Praegu toimuvast sünnib mure, * * *, * * *, * * *, Streigid on välditavad, Aktsionäride õigused on kaitstud, Venemaad on Euroopale vaja, Uued käsud Brüsselist, Kiri toimetajale, Kes jälgib õiglust?, Veel professorist ja tema mõtetest, Televisioonist nii j

MART LAAR

,

Ekspeaminister Mart Laar on Riigikogu Isamaaliidu fraktsiooni esimees.

Eesti poliitika on jõudnud kummalisse seisu. Ühelt poolt oleks otsekui olemas peaminister, valitsus ja valitsuskoalitsioon. Teisalt paistab see üha jätkuva sissisõja taustal pehmelt öeldes küsitavana.

Tavaliselt on kombeks, et võimul olevat valitsust kritiseerib opositsioon. Praegu ületavad vastuolud valitsuse sees kohati isegi opositsiooni kriitika. Näiteks on opositsiooni ja valitsuskoalitsiooni poolt valitsusele esitatud järelepärimiste hulk vaata et võrdne.

Pidev võimuvõitlus valitsuse sees ei jäta paraku aega riigi juhtimiseks. Kahjuks tuleb korrata ekspeaminister Andres Tarandi kinnitust, et «möödunud aasta võib Eesti korstnasse kirjutada». Samas vaimus jätkates võime peagi seista tõsiste probleemide ees. Küsimus pole ainuüksi valitsuskoalitsiooni juhtivate erakondade populaarsuse kiires languses. Kahjuks on koos sellega langenud nii Eesti riigi autoriteet välismaal kui ka tema enda kodanike seas, kellel on varsti poliitikast ja poliitikutest tõeliselt kõrini. Inimesi ei huvita ju see, kas poliitikud suudavad üksteist edukalt auklikuks kõmmutada, vaid see, kas nad võimul olles selle maa ja rahva heaks vähegi midagi ära teevad.

Olukorra teeb eriti ohtlikuks vastuolude jõudmine riiklikku julgeolekut puudutavate küsimusteni. Kaitseministeeriumis toimuv pole enam Eesti siseküsimus. Kui kaitseminister Andrus Öövel kinnitab Riigikogu ees, et teenistuskoerte ja kumminuiadega varustatud miilitsapolk kaitses 2. veebruaril 1988 Tartus rahvuslikku meeleavaldust julgeoleku provokaatorite eest, siis paneb see tõsiselt imestama. Terve mõistus, tegelikkus ja asjaosaliste mälestused kõnelevad küll midagi muud.

Tänase päeva tõsiasi on see, et meie partneritele Läänes tähistab Eesti kaitseministeeriumi kaadripoliitika Eesti riigi resovjetiseerimist. See omakorda tähendab, et ühel hetkel võime idast lähtuva permanentse ähvarduse ees seista ihuüksi. Võime seda tõrjuda väheneb sedavõrd, mida haralikiskuvam ja vastuolulisem on Eesti välispoliitika. Siingi on Eesti jõudnud kriitilisse seisu. Lisaks kahele välisministrile on Eestil oma välispoliitikat ajav president ning viimasel ajal sootuks uudset välispoliitilist kurssi esindav peaminister. Tiit Vähi välispoliitilisi avaldusi kuuldes paistab, et neid tehes pole ta üritanudki konsulteerida ei välisministeeriumi ega välisministriga.

Eriti kehtib see peaministri avalduse kohta Eesti delegatsiooni käitumisest Euroopa Nõukogus, mis Vähi sõnul oli Eesti huvidele kahjulik. Peaminister vihjas, et sellised vead võivad viia majandussanktsioonide kehtestamisele Venemaa poolt. Selle avaldusega muutis ta otsustavalt meie senist välispoliitilist doktriini, mille kohaselt ei tohi me majanduslike eeliste saamiseks teha Venemaale mingeid poliitilisi järeleandmisi.

Venemaa on majandussanktsioone Eesti vastu ähvardanud kehtestada regulaarselt iga paari kuu tagant alates Isamaa valitsuse võimuletulekust 1992. aastal. Eesti reageeris neile alati kinnitusega, et Eesti majandussanktsioone ei karda ning kui Venemaa soovib end kahjustada, siis võib ta seda teha. Sanktsioonid jäid kehtestamata.

