Igor Taro: Ameerika pigistamine

Praha lossis, kus START-lepe allkirjad saab, käis eile tippkohtumise ettevalmistus. Foto: AFP/SCANPIX

USA-Vene tuumalepe pole suunatud niivõrd arsenalile, kuivõrd osaliste pikemaajalistele poliitilistele eesmärkidele, kirjutab analüütik Igor Taro.

Strateegilise ründerelvastuse piiramise lepe, mille USA ja Venemaa täna allkirjastavad, ei too kaasa läbimurret. Pigem saab selleks märk edasisele tegevusele, mille eesmärgiks on kummagi poole elulised huvid.

Meie idanaabri Venemaa elulised huvid on ikka peamiselt tema enese vahetus lähedusese ehk seal, kus ühes reas kunagiste liiduvabariikidega asub ka Eesti.

Meil siin Eestis on unikaalne võimalus tunda end alati puudutatuna, kui Moskva kõneleb oma ajaloolistest geopoliitilistest huvides postsovetlikus ruumis, Ida-Euroopas või lihtsalt «lähivälismaal».

Ja täna Prahas sõlmitaval tuumarelvade piiramise lepingul võib tulevikus olla suurem tähendus nende määratluste alla käivale regioonile kui piiratavatele lõhkepeadele ja kanderakettidele.

See lepe võiks olla nii USA-le kui Venemaale heaks alguseks niinimetatud suure kokkuleppe sõlmimiseks, mida Moskva oma «ajalooliste» huvisfääride kaotuse kartuses nii väga ihaldab. Ka USA-l on seoses Venemaaga ootusi, mis on seotud küll geograafiliselt muude kohtadega, kuid mille suhtes pole Washington suutnud Moskvat varem veenda.

Vaatamata sellele, et Venemaa eelmisel riigipeal Vladimir Putinil kinnistus suhtluses oma Ameerika kolleegiga sõnapaar «sõber George», peab suur osa Vene võimueliidist võimaluste akna avanemiseks just vana «sõbra» väljakolimist Valgest Majast ning demokraat Barack Obama võimuletulekut.

Milliseid lootusi teatud Moskva ringkonnad reset-poliitika väljakuulutamise osas hellitavad, võib aimata Venemaa välis- ja kaitsepoliitika nõukogu 40-leheküljelisest ettekandest, mis oli koostatud nõukogu esimehe Sergei Karaganovi toimetamisel läinud aastal järjekordse Valdai-klubi kohtumise tarbeks. Pisut oli selles dokumendis juttu ka tuumarelvade piiramisest.

Mitmed eksperdid Eestis ja mujal juba on maininud, et START-lepe on iseenesest rohkem Obama kui Medvedevi huvides. Obamal ju olla tarvis kuidagi välja teenida talle Nobeli rahupreemia andmisega tehtud au. Lisaks kulub USA-le ära üks positiivne märk oma diplomaatiliste saavutuste reale.

Venemaal on tunduvalt vähem tõsiseid argumente, miks hoolida tuumarelvade piiramisest. Kui rahvusvahelisel tasandil on USA ja Venemaa huvid ühtsed, mis näiteks puudutab tuumarelvade leviku tõkestamist, siis rahvuslikul tasandil on otse vastupidi.

Eelmainitud ettekanne ütleb selgelt välja, et tuumaarsenali jõuline piiramine pole sugugi Vene riigi huvides. Just tuumarelv moodustab praegu Venemaa julgeoleku ja suveräänsuse garantii alustala. Kui venelased pidasidki Prahas täna sündivat lepet võimalikuks, siis ainult seetõttu, et see ei too endaga kaasa eriti tuntavaid tagajärgi. Oluline oli protsess iseenesest.

Veel läinud aastal ennustas üks Venemaa kaitsepoliitika vaatlejaid Aleksandr Golts, et Kreml on äärmiselt huvitatud just nimelt võimalikult pikkadest läbirääkimistest. Strateegilise ründerelvastuse küsimus oli Obama administratsiooni teadlik valik, sest see on valdkond, kus USA ja Venemaa on suhteliselt võrdsed.

Ameeriklased võisid loota, et nende Moskva kolleegid tunnevad end mugavamalt, kui uus lehekülg pööratakse just seal, kus nad ei pea tundma alaväärsuskompleksi. Läbirääkimiste järgus oli Venemaa ja USA riigipeal 15 otsekontakti leppe oluliste küsimuste kooskõlastamiseks, neist üheksa telefonitsi.

