arusaadav, et mõne aastaga ei ohustata Eesti Raadiot (73% kuulajaist), kuid vaekauss vajub aegamööda siiski nooremate poole. Mis saab edasi?

Et juba arvudest on jutt, siis avalik ringhääling on edaspidiseks seadnud sihiks 40-50% auditooriumist. Eesti Televisioonil on see praegu 44%, niisiis jääks seal kõik vanaviisi, Eesti Raadiole tähendaks tulevik koomaletõmbamist. Rohelise raamatu põhjal on Eestis välja antud 29 raadio- ja telejaamade luba, kuid see näitaja ei püsi kuigi kaua, sest infotehnoloogia areng muudab tele- ja raadiokanalite arvu praktiliselt piiramatuks. Ja jõuame jälle selle konnasilmani, et Maarjamaal ei jätku kõigile ellujäämiseks (reklaami)raha.

Seda tunnistavad ka Rohelise raamatu autorid: «Ringhäälinguseadust on võimalik muuta nii, et avalik ja kommertsringhääling ei peaks konkureerima rahaallikate pärast. See nõuaks ka tegevuslubade tingimuste elulist täpsustamist.»

Kas meil on kusagilt eeskuju võtta? Osutan samale allikale: «Liberaalsete meediaideede kohaselt oli avalikul ringhäälingul Euroopas oma aeg. Auditooriumi vajadusi võiksid põhimõtteliselt rahuldada ka erakanalid. /---/ Reklaamiturule pürgivat eraringhäälingut toetab 80ndate uusliberaalne majanduspoliitiline mõtteviis. Meediat tuleb dereguleerida, et konkurents pääseks täisjõuga mõjule.»

Nõus. Ja keegi ei vaidle vastu ka sellele, et ringhäälingupoliitika Eestis peaks hõlmama pikemat ajavahemikku (Roheline raamat pakub aega aastani 2005), kusjuures tuleb tagada kommertsringhäälingule vajalik tegevusruum. Järsku aitab see luua heatahtliku loomingulise õhkkonna kogu Eesti ringhäälinguelus?

P.S. Rohelist raamatut arutas põhjalikult ka ERL juhatus. Riigikogu kultuurikomisjonile saadeti poolest tosinast koosnev arvamus, millele on juhatuse poolt alla kirjutanud Ilmar Taska.

1. Ringhäälingute Liidu liikmed on seisukohal, et diskussiooniks esitatud dokument saab olla ainult osa terviklikust elektroonilise meedia pikaajalisest riiklikust arengukontseptsioonist.

Teeme ettepaneku moodustada riikliku meediakontseptsiooni väljatöötamiseks spetsiaalne komisjon ning kaasata töörühma erinevate alade spetsialiste nii riiklikust kui erasektorist.

2. Toetame dokumendi «Avaliku ringhäälingu tulevik Eestis» 6. leheküljel esitatud seisukohta, et avalikõigusliku teenuse pakkuja rollis võib olla nii seadusega moodustatud avalikõiguslik kui ka eraõiguslik juriidiline isik.

3. Avalikõiguslik ringhääling peab olema täielikult finantseeritav riiklikest vahenditest.

4. Diskussiooniks esitatud dokumendi «Avaliku ringhäälingu tulevik Eestis» analüüs lubab väita, et Eesti Televisioon ja Eesti Raadio töötavad vaatamata koosseisude järk-järgulisele vähenemisele väheefektiivselt.

5. Eelarveliste vahendite puhul on tegemist riiklikult piiratud ressursiga, mille kasutamise efektiivseim tee on vastava ressursi jaotamine konkursi korras.

