Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
LAURI VAHTRE
,
Lauri Vahtre on Isamaaliidu fraktsiooni liige Riigikogus.
Maareformi seaduse parandamine on lõpusirgel.
17. aprillil olekski see peaaegu lõpule viidud, kui Reformierakond ja maaerakonnad poleks otsustanud jõuda imetabasele kokkuleppele: jagada Eesti ära. Teile linnad, meile maa ja külad. Iseenesest päris kena kokkulepe, millest paljudel inimestel rohkesti kasu ja rõõmu on. Ainuke viga seisneb selles, et maa erastamise sooduskoefitsientide ülihelde jagamine devalveerib EVPsid ja selles pole kindlasti süüdi ei Isamaaliit ega Liia Hänni.
Nimetatud kokkuleppe vormistamise lükkaski maareformi seaduse parandusseaduse vastuvõtmise maikuusse. Loodetavasti ei hauta vahepeal välja mõnd veelgi paremat plaani, näiteks et soodustatud soodustused asendada hoopis tasuta jagamisega.
Seegi oleks ju päris vahva, aga lubage siinkohal rõhutada, et sugugi mitte kõigi jaoks. Eriti valusalt on löödud tagastatavate majade üürnike pihta. Nendel ei ole krunti, mida soodustatud koefitsiendiga erastada, nendel on ainult pakk EVPsid, mille väärtust lõpmatu soodustamine aina alla kisub.
See oli talunike ja majaomanike kokkulepe üürnike arvel. Palun kokkuleppijaid edaspidi mitte pasundada sotsiaalsete pingete leevendamisest. Ent midagi pidid ju saama ka ühistud, endised kolhoosid. Ja saidki. Selleks on võimalus oma kasutuses olevaid maid, mida ei tagastatud ega erastatud piiratud enampakkumisel, saada pikaajalisele ja soodsale rendile. Nimetatud klausliga pidurdub kinnisvaraturu teke oluliselt.
Et tegemist on küünilise grupihuviga, ilmneb järgmisest tõsiasjast. Maa piiratud enampakkumisel erastamisele seatakse kindlad piirid, põhjendusega, et Eestis ei tohiks tekkida mõisaid.
Hirm mõisa ees on sama paaniline ja sama totter kui mõningates peades lokkav hirm Hansapanga või mõne teise suvalise panga ees. Tänapäeva mõisas ei anta talumehele tallis vitsa ja ei vahetata tema lapsi hurdakoerte vastu. Tänapäeva eduka mõisa sulane elab paremini kui hingevaakuva ühistu liige.
Samas pole ette nähtud mingeid pingeid maa rentimisel ühistuks moondatud kolhoosile.
Niisiis: erasuurmaavaldus on paha, kollektiivne suurmaavaldus (viigileheks sõnake «rent») on hea. See kokkulepe sõlmiti kõigi nende arvel, kes tahaksid (linnast) maale tulla, omale avalikul enampakkumisel maad osta ja seal midagi tulutoovat tegema hakata. Nad ei saa, sest rentnik on ees ja avalikku enampakkumist ei tulegi.
Siin tekib küsimus, kuidas võis Reformierakond sellisele kokkuleppele minna. Kas tõesti loodetakse, et linnas on võimalik liberaalne turumajandus, kui maal valitseb kolhoosikord? Või kuidas peaks kollektiivmõisate konserveerimine meeldima ühele nutikale ja töökale taluperemehele? Ja lõpuks üks probleem, mis on valusam kui esialgu paistab. Seaduseelnõus seisab, et oma krundi võib täies mahus EVPde eest erastada vaid Eesti alaline elanik, teised maksku rahas. Järelikult: küll Eestis elav mittekodanik, aga mitte välismaal elav Eesti kodanik ehk väliseestlane. Väliseestlasel võib EVPsid olla siis, kui ta on saanud kompensatsiooni, muul juhul peaks ta neid enne ostma ja see tõstaks EVP hinda.
Kuna aga Riigikogu «Mõõdukate» ettepaneku, mida toetasid isamaaliitlased, et mister MacTamm võiks olla vähemalt võrdne kohaliku Ivanoviga, maha hääletas, ei hakkagi ta neid ostma.
Põhjendus lihtne: väliseestlasel raha nagu raba, las maksab halja rahaga.
