Hent Kalmo

FOTO: Erakogu

Kas piiranguteta kulutamine valimiskampaaniatele rikastab «ideede turuplatsi» või hoopis ahendab seda, arutleb õigusteaduse doktorant Hent Kalmo.

Hiljuti avaldas Postimees artikli Noam Chomskylt, kes väitis, et USA demokraatia on sattunud äriilma ikke alla (PM 15.02). Ta arvustas Ameerika Ühendriikide ülemkohtu hiljutist otsust tunnistada põhiseadusvastaseks piirangud korporatsioonide poliitilistele kulutustele valimiskampaania lõppjärgus.



Oma kriitikaga poliitikat ähvardava korporatiivse raha aadressil ei jäänud Chomsky sugugi üksi. Otsus tekitas Ameerikas suurt vastukaja, sundides president Obamat vasturünnakule uue, täpsemini vormistatud seaduseelnõuga. Demokraatide (ja ka paljude vabariiklaste) seas süveneb üksmeel, et kui piirangutest tõesti loobutakse, muutuvad kõik poliitikud rikaste korporatsioonide pantvangiks.



Väide USA demokraatia allakäigust pärast ülemkohtu jaanuarikuist otsust on nii tõsine, et ajendas ehk paljusid lugejaid küsima: milles on õieti asi? Kõiki õiguslikke asjaolusid pole siin muidugi võimalik lahata.



Huvitavamad on otsuse motiivid, kuna need visandavad terve teooria raha rollist poliitikas. Juba ligi sada aastat tagasi hakkas ülemkohtus käibima teooria, mille kohaselt väärib sõnavabadus kaitsmist seetõttu, et rikastab «ideede turuplatsi» ja aitab kaasa tervet ühiskonda soosivate mõtete konkurentsile.



1970. aastatel mahutas ülemkohus selle teooria alla ka nn poliitilise turuplatsi, samastades (sõnavabaduse kaitse seisukohalt) raha kõnega. Niisiis, mida rohkem raha kulutatakse erinevate poliitiliste seisukohtade kaitseks valimistel, seda tihedam on konkurents ideede ja programmide vahel ning seda informeeritum on valija otsus. Nõnda argumenteeris ülemkohus toona.



Samadel kaalutlustel kinnitas kohus tänavu jaanuaris, et piirata äriühingute kulutusi valimistel tähendab piirata sõnavabadust. Viimast nautivat korporatsioonid just erinevate seisukohtade toetuseks raha kulutades.



Niisugune arutlus ajendaski paljusid USA poliitikakommentaatoreid kuulutama, et nüüdsest on kõik Kongressi kohad müüdavad. See väide on muidugi liialdatud. Mitmes osariigis ei ole korporatsioonide poliitilised kulutused piiratud, ometi pole raha sealseid valimisi täiesti üle ujutanud. Nende osariikide kohalik poliitika ei näi olevat rohkem ärikildkondade tallermaa kui mujal. Sellest hoolimata on ülemkohtu enamuse esitatud teooria raha mõjust poliitilisel turuplatsil vägagi küsitav.



Esiteks, kas on tõesti nii, et mida suuremad on valimiskulutused, seda enam võistlevaid ideid pääseb ringlema avalikku ruumi? Võib-olla ähvardavad poliitilised «sõnumid» reklaamimahu paisudes mingist tasemest alates hakata valijat hoopis nüristama, asendada tema arupidamisvõime instinktiivse brändilojaalsusega?



Sageli ei jõuta agressiivselt suure poliitilise reklaami hulgani mitte seetõttu, et ükski erakond seda individuaalselt sooviks, vaid võidurelvastumisega sarnaneva, kõiki erakondi kahjustava eskaleerumise teel.



Kuna jagatav hüve – võim – ei sõltu reklaamimahust, loeb erakondadele eeskätt suhteline eelis, st milline on nende kulutuste tase võrreldes teiste erakondadega. Seda laadi võidurelvastumist pole üldiselt võimalik poliitilise «kartellikokkuleppega» peatada. Nii juhtubki, et sama arv valitavaid kohti jagatakse üha suurema raha eest, ilma et keegi sellest uute ideede või millegi muu näol võidaks.



Hea näite niisuguse ülespoole keerduva kuluspiraali kohta, kus erakonnad üritavad – maksku, mis maksab – teistega sammu pidada, pakuvad Eesti riigikogu valimiste käigus tehtud kulutused. Laias laastus on need iga valimistsükliga kasvanud kahekordseks. Sama trendijoont edasi vedades võime ennustada, et 2011. aasta riigikogu valitakse juba enam kui 200 miljoni krooni eest. Võiks ju öelda, et mis siis ikka: muud kahju peale raisatud kroonide sellest ju ei sünni!



Asjad on siiski keerulisemad – viisil, mis lubab ülemkohtu teooriat «ideede konkurentsist» pidada lausa eksitavaks. Valimiskulutuste pidev kasvamine võib konkurentsi erakondade (ja ideede) vahel hoopis pärssida, kuna uustulnukad peavad poliitilisele turuplatsile pääsemiseks kokku koguma üha suurema summa. 2003. aastal sai Res Publica võimule veidi enam kui kümne miljoni krooniga.



Kui mõni uus erakond sooviks osaleda järgmistel riigikogu valimistel sama suhtelise kaaluga, peaks ta ennustatavalt leidma toetust umbes 40 miljonit krooni. See võib uustulnukatele – kes pole veel saanud tõestada toetajatele oma heasoovlikkust – üle jõu käia.



Kuid on ka teine, veelgi olulisem põhjus, miks suured valimiskulutused moonutavad poliitilist protsessi: mida suuremad on kulutused, seda suurem on erakondade tänuvõlg toetajate ees ning vajadus pühenduda ka valimistevahelise tuulevaikuse ajal päevast päeva rahalise toetuse hankimisele ja selle allikate varjamisele. Kuna seda laadi tegevus kipub silma paistma, pole tagajärg mitte üksnes kallutatud otsused, vaid ka vähenenud usaldus poliitika vastu.



Valimiskulutuste piiramisele on Eestiski aeg-ajalt mõeldud. Enamasti jääb sel puhul kõlama väide, et kuna kulutusi ei saa kontrollida, pole mõtet hakata proovimagi. Arvestades, kui palju raha läheb valimiskampaaniates – ütleme otse – lihtsalt raisku, pole see argument siiski veenev.



Piirangute ellu rakendamine võib olla raske, ikka ja jälle võib midagi kahe silma vahele jääda, mõni õiguslik lünk võib jääda sulgemata. Nii kipuvad olema asjad igasuguse reguleerimisega. On tõsi, et ka kulupiirangute elluviimine ja neist kinnipidamise üle valvamine maksab.



See ei muuda aga tõsiasja, et kulutades piirangute jõustamiseks kas või väikese murdosa sellest rahast, millega erakonnad püüavad valimistel üksteist üle trumbata, võiks poliitiline turuplats märksa parem välja näha.