Nüüd on Eesti esimest korda näidanud, et ta kardab sanktsioone. Sellega kasvab Venemaa huvi neid kehtestada oluliselt ning Eesti seisab sanktsioonidele lähemal kui kunagi varem. Tahaks loota, et need jäävad siiski sellelgi korral rakendamata. Kahjuks on peaminister aga Venemaale näidanud, mis nupule tuleb edaspidi vajutada, kui soovitakse Eestilt midagi saada. Kõik see pole enam nali. Valitsuskoalitsiooni möödalaskmised on liiga masendavad ning eksivad need, kes usuvad sellest opositsioonile rõõmu sündivat. Praegu toimuvast sünnib mure.

Võitjaid ju tegelikult pole - kaotajaks on teiste kõrval kindlasti Eesti riik ja rahvas. Vahest saab sellest ükskord aru ka valitsuskoalitsioon ning kas lõpetab kisklemise ja hakkab tööle või läheb laiali ning avab tee mitte ainuüksi uuele valitsusele, vaid ka uuele Riigikogule.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

PEEP PETERSON, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane Peep Peterson on ESDP õigustoimkonna liige.

Lisaks kultuuritöötajate juba teoks saanud streigile on avalikkust viimasel ajal informeeritud veel vähemalt kahest streigihoiatusest. Töö seiskumine raudteel või Eesti Elektrijaamas tooks kindlasti hindamatut kahju.

Mitmete Euroopa riikide ettevõtlust reguleerivas seadustikus on olemas säte, mille kohaselt suuremate ettevõtete haldamiseks mõeldud aktsiaseltsi ühte tähtsamasse juhtorganisse - nõukogusse - peavad alati kuuluma töötajate demokraatlikult valitud esindajad. Eesti seadusandja ei ole seda mõistlikku eeskuju seni järginud.

Aktsiaseltsi nõukogu, mis teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle, määrab kindlaks ka äriühingule kuuluvate ettevõtete strateegilised arengusuunad. Kõik otsused, mis käsitlevad näiteks töötajate laialdast koondamist või ettevõtte mingi osa sulgemist, kuuluvad samuti aktsiaseltsi nõukogu pädevusse. Töötajate esindaja osalemine selliste otsuste langetamisel on mõlemapoolselt kasulik.

Ühelt poolt peab nõukogul otsustusvigade vältimiseks olema käsutada maksimaalne hulk objektiivset informatsiooni, kus sisalduks ka töötajaskonna suhtumine ühte või teise lahendusvarianti. Tähtis on teada töötajate seas valitsevaid meeleolusid ja kuulda õigeaegselt kavatsetavatest väljaastumistest. Töötajate esindajate abil on võimalik anda teavet tehtud otsustest ja kujundada ettevõttesisest üldist arvamust.

Teiselt poolt aitab töötajate teadmine, et nende seisukohad ja huvid on nõukogus esindatud, vältida ettevõttesisest käärimist ja mõttetuid töötülisid. Töötajad teavad, et kui juhatus või direktsioon rikub tööseadusandlust, kollektiiv- või töölepingut, on alati võimalik pöörduda järgmise instantsi poole, kus on esindatud ka töötajad. Töötajate kaasamisega luuakse firmas psühholoogiline koostööõhkkond, mis suurendab tootlikkust ja parandab töö kvaliteeti. Aktsionäride kartus, et otsuste langetamisel võib jäme ots nende käest ära libiseda, ei pea paika. Saksamaal on teatud strateegilise tähtsusega tööstusharudes kehtestatud nõue, et aktsiaseltsi järelevalvenõukogu peab 50% ulatuses koosnema töötajate esindajatest. See on aga vaieldamatult Euroopa suurim esindusnõue ja meile ilmselt ebapraktiline.

Üldjuhul on nõukogus siiski ülekaalus aktsionärid ja aktsionäride üldkoosolekul valitud sõltumatud spetsialistid. Töötajatel on võimalik nõukogu otsuseid mõjutada eelkõige informatsiooni operatiivse levitamise ja lobby-tööga, aga ka kallutades oma häältekolmandikku ühe või teise otsuse kasuks.