Küllap ta maksabki, aga hinge jääb mõru küsimus: milleks olla Eesti kodanik, kui Eesti seadusandja asetab mittekodaniku minust paremasse olukorda?
Kas varsti tuleb selline kord, et väliseestlane peab teatripileti eest maksma rohkem kui Eesti alaline elanik? Tal ju raha laialt? Ning eriti kiuslik küsija võiks jõuda probleemini, kas pole see mitte Eesti NSV, mis nõndamoodi tasahaaval ellu ärkab - just nõnda, nagu on ellu ärkamas NSV Liit.
Seda, et Ivanov Eestis elades tööd tegi ja vaeva nägi, me tunnistame. Aga seda, et ka MacTamm välismaal elades Eesti heaks palju aega ja raha kulutas, me justnagu ei märka.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KÜLLO ARJAKAS, Ajaloolane Küllo Arjakas on Keskerakonna peasekretär.
III rahvusliku kasvatuse kongress kujunes oma esinejatelt ning osavõtjaskonnalt igati esinduslikuks ürituseks.
Kongressi eel ja veel enne avasõnu oli nii mõnelgi tulijal teatavaid kahtlustusi - milleks üldse selline üritus, kes seda ülepea korraldavad, milline on väljund jne. Mõni kartis, et ta on sattunud kunagise ideoloogiaaktiivi uuele nõupidamisele, sest tookordne EKP vaimus «kasvataja» osutus nüüd «rahvuslikuks kasvatajaks», liiatigi veel samas saalis.
Aga kuna oli teada, et president peab avaettekande, et kõnelevad valitsusjuht ja välisminister ning terve rida tuntud haritlasi, siis tuli ikka kohale tulla. Pealegi jagus kuulajale sekka linnapäid ja maavanemaid, kõrgkoolide rektoreid ja tegevpoliitikuid, teadlasi ja literaate, lisaks õpetajaid ning koguni paar-kolm koolinoort. Kongressi korraldamise idee peaks kuuluma kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektorile Andres Kollistile, kes pakkus kava välja ühes telesaates. Ettevõtmist toetas Eesti Keskerakonna kolmas kongress ja toonase Isamaa volikogu. Ühele erakonnale oleks kongressi korraldamine käinud üle jõu, teisalt oleks ettevõtmine aga omandanud - või teiste poolt külge pandud - erakonnapoliitilise sihituse, mistõttu jäänuks asi nõrgemaks.
Nii pakuti kogu üritus välja 1995. aasta algul peetud erakondade liidrite kolmandal tippkohtumisel, mille järel moodustus üheksaliikmeline kongressi korraldustoimkond. Sinna kuulusid kandvate jõududena Aimar Altosaar, Märt Kubo, Andres Kollist, Jüri Estam jt., kes kõik kuuluvad erinevatesse poliitilistesse jõududesse, ning mõistagi lisaks erakonnaväliseid tegijaid. Enam kui aastapikkune eeltöö realiseerus III rahvusliku kasvatuse kongressiks. Nii möödaniku kongressidel kui äsjasel on nii negatiivseid kui positiivseid ühisjooni. Probleemide püstitus on kolmel kongressil jäänud üldiseks ja sellest johtuvalt jäid III kongressi ettekanded, veel enam aga sõnavõtud väga erinevaks. Alates professionaalsetest kuni populaarseteni. alates populistlikest ilukõnedest kuni professionaalse kretinismi piirimaile, teemakohastest ja teemast täiesti mööda.
Kui varem oli aktuaalne iibeteema, siis nüüd rõhutati - küllap me ka Euroopa Liidu ära lammutame nagu ühe teise liidu. Kui varem räägiti üldiselt spordi tähtsusest, siis nüüd kuulati arvamusi ida-aafriklaste lihaskiududest ning Etioopia eranditest.
Nii varem kui ka nüüd sattusid tugeva surve alla kooliprogrammid: kes tahtis lisada sinna arvutid, kes kristliku usuõpetuse, kes loodushoiu, kes kindlasti peale tunde veel skautliku tegevuse. Muuseas, nimetatud täiendused on kõik viimaselt kongressilt, ehkki osalt kõlasid ka aastakümneid tagasi.