See oli suurepärane võimalus tunda end nagu vanadel headel aegadel, maailma võimsama riigi võrdse vastasena. Sellega iseenesest piirdubki Praha leppe kitsam tähendus.

Julgeoleku seisukohalt jääb selle dokumendi mõju küllalt kesiseks. On küllaltki selge, et juba ühe-kahe tuumapommi jõudmine Ameerika suuremate linnadeni on piisav tagamaks, et ükski selle riigi president ei katseta tuumaheidutuse toimimist praktikas.

Venemaale on jäädavaks enesedistsipliini allikaks tema valuutareservid ning riigi rahaeliit, millest suurema jao vara ei asu mitte koduses Hoiukassas, vaid sealpool kujuteldavat kunagist raudset eesriiet, kuhu soojema päikese alla on end koolitama rännanud nende võsukesed.

Tegelikult on leppe koostajad ise tunnistanud selle kõlbmatuks juba enne allakirjutamist. Obama uus tuumadoktriin nägi juba START-leppes fikseeritud piirmääradest edasi liikumist. Samas on Moskvalegi selge, et Obama tuumavaba maailma mõte ühes selge ülekaaluga tavarelvastuses ei ole päris see, mida kahepoolse piiramise vaim peaks endas kandma.

Vahetult enne allakirjutamist märkis Venemaa välisminister Sergei Lavrov Moskvas pressikonverentsil, et kuigi tema riik toetab tuumarelvastuse järkjärgulist vähendamist, ei tohiks selle asemele tulla muud «destabiliseerivad tavalist tüüpi relvasüsteemid».

Leppe laiem tähendus seisneb selles, et Moskva jõuab tagasi Washingtoni strateegiliste partnerite orbiidile. Ajakirja Russia in Globar Affaris peatoimetaja Fjodor Lukjanovi sõnutsi väljendub see selles, et Lähis-Idas ja USA strateegiliste huvide piirkondades Aasias võib Venemaa mängida kui mitte võtme-, siis vähemasti tähtsamat rolli kui näiteks Prantsusmaa või Saksamaa.

USA-le on oluline Moskva igakülgne tugi näiteks sellistes küsimustes nagu Afganistan, Lähis-Ida konflikt, Iraani tuumaprogramm, Põhja-Korea. Moskva sooviks seevastu otsustavat sõnaõigust Euroopa julgeoleku süsteemis (NATO laienemine) ning «Vene-vastaste meeleolude» toetamise lõpetamist USA poolt niinimetatud ajalooliste huvide sfääris, milleks on postsovetlikud riigid, eriti Ukraina ja Gruusia.

Venemaa kartused selles osas on põhjendatud, sest just eile oli Moskvas president Medvedevi patroneeritavas Venemaa Kaasaegse Arengu Instituudis arutlusel uue võimaliku kriisilaine stsenaarium ja mõjud Venemaa lähiümbrusele.

Kui see peaks lähema kümne aasta jooksul tulema, jäävad pinnale vaid efektiivse riigijuhtimise ning mitmekesise majandusega tegijad. SRÜs võivad aga potentsiaalsed tekkida uued mõjukeskused Kasahstani või Ukraina näol. Nii et Kremlil on, mille üle mõelda.

Maailma ajalehed obama tuumapoliitika ülevaatest ja start-leppest

The New York Times

President Obama on küll ilukõneliselt rääkinud tuumavabast maailmast, kuid seda lennukat ambitsiooni pole võimalik saavutada ei tema ametiajal ega ka aastaid pärast teda. Kuid keerulisel ajal on ta võtnud ette olulise sammu, et muuta maailm turvalisemaks ja ohjeldada Iraani, Põhja-Korea ja teiste tuumaambitsioone.

Kakskümmend aastat pärast külma sõja lõppu on USA-l ja Venemaal ikka veel kokku enam kui 20 000 tuumarelva. Homme (täna – toim) kirjutab ta Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga alla uuele leppele, mis vähendab relvastuse hulka.

Teisipäeval avaldas Obama oma tuumapoliitika ülevaate. See ei lähe oma ambitsioonidega nii kaugele kui võiks, kuid on siiski oluline algatus tuumarelvastusalase poliitika mõistlikuks muutmisel.

