Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
AAREN PILLESAAR
,
Tartu
Ajalehtedes ja raadios teatati, et alates 1. jaanuarist suureneb väljateenitud aastate pension 84 krooni võrra. Pensioniraamatusse märkimisel selgus, et see arv oli hoopis 41 krooni. «Aga ajalehes...»
Meenus juhtum paljude poolt taganutetud õndsast sotsialismiajast. Autolavkas ei olnud võid. «Nojah, laos on, aga ei jõuta välja vedada,» ütles üks heauskne ajalehelugeja. Kaupmees sai pahaseks: «Pole neil laos ega kusagil. Võtke ajalehest või raadiost, seal on.»
Kuidas ikkagi nimetada seda nähtust, kui 84 krooni ajalehes ja raadios muutub 41 krooniks pensioniraamatus?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
I.- R. KUUSK, Pärnu
Kohustuslikule liikluskindlustusele minev rahasumma on pidevat kasvutendentsi näidanud. Raha kogutakse erakindlustusfirmade kätte ja tundub, et ajal, mil rahvas on kindlustuse kohustuslikkusega harjunud, arvavad firmade omanikud endal õiguse olevat järjekindlalt tõestada, et kulutused järjest kasvavad ja tuleb jälle tariife tõsta. Samas ei ela need firmad mitte vaeselt.
Kui seniajani protestiti, miks peavad need, kes vähe sõidavad, noorte kallite autodega kihutajate tehtud avariisid kinni maksma, siis nüüd julges üks kindlustusettevõtte juhte televisioonis muret tunda, et palju raha tuleb välja maksta petturitele. Kurdeti, et neid ei saa kätte. Raha kulub nende peale palju ning varsti on jälle näpud põhjas. Ju tuleb tariife tõsta. Vaevalt keegi autoomanikest on nõus petistele raha maksma.
Kui teatakse, et petised on olemas, tuleb nad üles leida, neile raha mitte välja maksta ja nõuda juba makstud raha tagasi. Ainult kurtmine ei aita.
Sundkindlustuse sisseseadmisel räägiti sellestki, et osa rahast läheb teede korrastamiseks. Pole teada, et selleks oleks raha eraldatud. Kui keegi libedaga kraavi sõidab ja auto viga saab, ei maksa kindlustus midagi. Kui kehtestatud korra järgi peab tee olema sõidetav, aga tegelikult ei ole, tuleks tekkinud kahju sundkindlustuse arvelt kinni maksta ja nõuda kulude katmist neilt, kes oma töö tegemata jätsid.
Praegu ei tunneta enamik sundkindlustuse võtjatest kindlustusest tulenevat kasu üldse. Tuleb vaid raha välja anda. Veelgi enam nördimust valmistab, kui igal järjekordsel lepingu sõlmimisel on nõutav summa eelmisest suurem.
Kindlasti tahavad paljud teada, kuhu see raha on kulutatud. Üldisest jutust ei piisa. Igast kindlustusega tegelevast kontorist peaks olema võimalik teada saada, kui palju on raha kogutud, kuhu see on läinud ja kellele on tehtud suuremaid väljamakseid. Praegu seda üheltki stendilt ei leia. Kui leiaks, kasvaks ka usaldus kindlustuse vastu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MART NUTT, Parempoolne Mart Nutt on Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige
Tänavu 9. jaanuaril rõõmustas valitsus eesti rahvast kahe dokumendiga. Valitsuse istungil võeti vastu määrus välismaalase passi väljaandmise korra kinnitamisest ja Riigikogule anti üle välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seaduse eelnõu. Mõlemad dokumendid puudutavad Eestis elavate välismaalaste õigusi ja revideerivad märgatavalt kehtivat välismaalastepoliitikat. Mitu kuud vaidlusi tekitanud välismaalase passi andmise määrus võeti lõpuks vastu nii, nagu kodakondsuse ja migratsiooniamet seda tahtis ehk teisisõnu - ametkond seljatas valitsuse.
Natuke on piinlik, et valitsus lasi läbi juriidiliselt nõrga, vastuolulise ja kohati diktaaroririigile omaselt ametkonna omavoli võimaldava määruse. Ent see on vormiküsimus. Hoopis murettekitavam on määruse sisu.