6. Oleme seisukohal, et optimaalne avalikõiguslike raadiojaamade arv Eestis peaks piirduma kahe jaamaga, millest üks oleks suunatud eestikeelsele ning teine Eestis elavatele võõrkeelsetele vähemustele.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EERIK VABAMÄGI,

Möödunud talvest jäi mulle meelde üks antud pealkirja illustreerida võiv seik. Maja hoovis oli korraga kolm sõiduautot lumme kinni jäänud. Iga mees askeldas omaette, aga erilist tulu sellest ei paistnud - autod jäid sinna, kus seisid. Üks vene vanamees vaatas seda tohuvabohu natuke aega pead vangutades pealt, sülgas siis ja lausus: «Durak, pomotsh nada zdes drug-druga...» Aga selle tõe peale autoomanikud kas ei tulnud või ei tahtnud tulla.

Nii on lugu ka kolme Balti riigiga. Me võime unistada ühisest Euroopast, kus väikese rahva mure oleks igas olukorras ka suure rahva mure, kus alati võiks loota tugevama abile ja toele, kus valitseksid mõistmine ja õiglus. Aga tegelikkus on tihtipeale hoopis teine.

Tähtis on mõista, et läänega liitumise seisukohast on ühtne Baltikum läänele hoopis meeldivam ja vastuvõetavam variant, kui kujutelm, et endaga tuleb liita kolm «kisklevat» väikeriiki. Me peaksime suutma kujundada ühtsusele rajanevat mainet. Me peaksime ennast tutvustama sõbralike ja mõistvate partneritena, sest see tooks meile hoopis suuremat tulu.

Iga päevaga saab selgemaks, et garantiid Baltikumi julgeoleku eest ei võta täna enda kanda mitte keegi, kui seda ei tee Balti rahvad ise. Kes viitab neutraalsusele, kes kiire laienemise võimatusele. Kõigil on omad vabandused ja neid võib mõista, kui vaadata ida suunas. Kes siis ikka ihkaks, et tema stabiilne, suhteliselt heal tasemel elu põhjuseta segi löödaks.

Aga meid - eestlasi, lätlasi ja leedulasi - need vabandused ei aita. Kriisisituatsioonis ei too meile kergendust teadmine, et meid ei julgetud-tahetud läänega siduda, kuna kardeti ärritada pead tõstvat suurvene shovinismi.

Peab meeles pidama, et põhiraskus oma riikide kaitsmise eest lasub nende riikide rahvastel ja alles seejärel järgneb maailmast saadav abi ning toetus. Seetõttu peangi äärmiselt vajalikuks Balti riikide kaitsealase koostöö suurendamist, mis võiks olla aluseks ka teatud sõjalise liidu loomisele.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ILMAR EISKOP, Tallinn

Saan aru emantsipeerunud noortest ja intelligentsetest germanistika naisüliõpilastest ning magistrantidest, kes nii eksalteerunult kaitsevad abordivabadust («Postimees», 13. aprill).

On selge, et hõreda asustusega maad, mis jääb veel hõredamaks, ei suudeta kaua kaitsta. Seetõttu on endastmõistetav, et nii seksuaalkasvatus kui ka perekonnakasvatus peab Eestis olema suunatud iibe suurenemise tagamisele, mitte aga pelgalt abordivõimaluste selgitamisele.

Öeldakse, et tuleb rohkem väärtustada laste saamist ja üleskasvatamist. Seejuures on siiani väärtustamise all mõeldud vaid majanduslikku toetamist ja turvatunde loomist. Kuid see on vale mõtlemisviis ja sellised meetmed pole kunagi kusagil iivet suurendanud.

Iibe tõstmise lahenduseks oleks, kui laste saamist hakatakse väärtustama nii, nagu väärtustatakse kohustuslikku kaitseväeteenistust. Viimase kohustuslikkuses ei leita midagi ebaharilikku ja seda täidetakse, kes rõõmuga, kes arusaamisega, et see on iga noore mehe kohus, et eesti rahvas ja omariiklus jääks püsima.

Analoogselt tuleb jõuda arusaamisele ja erakondadevahelisele konsensusele, et sama tähtis ja vajalik on igal naisel vähemalt kahe lapse saamine, et eesti rahvas ja omariiklus jääks püsima.

See tuleb tagada ja kinnitada samasuguse seadusandlusega noorte naiste kohta kui kohustuslik kaitseväeteenistus noorte meeste kohta.