Kui 1927. aasta kongress oli teemakäsitluselt ulatuslikum ja 1935. aasta oma mõneti kitsam, siis äsjane üritus oli sellest süntees. Kui 1927. aasta oma oli korralduslikult ühiskondlikum ja 1935. aastal pisut riiklikum, siis selleski suhtes oli III kongress kui süntees. Kindlasti aga nii esinejate kui kuulajate tasemelt ja osavõtjate arvukuselt ületas III kongress mõlemad eelnevad.
Ühendav on ehk veel seegi, et I kongress peeti omariikluse saavutamise seitsmendal aastal, pärast majanduslike ja poliitiliste olude teatavat stabiliseerumist. Mõneti ka sarnase probleemideringiga III kongress toimus pea samal ajal pärast omariikluse taastamist. Kuidagi sarnane on lisaks veel asjaolu, et varasemate kongresside järel piidus ajakirjandus vaid toimunu refereerimisega, ja nii ka nüüd. Ometigi peaksid teemad ja tõstatatud küsimused olema tähtsad ning kongress mingil moel ka virgutama vastavaid mõttesuundumusi.
Ilmselt tuleks tulevikus mitte orienteeruda sedavõrd kestvale plenaartööle suures saalis, vaid kitsamatele töösektsioonidele, vastavalt teemadele. Arvatavasti tuleks üritada keskenduda kitsamale problemaatikale ning põhiliste mõistete eelnevale defineerimisele.
Kindlasti peaks olema korralduslikult ette nähtud teatav filter, eriti saalist esiletulevatele kõnelejatele. Sest 20. sajandi lõpul ei peaks autoriteetne saal küll kuulama kellegi dekoloniseerija targutusi teemal, et abort tuleks põlisrahva esindajail seadusandlikult keelata ja samas lausa riiklikult soodustada aborte siinelavatel võõrastel. Alati on seda tüüpi kongressidel oluline väljund - kellele räägitakse, mis nüüd peaks muutuma ja kes selle peaks ära korraldama ning ka kinni maksma. Mõni kõneleja nentis, et saalis on ülekaalus juba hallikad pead, noored aga otsivad oma kohta turumajanduses ega hooli rahvuslikust kasvatusest.
Õhku jäävad üleskutsed järjekordse riikliku programmi või komisjoni ning mõne uue riigiasutuse ellukutsumiseks või kooliprogrammi täiendamiseks. Väljundina tulev kõnekogumik on kindlasti väga vajalik mõnele tulevikuajaloolasele, päris vajalik osavõtjatele ja üpris vajalik mõnesajale huvilisele.
Kuidas ja mis kombel aga aktualiseerida rahvuslikku kasvatust?
Lähemast möödanikust jääb kindlasti suureks eeskujuks loomeliitude aprillipleenum ja selle järgnev mõju ühiskonnale. Paraku ei suuda sama fenomeni enam korrata. Pleenum oli omal ajal väga hästi ajastatud ning protsessid ühiskonnas andsid toimuvaks vajaliku tonaalsuse.
Ehk on lootust kokku koguda nö. kriitiline mass autoriteetset rahvuslikku hallollust, et selle kaudu mõjutada riigieelarvet soovitavas suunas, ja rahvuslikku kasvatust silmaspidavas? Kahtlane, liiatigi saaks mõjutada ja muuta alles 1997. aasta riigieelarvet, aga see tundub olevat nii kaugel.
Kui aga rahvusliku kasvatusega seotud küsimused jäävad püsima ja vastuseid ootama, siis oli korraldustoimkonna arvates kongress oma ülesande täitnud. Sellega tuleks nõustuda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kogunud KAIDO JAANSON
«Nälg ja omavalitsus on sobitamatud.» Aldous Huxley (1894-1963)
«Mida me tahame oma mängukirega? Usume, et päästame oma lipitud-lapitud reformidega isamaa? Usume, et me võime oma rahvuse tulevikku kindlustada, kui me oleme jätnud rajamata tulevase hoone aluse?» Lajos Kossuth (1802-1894), Ungari vabadusvõitleja ja riigimees
«See, kes tunneb ainult üht religiooni, ei tea midagi.» Max Müller (1823-1900),saksa-inglise keeleteadlane ja usundiuurija
«Kord, hierarhia, distsipliin!» Benito Mussolini (1893-1945)
«Kui nad tahavad rahu, peaksid rahvad vältima nõelapisteid, mis eelnevad kahuripaukudele.» Napoleon Bonaparte (1769-1821)
«Venemaal muutuvad sõjaväelased harva eraisikuteks, vaevalt koduski.» Joseph Brodski (1940-1996)
Artikli algusesse
AADU ROOS, ettevõtja, Viljandi
16. aprilli «Aktuaalses kaameras» räägiti Dvigatelist. Erastamisel müüdi Dvigatel Eesti firmale, nüüd aga püüab väliskapitaliga firma, kes erastamisel tehasest ilma jäi, kohtu kaudu ajada tehas pankrotti, et siis ise odavalt ära osta.