Maailmapraktikas antakse välismaalase pass isikule, kellel kas ei ole kodakondsust või kel pole võimalust saada kodakondsusjärgse riigi passi. See puudutab eeskätt poliitilisi põgenikke. Sellest põhimõttest on lähtutud ka Eesti välismaalaste seaduses. Uus määrus läheb aga seaduse mõttega vastuollu ja selle taotlus on anda välismaalase pass kõigile mitte-eesti kodanikele. Sellest nähtub, et määruse autorid kas ei tunne välismaalase passi kasutamise rahvusvahelist praktikat või soovivad seda teadlikult muuta mitteusaldusväärseks dokumendiks.
Et rahvastikuarvestus on Eestis lapsekingades, tekib välismaalase passi massjaotamisega olukord, kus Eesti riik annab dokumente inimestele, kelle taustast ta ei tea midagi, võttes samas vastutuse nende tegemiste eest. Ühtlasi lükatakse rahvastikuarvestuse korra loomine ebamäärasesse tulevikku kinnitusel, et probleem on leidnud (ajutise) lahenduse. Kui välismaalaste seaduse üks põhilisi eesmärke oli kohustada inimesi võimalikult kiiresti määratlema oma kodakondsust, et vältida arvukalt kodakondsuseta isikute või topeltkodakondsete teket, siis määrus, vastupidi, püüab põlistada määratlemata kodanike olemasolu pikaks ajaks. Selle lõpptulemus on sama mis kodakondsuse nullvariandil.
Siseminister Märt Rask ning kodakondsuse ja migratsiooni-ameti peadirektor Andres Kollist on kinnitanud, et isikute ring, kellele kavatsetakse anda välismaalase pass, on umbes 300000.
Eestis elab üldse umbes 450000 mitte-eestlast, neist 150000 on Eesti kodanikud ja ca 85000 on registreerinud end Vene kodanikena. Kui neile lisada alaealised, kellele dokumente ei anta, viitab tehtud otsus sellele, et täiesti teadlikult soovitakse tekitada rohkem kui 100000 inimest, kellel on üheaegselt taskus nii Vene või mõne muu riigi pass kui ka välismaalase pass. Kuidas mõjub see Eesti rahvastikuarvestusele, ei vaja kommentaari. Välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seaduse eelnõu oli algselt, mil see kandis veel keskkonnaminister Villu Reiljani allkirja, mõeldud puhtalt omandiküsimuse lahendamiseks. Nüüd on aga Riigikogule esitatud tekst, mille põhiülesandeks tundub olevat revideerida kehtivat välismaalastepoliitikat. Omandiküsimused on jäänud teisejärgulisteks.
Eelnõus on antud uus välismaalase definitsioon. Selle järgi vaadeldakse välismaalasena isikut, kes ei ole Eesti kodanik või kellel ei ole alalist elamisluba. Esiteks on see määratlus juriidiline nonsenss, mis ütleb, et alalise elamisloaga välismaalane ei ole välismaalane. Teiseks on see vastuolus välismaalase määratlusega välismaalaste seaduses ja loob inimeste kategooria, mis on põhiseaduseväline. Kolmandaks tekitab olukorra, kus erinev seadus defineerib termini erinevalt. See on õiguslik nihilism.
Eelnõu rakendusparagrahv aga kehtestab apartheidi. Nimelt on sellest tulenevalt endisest NSV Liidust ja teistest riikidest pärit välismaalastel omandi vallas erinevad õigused, isegi siis, kui neil on ühesugune elamisluba. Päritolu järgi välismaalaste jaotamine eri seisustesse on end demokraatlikuks pidavas riigis midagi rabavat!
Asja krooniks on aga see, et kui vaadelda käsiteldavat määrust ja seaduseelnõu koos, peaks tekkima inimeste kiht, kes elab välismaalase passiga, aga ei ole välismaalased (need alalise elamisloaga välismaalastest mitte-välismaalased). Kõik valitsuskoalitsiooni parteid on kinnitanud, et nad jätkavad praegust välismaalastepoliitikat. Küllap on see kinnitus ka siiras. Paraku on viimaste päevade ettevõtmised just 0-variandi poliitikute suur võit. Kontrollides mitmeid ametkondi, sealhulgas kodakondsus- ja migratsiooniametit ning kasutades ära valitsuse orienteerumatust nendes küsimustes, on kujunenud olukord, kus Keskerakonna ja venemeelsete 0-variandi poliitikat viiakse ellu praeguse, vähemasti sõnades rahvuslikult meelestatud valitsuse kätega.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VELLO SAATPALU, Vello Saatpalu on olnud eelmise Riigikogu väliskomisjoni esimees
Selle aasta 8. jaanuaril esitas väliskomisjon Riigikogu menetlusse otsuse eelnõu, mille kohaselt tuleks lõpetada 12. jaanuaril 1991 sõlmitud Eesti-Vene suhete aluste lepingu kontrollkomisjoni volitused. Siinkohal on paslik öelda, et mõlema riigi välisministeeriumi lohakast asjaajamisest tingituna on selle komisjoniga seotud probleemidega olnud sunnitud tegelema nüüd juba kolm viimast kas Ülemnõukogu või Riigikogu väliskomisjoni.