Töötajate kaasamine annab uuel tasemel garantii ka hääleõigusega väikeaktsionäridele ja eelisaktsiate omanikele, kelle mõjujõud aktsiaseltsis ning samuti tõenäosus saada valitud nõukogusse on väike. Olemuselt on töötajate ja väikeaktsionäride huvid sarnased - tagada aktsiaseltsi stabiilne areng ning vältida juhtkonna võimalikke kuritarvitusi. Mõlemate huvid on suunatud tasakaalukusele. Esimeste aktsiaseltside asutamise üheks mõtteks sajandialguse Euroopas oligi aktsiate emiteerimine eelkõige ettevõtte töötajatele.

Nagu enamikul Eesti probleemidest, on ka sellel oma rahvusvaheline aspekt. Juba paar aastat on Euroopa Liidus käinud vaidlus direktiivi üle, millega mitmed Euroopa mandririigid eesotsas Saksamaaga püüavad muuta töötajate kaasamise aktsiaseltside juhatustesse kohustuslikuks kõigile Euroopa Liidu liikmesriikidele. Vastava direktiivi vastuvõtmist ennustatakse juba käesoleval aastal.

Eestil on põhimõtteliselt võimalik valida, kas tuua töötajad aktsiaseltside nõukogudesse juba praegu või oodata, kuni selle ettekirjutuse teeb EL. Eeldades, et Eesti varem või hiljem ELiga ühineb, on odavam kehtestada vastav säte juba praegu, kui ettevõtlusreform on veel lõpule viimata. Aktsiaseltsi põhikirjade järjekordne ümberregistreerimine, kui muudatust ei võeta vastu poolteise aasta jooksul (1. septembril 1997 lõpeb äriühingute ümberregistreerimise tähtaeg), tekitaks asjatult paksu verd ja tooks kaasa mõttetuid kulutusi nii firmadele kui riigile. Äriseadustiku alusel on praeguseks end ümber registreerinud vaid tühine osa aktsiaseltsidest.

Töörahu ettevõttes sõltub väga palju sellest, kui tihedad on töötajate ja tööandjate kontaktid. Partnerite vahel, kes teineteist tunnustavad ning arvestavad teineteise vajadusi ja püüdlusi, on tülid ja arusaamatused välditavad. Nii ei teki ka vajadust korraldada äärmuslikke ja majanduslikult kulukaid streike.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ROBERT VILL, Tuleviku Eesti Erakond

Seebimullina lõhkes Eesti poliitikute müüt, et sellist maad nagu Venemaa, kus nii jõhkralt rikutakse inimõigusi ja tallatakse jalge alla Euroopa kehtivaid demokraatia põhiprintsiipe, ei võeta Euroopa Nõukogusse.

Arvata võib, et Venemaa vastuvõtmine Euroopa rahvaste perre oli sundkäik, kuna maailmas on käivitumas protsessid, mis liiga otseselt riivavad õhtumaa riikide huve.

Läänes saadakse aru, et kurjuse impeeriumi mootor töötab ning Venemaa integreerumine Euroopasse ei tule kõne alla niipea, kuid valik siiski tehti. Muidugi on selle taga kõigepealt majanduskaalutlused. Venemaa ääretu turg Euroopas seisma jäänud kaupadele ning lootus ette jõuda Jaapani, Ameerika ja miks ka mitte Hiina konkurentidest ahvatleb ning sunnib silmi sulgema. Kuid tundub, et isegi see ei ole peamine. Veel olulisem on Euroopale näha Venemaad taas kui kilpi rahutu Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia ning üha võimsamaks paisuva Hiina ees. Liites Venemaa Euroopaga, loodetakse sulgeda maismaapiir Euroopa ja etteaimamatult käituva Aasia vahel. Eriti hiinlaste liikveleminekut ennustatakse juba ammu.

Euroopa riike on tabanud massiline immigratsioon Aasia ja Aafrika riikidest. Demograafilise plahvatuse ülejäägid imbuvad arenenud riikidesse ja selle armee sissetungi vastu ollakse võimetud. Miski ei ennusta, et see tung hakkab kahanema, pigem vastupidi. Ka kliimamuutused võivad sellele protsessile kaasa aidata.