Üldinimliku arusaamise järgi oleks asi järgmine: kui mina (ja miks mitte ka riik) müün midagi, olgu see krunt, hoone, auto või kasvõi kummut, siis on see minu kui omaniku asi, kellele ma müün. Ma võin jätta mõnele ostjale müümata isegi siis, kui mulle lihtsalt tema nägu ei meeldi. Ilmajäänu võib mind siunata, palju tahab, ja see on ka kõik. Ükski kohus ei võta temalt avaldust minu vastu.
Miks on meie seadused nii tehtud, et erastamisel võib iga ostust ilmajäänu hakata kohtu abil tõestama, et just nimelt temal on ostueesõigus. Ja palgata veel pankrotihalduri nagu toodud näites. Järelikult on kogu reformi ja erastamise ideoloogiasse segadused juba planeeritud. Kelle huvides? Igatahes mitte erastamise ja riigi huvides. Majanduse ja konkreetse ettevõtte suhtes on asi lihtsalt kuritegu.
Ma arvan, et Riigikogul ja valitsusel tuleks aega viitmata astuda vastavad sammud, et sellised lollused lõpeksid. Kui erastatav objekt on müüdud, olgu lool lõpp.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VALDEKO PAAVEL, Tartu
Lugesin keskmise mõnuga M. Mäe kirja Kivisilla taastamisest. Nagu tavaliselt ikka, valmistas kõige suuremat heameelt mõttekaaslase leidmine. Oleme sõprade-tuttavatega sama mõtet mõnigi kord arutanud ja leidnud selle realiseerimiseks piisavalt asjaliku.
Siiski ei tahaks Kivisilla taastamist toetada mingeid väga keerulisi kanaleid mööda ega nurgataguselt. Arvan, et Kivisilla fond võiks välja mõelda, kuidas teha kogu protseduur annetajale võimalikult lihtsaks ja atraktiivseks. Mehhanismi väljamõtlemises ei peaks küll midagi üle jõu käivat olema.
Ilmselt on märkimisväärsele osale potentsiaalsetest annetajatest oluline teadmine, et annetatud raha läheb kindlasti silla ehitamiseks, mitte aga näiteks fondi ülalpidamiseks ega mingiks muuks otstarbeks, isegi mitte raamatu trükkimiseks. Selles osas on vaja välja töötada kindlad garantiid.
Olen üsna veendunud, et lihtsa ja atraktiivse mehhanismi ning kindla garantii olemasolul pole kümne miljoni kokkusaamine Kivisilla taastamiseks eriline probleem. (Kui on, tuleks tegijaid vahetada.) Emajõgi on Tartu atraktiivsuse tõstmise üks olulisimaid ressursse. Kahjuks on see siiani praktiliselt kasutamata.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
H. TAMM, Jõgevamaa
Kaks päeva kestis Tallinnas linnameeste jututuba. Oli asjalikke sõnavõtte, kuid hoopis rohkem oli tühja juttu, mida oli ilmselt vaja ainult rääkijatele endile. See jututuba tegi ühe asja siiski selgeks: seal esinenud linnastunud tegelased on muutunud eluvõõrateks. Kellelegi ei tulnud meelde, et eestlane on maarahvas ja on olemas tänu sellele maalapile, kus ta on elanud. Mart Laar siiski toonitas, et maakoolid peaksid säilima, kuid unustas ütleda, mis on selle eelduseks.