Arusaadavalt saab ja tuleb see kehtestada ainult Eesti kodanike kohta, nagu kaitseväeteenistuski. Siin elavaid välismaalasi selleks sundida ei saa - see oleks inimõiguste rikkumine.

Nüüd abortidest. See, et Eestis on aborte poolteist korda rohkem kui sünnitusi, näitab, et naiste tervis on hea - organism ja ka reproduktsiooniorganid töötavad laitmatult. Samuti näitab see, et meeste töö on tasemel. Puudu jääb aga vaimsusest. Liha on valmis, aga vaim on nõder.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MAIE ORAV, Tallinn

Keda eelistada kohalike võimuorganite valimistel - kas kompetentset, kuid eesti keelt mitte oskavat inimest või vastupidi.

Tsiviliseeritud riikides on ametnike riigikeelne kirjaoskus iseenesestmõistetav, aga demokraatlik see ei ole, nagu välja tuleb. Sest kirjaoskamatud jäävad ukse taha, nemad on diskrimineeritavad.

Mina eelistaksin küll haritud ametnikke, muidu peaksime ühes Euroopa väikeriigi pealinna valitsuses kirjaoskamatuse likvideerimise kursused korraldama. Meil on ju valida: kas olla ebademokraatlik tsiviliseeritud riik või demokraatlik arengumaa.

Keel ei ole ainult suhtlemisvahend, vaid ka kultuuri alus. Ilma eesti keele oskuseta pole võimalik integreeruda euroopalikku kultuurikeskkonda. See aga tähendab muu hulgas euroopaliku töö-, käitumis- ja juhtimiskultuuri, samuti väärtushinnangute ning mõtlemisviisi omandamist. Kuidas edenes meie elu umbkeelse ja -meelse juhtimise all, seda peaksime meeles pidama. Sellelt, kes (keele)seadust rikkudes võimule trügib, ei tasu loota ka muude seaduste täitmist.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EDGAR SAAR, Tallinn

Kuulates telerist rahvusliku kasvatuse kongressi sõnavõtte, jäi mulle mulje, et peamisteks süüdlasteks madalas loomulikus iibes peetakse noori inimesi. Rõhk oli pandud sellele, et eesti rahval puudub vastutustunne riigi tuleviku ees, et viga on patriootlikus kasvatuses.

Kas aga ei tuleks esmane vastutus rahvuse püsimajäämisel panna Riigikogule ja valitsusele? Rahvaesindajad kulutavad oma aega kemplemistes ja lõpututes udutamistes. Aastast aastasse võetakse vastu «muudetud seaduste muutmise seadusi», selle asemel, et otsida ja leida võimalusi abistada riigi tugisammast - noort peret.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

KALJU SUUR, Tallinn

Igal kevadel alustab tuletõrje võitlust massiliste kulupõletuste vastu. See on nagu võitlus tuuleveskitega, sest tuletõrjujad on selles võitluses peaaegu üksi.

Enamik täiskasvanud inimesi ilmselt ei teagi, et kulu põletamine on kahjulik. Mitte ainult tuletõrje ajaraiskamise tõttu, mitte ainult kartusest, et tuli võib levida metsadele ja hoonetele.

Kulupõletamine on kahjulik ka sellele jäätmaale, kus kulutuli süüdati. Hävinevad sealsed väärtuslikud taimed ja aeglaselt taastuvad samblikud, hävivad mõneaastased tärganud puud ja põõsahakatused, hävivad putukad, linnupesad ja hävib ka mullahuumuse pealmine kiht.

Sajanditevanune komme ale- ja kulupõletamine on kultuurriikides hukka mõistetud. Meiegi pidavat olema Euroopa riik. Kuid nendesamade massiliste kahjutulede tõttu on meil euroopalikku loodusesse suhtumisse veel ülipikk tee.

Asugem üheskoos loodust kaitsma, see on ettepanek haridusministeeriumile, muudele kasvatusorganisatsioonidele ning ka kõigile lastevanematele.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996