Oma rahvusliku iseärasuse kadumine ja lahustumine teistest kultuuridest pärit tulnukate hulgas ehmatab Euroopa rahvaid. Esialgu on muulasi pisut üle kümnendiku. Kuid varsti ei ole see enam nii. Lääne poliitikud tegutsevad lähtudes just sellest perspektiivist. Strasbourg’is ohverdati Balti riikide huvid, sest suurel Venemaal on täita hoopis olulisem roll. Sellest tingituna võib oletada, et juhul, kui Venemaa soovib liituda ELiga, on see vaid aja küsimus.

Kui palju on tekkinud olukorras mänguruumi Eestil? ENis tekkis hääletamisel olukord, kus Eesti delegatsioon tegi ennast narriks. Et selliseid situatsioone vältida, on mõistlik mitte olla seal, kus on Venemaa, või seal, kuhu ta võib tulevikus kuuluda. Zhirinovski lubas Strasbourg’is Euroopale demokraatiat õpetada. Tehku seda, kuid meie peame sellest eemale hoidma.

On sümptomaatiline, et taasiseseisvunud Eesti riigi juhid kordavad Nõukogude okupatsiooni ohvriks langenud Eesti riigitegelaste vigu. Päts, Laidoner jt. ei arvestanud kitsas ringis tehtud, kuid kogu riiki ja rahva saatust mõjutavate otsustega rahva tahet. Suruti maha Vabadussõja vaim ning lõpuks hävis ühegi lasuta Eesti riik. Eesti praegused juhid tegutsevad sama stsenaariumi järgi. Valitsus ja Riigikogu on kindlalt otsustanud, et Eesti koht on ELis, küsimata, mida arvab sellest eesti rahvas. Taas tahetakse meid vana trikki kasutades seada sündinud fakti ette.

Eesti ei tohi jääda isolatsiooni. Arvan, et meie eesmärk peab olema esiteks Eesti, teiseks Euroopa, kolmandaks maailm. Raske on mõista, kes keelab Eesti juhtidel oma peaga mõtlemast, et vältida neid rumalusi, mis tehti ja jätkuvalt tehakse riigi reformimisel. Kas ELi tiiva alla minekut taotletakse selleks, et hiljem oleks võimalik öelda: rumalad käsud on tulnud Brüsselist.

Keegi võõras ei tule meie kodu korda tegema. Pätid peame ise türmi pistma ja mõrtsukatega toime tulema. Kui keegi õpetab meile ja ütleb, et surmanuhtlus on kurjast, siis võtku siinsed kaabakad ise oma leivale.

Seadusloome peab soodustama Eesti riigi arengut, seepärast tuleks teostada Reformierakonna eelnõu, mis taotleb ettevõtlusele maksusoodustusi. Väljapakutud dokument ei loo Eestis maksuparadiisi, kuid just selles suunas peame mõtlema ja tegutsema.

Artikli algusesse

AADU RAST, Tallinn

On juhtunud nii, et möödunud viiekümne okupatsiooniaasta jooksul, vaatamata igasugustele sotsiaalsetele kataklüsmidele, on mõnede inimeste maine vara täiesti juhuslikult alles jäänud. Narva hävitati täielikult, Tallinn suurelt osalt koos sadade elanikega jne. Neile sai osaks ränk ülekohus.

Elu ei saa keegi tagasi anda. Maise vara küll. Õigusjärgsete omanike liit leiab (PM, 17. veebruar), et omanikud peavad oma vara tagasi saama. Miks ka mitte. Pealegi on omand kaitstud rahvusvahelise õiguse normidega. Hävinud vara omanikud peaksid saama kompensatsiooni vara eest. Kelle käest? Kelle arvelt?

Süüdlaste käest. Nõukogude võimu ja sõjasüüdlaste käest, kes meie maad, vara ja rahvast hävitasid. Saksamaa — küll mitte see, kes sõda pidas - maksab näpu otsast mõnedele üksikutele toitja kaotanutele. Venemaalt ja kommunistidelt võime saada vaid uued ahelad. Kuid üritama peaksime siiski, et nood ei arvaks, nagu oleks neile midagi kingitud.