Esimeseks tingimuseks eestlaste püsimajäämisel on talu ja küla kiire taastamine ning tegeliku peremehe ja omaniku tunnustamine. Sellega ongi juba lootusetult hiljaks jäädud, kuid veel on võimalik alustada.
Maareformi ei ole tahetudki edasi viia, seda on kohalikes omavalitsustes istuv nomenklatuur suutnud tõhusalt pidurdada, Toompea abiga muidugi. Tehakse uut maareformiseadust, aga keegi pole kuulnud, mida see sisaldab.
Meie rahva tuleviku nimel on vaja Toompeal täispööret, sinna on vaja uut ja inimsõbralikku rahvast.
Asi oleks tunduvalt parem, kui põllumajandusministeerium oleks põllumajandusest huvitatud. Seni on ta olnud vaid kõrvalseisja, ainult selleks, et oleks palgalisi kohti. See ministeerium peab enda kanda võtma kõik põllumeeste mured. Kui ta seda ei tee, pole teda kellelegi vaja.
Eestlaste kodu on siin, meil pole kusagile minna ja elu maal tuleb taastada. Seda kõike tuleb teha kohe, võibolla annaks kiire tegutsemine maarahvale veel lootuse tagasi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AILI EERMA, Viljandi
Märtsis jäid eramajades elavad inimesed ilma eluasemetoetusest. Valitsuse määrusega käesoleva aasta veebruarist peavad elanikel olema ette näidata tshekid kütte ostmise kohta. Miks neid just kaks kuud enne kütteperioodi lõppu nõutakse, on arusaamatu.
Miks peab keegi andma mulle puude ostmisel paberi, kui seda pole vaja piima, liha, või jne. korral. Kust võtavad üle 80-aastased need nüüd, pealegi kui neist paljud pole suutelised kodust väljagi minema. Kas tõesti on tekkinud arusaam, et need Siberis ja sõjas käinud ning palju läbi elanud vanurid hangivad kütet ebaausal teel?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIIT ULAS, Tallinn
11. aprilli ETV saates «Otseliin» käsitlesid riikliku elamuameti ja eluasemefondi juhid ning Hoiupanga esindaja teemat: kas ja kuidas saaks kodanik rajada eluaset ja milline on üldse riigi elamumajanduspoliitika.
Negatiivsena lasti paista riikliku või munitsipaalelamuehituse alustamist, kuivõrd see toimuks maksumaksjate arvel. See ongi nii, ainult et tulemusi hakkab ju kasutama seesama maksumaksja ise.
Samas on elamuameti enda juures töötava Eesti-Saksa elamumajanduse koostöörühma liikmed väitnud, et munitsipaalmajade ehitamine oleks vajalik kogu Ida-Euroopas, sest teisiti ei õnnestu tekitada korteriturgu. Elamuehitus loob ka juurde töökohti, edendades sel viisil majandust. Kummaline ongi, et Eesti ehitusettevõtjad pole selles suunas valitsusele mõju avaldanud. Riigi ja omavalitsuste tellimused on maailmas kõikjal au sees.
Ebatäpne on ka väide, et elamuehituse alustamist taotlevad vaid mõned üürnike ringkonnad, faktiliselt on tegemist üürnike ja omanike ühistaotlusega. Üürnike-omanike suhteid reguleerivas valitsuskomisjonis tuli see ühe põhiseisukohana esile, komisjoni juhid lubasid selle ka valitsusele edastada, kuid saates sellest ei kõneldud.
Ei kõneldud õieti sellestki, et on vaja pikaajalisi (kuni 30 aastat) ja madalaprotsendilisi laene. Noore pangajuhi kohta tuleb aga tunnustavalt möönda, et ta oli eakamatest kaasesinejatest märksa enam maa peal, kui ta nentis, et sotsiaalkorterite rajamine oleks ikkagi tarvilik. Realistlik mõtlemine on liberaalsele turumajandusele kindlasti omane.
Saates kõlama jäänud juhtmõte, et veel kauaks on eluaseme rajamine väikese protsendi jõukamate privileeg, väga paljusid kindlasti ei rahuldanud. Kohalike valimiste eel tõusevad elamumajanduse probleemid tõenäoliselt päevakorrale ja selles mõttes võisid valitsusringkonnad teha endale antireklaami.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996