Esmalt olgu rõhutatud, et 1991. aasta lepingus endas pole kontrollkomisjoni ega ka seda käsitleva protokolli kohta vähimatki märget.
Protokoll on lepinguga seotud ainult sisuliselt ja selle teksti kaudu. Dokumendi kohaselt moodustatava kontrollkomisjoni ülesanne on kontrollida peamiselt lepingu 3., 4. ja 5. artikli täitmist lepinguosaliste poolt, kusjuures need artiklid käsitlevad muuseas põhiliselt just kodakondsust, kodanike ja kodakondsusetute õigusi ning vastastikust migratsiooni. Vastavalt 9. artiklile kuulub protokoll eraldi ratifitseerimisele ning see «...jõustub ratifitseerimiskirjade vahetamise päeval, kuid mitte mingil juhul enne lepingu jõustumist». Kui Ülemnõukogu asus 15. jaanuaril 1991 ratifitseerima Arnold Rüütli ja Boriss Jeltsini allakirjutatud lepingut, oleks peaaegu juhtunud, et protokoll olekski jäänud kinnitamata. Pärast mõningaid vaidlusi, see ürik ikkagi ratifitseeriti (70 poolt, 2 vastu, 2 erapooletut).
Olen ka tõesti seda lepingu enda ratifitseerimise otsusest täiesti eraldi vormistatud otsust näinud, kuid näiteks «Riigi Teatajast» (nr. 2, 1991), kus on ära toodud leping ja tema ratifitseerimise otsus, te seda otsust ei leia. Protokolli tekst on selles «Riigi Teatajas» küll avaldatud, kuid seejuures ilma allakirjutajate nimede, tiitlite ja kuupäevata ning vigaselt trükitud esimese artikli tekstiga. Olgu lisatud, et ka sellele protokollile kirjutasid 12. jaanuaril alla Rüütel ja Jeltsin.
Muuseas, «Riigi Teatajas» avaldatud lepingu tekstist ei selgu, millal see alla kirjutati. Kõige kurioossem lugu on aga selles, et protokolli allkirjastatud eksemplari pole minu teada seni õnnestunud üles leida ei välisministeeriumis, riigiarhiivis ega ka vabariigi presidendi kantseleis. Kui keegi lugejaist ehk teab, kus selle protokolli originaal Eestis asub, võiks vastavatele ametimeestele märku anda.
Kui Eestis on olnud tegu lihtsalt äärmise korralagedusega, siis Venemaa Ülemnõukogu jättis selle protokolli üldse ratifitseerimata. Sellest johtuvalt pole loomulikult vahetatud kunagi ka selle dokumendi ratifitseerimiskirju, mistõttu see protokoll pole muidugi ka kunagi jõustunud. Sellel põhjusel oleks kontrollkomisjoni liikmete volituste lõpetamise asemel vahest õigem tunnistada Ülemnõukogu otsus 8. juulist 1992, millega nimetati komisjoni Eesti-poolsed liikmed, õigustühiseks ja kehtivuse kaotanuks. Uut komisjoni pole aga mõtet enne nimetada, kui selle protokolli on lõpuks ometi ratifitseerinud ka Venemaa ja on vahetatud vastavad kirjad. Peab ütlema, et olles küll probleemist teadlikud, et saanud ei Andrei Kozõrevist ega ühestki senisest Eesti välisministrist asja, et see probleem lahendada. Just sellest ebakorrektsusest võib minu arvates otsida ka neid juuri, mis viisid 26. juulil 1994 sõlmitud lepetega seonduvatele möödalaskmistele, kui mitte öelda karmimalt.
Jääb loota, et ehk saab Siim Kallasest see Eesti välisminister, kes esimesena suudab Venemaa ametivennaga istuda laua taha, et vahetada mõtteid kogu 1991. aasta lepingu temaatika üle, millest protokolliga seonduv moodustab ju ainult ühe osa, pealegi suuresti formaalse.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KAIA KASTEPÕLD, Kaia Kastepõld on Tartu Ülikooli IV kursuse psühholoogiatudeng.