Mõnede vara on alles hoitud. Ilmselt tuleb vara alleshoidmise ja teinekord ka rohkendamise eest midagi ka maksta. Pean kohatuks, et nüüd tuleb omanikele veel kingitusi teha. Eelmine Riigikogu otsustas, et nn. obrokimaa rentijatele antakse nüüd see rendimaa muidu nende omandusse, klausliga, et nood oleksid selle okupatsiooni olemata möödunud viiekümne aasta jooksul välja ostnud. Mõned küll, aga valdavalt mitte. Paljud oleksid pankrotti läinud. Niisugune on arenguseadus.

Ja pealegi oleksite peale ei tohi seadusi teha. Aga kes jälgib õiglust?

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

V. SÖÖT, Harjumaa

Argumenteeriksin oma mõtteid («Professori mõtetest», PM, 16. veebruar) seoses professor Leetsari artikliga. Vlady Kellik arvab mind eksivat («Professori toetuseks», PM, 22. veebruar), et professori võimuses on pakkuda imerohtu maaelu tõbede ravimiseks. Imerohtu vahest tõesti pole, retsepte aga küll. Ja neid retsepte, s.t. artikleid ajakirjanduses on Leetsar kirjutanud kümneid ja kümneid. Ja kõik soovitustega, kuidas viia suurmajandid üle tänapäeva nõuetele ja tingimustele. Muidugi parimate soovidega. Leidmata aga valitsus(t)e toetust, ongi põllumajandus nüüd seal kus ta on.

Inimene olevat hiirtest targem. Aga neid, hiirinimesi, kes ei näe labürindist väljapääsu, on maal juba üle viiekümne tuhande. Need on inimesed, kel pole tööd. Mõne arvates ei oskavat või tahtvat nad seda tehagi. Mõni tõesti! Aga miks siis pole 46 Riigikogu eelmise koosseisu liiget tänini tööle läinud? Tööd leida, nagu kirjutas endine riigikogulane Kirill Teiter, olevat ülimalt raske. Kui isegi sellised inimesed on probleemi ees, mis siis kusagil külakolkas olijaist rääkida.

Leetsari sõnul vajatakse uut majanduspoliitikat. Kui professor on jõudnud sellise tõdemuseni, siis peaks ta ka kaardid avama. Vastasel korral mõjuvad need sõnad maarahvale tõesti ehmatavalt. Ja ainult süvendavad teadmatust. Kellik kardab, et kui maainimene viskab püssi põõsasse, siis kujuneb uus maaelupoliitika sama eluvõõraks kui vana. Tegelikult on aga nii, et seda püssi ju polegi enam maarahva käes. Poliitikud on selle ammu oma kätte rabanud.

Maaelu homne päev on südamemureks meil mõlemal. Mis sellest, et Leetsari mõtetesse suhtume erinevalt.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

REIN LANG, KUKU TV

1992. aastal Raadio KUKU avamisel ütlesin, et AS Trio kavatseb avada ka teisi raadio- ja telejaamu. Koos Interneti tulekuga arendame oma meediaprojekte ka seal. Ideed KUKU TVks on aga olnud pidevalt.

Ja ennäe! Riik kuulutab välja avaliku konkursi just sellise saatevõrgu kasutamiseks, mis võimaldaks unistuse teoks teha täna. Oma saatjaid ei jõuaks täna ehitada, aga riigi käest rentida nagu jõuaks. On partnerid, kellega teha, ja kujutlus, kuidas teha. Konkureerime - nii nagu seadus ette näeb! Ja ühtäkki saadki teada, et oled avantürist, altkäemaksuandja, sulle on tehtud parteiline ülesanne varjata Reformierakonna kuritegusid ja nii edasi.

Minu nägemus televisoonist ei kattu päris kindlasti ei ministri ega konkurentide omaga. See nägemus on tekkinud viimase viie aasta jooksul maailmas ringi liikumise ja tohutu hulga kirjanduse lugemise tulemusel. 21. sajandi künnise televisioon on interaktiivne suhtlusvahend - meedia selle sõna otseses tähenduses. Miljonilise rahva puhul on uue põlvkonna televisioon ülimalt spetsiifiline. Selline televisioon kujuneb osaks üleüldisest kommunikatsioonisüsteemist, mis on juba muutnud põhjalikult ameeriklaste elu ja muudab ka meil, küsimus on ainult, millal. Seebiooperid ja Miki-Hiir (loe: Otto-Triin) on hoopis teine teema.