See ülevaade ütleb, et tuumarelvade «fundamentaalne roll» on ära hoida tuumarünnakuid USA ja tema liitlaste vastu ning välistab tuumarelvade kasutamise tuumarelva mitteomavate riikide vastu isegi siis, kui USAd rünnatakse ebakonventsionaalsete relvadega. Kuid see klausel sisaldab ka olulist hoiatust.

Tagatis on neile riikidele, kes järgivad tuumarelvastuse leviku tõkestamise lepet, mis jätab välja Iraani ja Põhja-Korea.

Oleks olnud parem, kui Obama oleks muutnud tuumarelvastuse ainsaks ülesandeks tuumarünnakute ärahoidmise. Mitte ükski täie mõistusega inimene ei kujuta ju ette, et USA kunagi uuesti tuumarelva kasutaks. USA ulatuslik tavarelvastus on enam kui piisav, et astuda välja enamiku ohtude vastu.

Sellise sõnastuse eesmärk näib eeskätt olevat soov vaigistada kriitikuid Kongressis. Iga puudus selles dokumendis nõrgestaks Valge Maja argumente, et ka tuumarelva mitteomavatel riikidel pole enam strateegilist põhjust tuumarelvastust arendama hakata.

Obama on arukalt teinud tuumaterrorismi ennetamise ja tuumarelvade leviku tõkestamise oma strateegiliseks prioriteediks. Tema administratsioon on otsustanud olla sellekohaseks eeskujuks. On eriti julgustav, et USA ise enam tuumarelvastust ei arenda. Tõsi, selles punktis on jäetud ka manööverdamisruumi, kuid me loodame, et seda ei kasutata.

The Independent

President Obama tuumapoliitika ülevaade on eelkõige poliitiline, mitte sõjaline seisukohavõtt. Kuigi Valge Maja administratsioon kuulutab sellest kui «teetähisest» USA tuumadoktriinis ja ülevaade seab piirangud, millistel juhtudel võiks USA üldse tuumarelva kasutada, ei muutu kuigivõrd selle juhtumise tõenäosus. See dokument, kolmas omasuguste seas pärast külma sõja lõppu, toob välja kolm võtmetähtsusega poliitilist ja diplomaatilist punkti.

Esiteks tunnistab, et suurim tuumaoht Ameerikale tuleb paaria-riikidest ja terroristlikelt gruppidelt, mitte tuumarelva omavalt Venemaalt või Hiinast.

Dokumendi teine oluline punkt on tuumarelva leviku riskide vähendamine. Kolmas ja kõige ambitsioonikam on see, et nii püütakse astuda järgmine samm tuumavaba maailma poole, mida rõhutas Obama ka oma Praha kõnes aasta tagasi.

Ülevaade avaldati 48 tundi enne, kui Obama allkirjastab uue START-leppe Venemaaga, mille kohaselt peavad mõlemad vähendama tuumalõhkepeade arvu 30 protsendi võrra. Ka hõlmab lepe Washingtoni pingutusi sanktsioneerida Iraani, kes on rahvavaenlane number üks tuumaambitsioonidega paaria-riikide loetelus.

Ideaalses maailmas võinuks Obama minna veel kaugemale. Ent USA poliitiline reaalsus on see, et seitsme kuu pärast toimuvad olulised vahevalimised, kus konservatiivid ootavad iga võimalust, et näidata demokraate rahvusliku julgeoleku küsimustes pehmetena.

Aasta tagasi ütles Obama, et ta pole naiivne: tee tuumarelvavaba maailma poole on raske ning see eesmärk ei pruugi tema eluajal täituda. Kuid vähemalt on tuumapoliitika ülevaade väike samm õiges suunas.

Frankfurter Allgemeine Zeitung

START-leppest saavad kasu mõlemad suurriigid, sest see aitab relvastuskulusid kokku hoida ilma, et jõudude tasakaalus midagi eriti muudaks. Mõni päev hiljem kohtuvad Obama ja Medvedev taas Washingtonis, kus enam 40 riigi- ja valitsusjuhti on kutsutud maailma tuumakohtumisele.

Üsna kohe pärast seda räägivad NATO välisministrid Ameerika taktikalistest tuumarelvadest, mis on paigutatud Saksamaale ja teistesse Euroopa riikidesse. Kõige selle juures jääb ikkagi üles põhiline küsimus: kuidas ohjeldada Iraani tuumaambitsioone?