Telekommunikatsioonide valdamine on riigi ja rahva konkurentsivõime seisukohast strateegiline küsimus. Kas Eestis leidub neid, kes riigi lubatähe olemasolul alustaksid teleäri? On küll. Nutikaid välismaalasi, kes samuti seda teha tahaksid, on hulgi. Kellele anda võimalus? Pikantseks muudab olukorra see, et lubatäht on tasuta ja rahalist enampakkumist ei korraldata.

Otsustama peaksid poliitikud, nende otsuses peegeldub rahva tahe - ka see tahe, millisena soovitakse oma riiki ja rahvast näha kümne aasta pärast. Paraku ei valda tänane Eesti otsustaja teemat ega suuda hõlmata otsuse all olevat objekti. Ja nii antaksegi võileivahinna eest või päris muidu ära.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS SELIRAND, Hiiumaa muuseumi direktor, arheoloog, muinsuskaitseinspektor

Et minu lapsepõlv on Viljandiga tihedalt seotud ning kahel hooajal olen arheoloogina uurinud Jaani kiriku kõrval olnud frantsiskaanlaste kloostrit ja Riia väravat, arvan endal olevat õiguse ka veetorni kaitsta.

Viljandi vana veetorn on üks linna sümboleid. Veetorn on linna silueti loomulik ja silmapaistev osa nii joonistustel, maalidel, fotodel kui tikutoosietiketil. Seetõttu on mulle arusaamatu Vahur Malmre raevukas tigedus veetorni taastamise vastu. Ometi nimetab temagi torni sümboliks - inetu sümbol, saamatu pudrunui. Ka inetu sümbol on ikkagi sümbol, pealegi olen kindel, et tavaromantik ehk turist ei pea seda üldse inetuks.

Minu meelest on üks Eesti esimesi veetorne pagana lustakas nui raekoja platsi veeres. Iseasi on lift, mida vajavad vanad ja invaliidid, tervele inimesele pole jooks treppi mööda 30 meetri kõrgusele muud kui lust ja rõõm, mille kroonib vaade torni tipust. Torni tehnilist seisukorda võin vaid arvata ja leian, et esialgne konserveerimine ei ole sugugi hirmkallis, restaureerimiseks on rotarid ju hakkamas, neilegi on torn sümboliks.

Torn-vaatetorn-kohvikule leiaks kindlasti rentnikke, miks mitte omanikke. Kui rotarid ei osta, tuleb leida keegi teine, mitte tingimata linn või rahvas. Lihtsalt eraomanik, kes teeb ja saab. Kasutada on ka muinsuskaitse, s.o. riigi abi.

Viljandi on üks Eesti turismipärle, seetõttu vajab ta kõiki oma erisusi ja vaatamisväärsusi, millest veetorn sugugi vähetähtis pole. Ärge lammutage vana veetorni veel...

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAANUS MÄGI, tudeng Paidest

Umbes pool aastat tagasi oli Eesti raadiojaamadest tihti kuulda MC Leo laule, mis erinesid tavalistest Eesti diskorite vaimuvaestest lauludest oma hea paroodia välgatuste poolest. Nüüd, kui helistasin Tartu Päikeseraadiosse, et tellida tema lugu «Soovipäikese saatesse», vastas mulle meeshääl, et igasuguseid nende raadio ka ei lase. Vastus küsimusele, miks ükski Eesti raadiojaam MC Leo lugusid ei lase, oli samasugune.

Kas Eesti raadiodiskorid on organiseerinud ringkaitse oma liigsuure ego kaitseks? Ilmselt oli tõde mõnel diskoril liiga valus kuulata, sest MC Leod pole pärast tema lugu «Ainult lollus vaid (võib kuulsaks teha meid)» kuskil kuulda.

Ja mõttetühi mulin ja müts jookseb ikka raadiotest edasi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

,

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996