(Vt. ka Valve Raudnaski artiklit «Kadaka turu kaudu» 9. jaanuari 1996 «Postimehes».)
Viimasel ajal on väga palju räägitud sündimata lastest. Esitatakse küsimus, miks eesti naised ei taha sünnitada. Minu arvates on selline küsimuse asetus vale: usun, et paljude naiste puhul ei ole probleem soovimatuses lapsi saada, vaid selle soovi teostamise võimalikkuses. Seda ühelt poolt, teisalt lisandub siia eesti naise teadlikkuse tõus vastutusest. Kindlasti on mingi osa noortest naistest pimestatuna rahast ja edust jätnud pereelu tagaplaanile. Tihti segatakse aga karjääri ülimuslikkus ära lihtsa vajadusega kindlustada oma elu. Teame ju, et tänapäeval muutub üha väärtuslikumaks hea haridus. Seega lükkavad paljud sünnitamise ülikooli lõpetamise järgsesse aega.
Jah, laps võib sündida ka ülikooli ajal ja siis tormab noor naine kooli ja kodu vahel ning kannatavad mõlemad: kuulamata jäävad nii mõnedki loengud ja laps jääb ilma rahulikust, temale pühenduvast emast. Sageli peab üliõpilasest noor ema ka veel tööl käima, et kõhna rahakoti sisu täiendada.
Olenemata haridusest on noorte perede probleemiks majanduslik toimetulek. Ma ei räägi igapäevaste toiduainete ja tarbeesemete eest tasumisest, sellega saadakse vahest hakkama. Raskeks osutub aga oma elu alustavatele noortele eluaseme muretsemine. Selleks on paratamatult vaja suurt hulka raha, mida paljudel noortel peredel lihtsalt ei ole. Mõeldes, et pole endalgi kuskil elada, lükatakse ka pere suurenemine tulevikku.
Väga levinud on noorte seas arusaam, et enne järelkasvule mõtlemist peab kindlustama oma positsiooni elus - saama hea hariduse, leidma töö, sisustama oma kodu ja seda kõike mitte ainult iseendale mõeldes, vaid ka järeltulijate heaolu arvestades. Ma ei taha nõustuda sellega, et sellist eesmärgi püstitust peetakse pelgalt rikkuse taotluseks. Pigem on see vastutuse tajumine ja teadvustamine.
Mida see tähendab? Kõigepealt seda, et enne lapse sünnitamist mõeldakse, kas selleks ollakse valmis - nii materiaalselt kui ka vaimselt. Sest rõhutan veel kord: ma ei kahtle, et enamik naisi tahab olla ema.
Võib püstitada dilemma: kvaliteet vs kvantiteet. Mis on meile tähtsam, kas sünnitada palju lapsi, mõtlemata, kas on nendele olemas elamisväärsed tingimused, või sünnitada neid vähem, kuid kindlustada keskkonda, kus on olemas kõik vajalik nedne arenguks ja nö. rõõmsaks lapsepõlveks? Mitmel pool on välja käidud oletus sünnitamisea tõusust tänases Eestis. Minu arvates see tõesti ka nii on ja ma leian, et see on kasulik. Teatud eas tahab (ja peabki) inimene pühenduda endale, oma vajadustele, see on aeg, kui inimene tegeleb õppimise ja enesetäiendamisega, kultuuri ahmimisega, omaealistega suhtlemisega jne. Saabub kindlasti ka hetk, mil inimene hakkab enam eelnevast väärtustama perekonda ja lapsi ning tema tähelepanu ja pühendumus keskendub sellele. Nimetaksin seda teadlikuks eluplaneeringuks, mis muu hulgas välistab ka soovimatute laste sündimise.
Oluline on ka juba eespool põgusalt mainitud vaimne valmisolek olla lapsevanem, mis sisaldab teatud elukogemust, teadmisi ja oskusi. Ma ei kritiseeri noorelt sünnitajaid, kuid leian, et teatava elukogemuse ja väljakujunenud maailmavaatega vanem on võimeline oma last teadlikumalt õpetama ja suunama.
Asjade vastupidisel kulgemisel - pere loomine, laste sünnitamine ja alles siis enesele pühendumine,jättes lapsed hoidjate või sugulaste hoolde - on kannataja pool aga eelkõige lapsed.
Nii et noorte naiste hurjutamise asemel sündimata laste eest võiks ju neid hoopis kiita vastutustundliku suhtumise eest veel sündivatesse lastesse. Loomulikult peab tunnistama, et selline käitumine iseloomustab vaid teatud osa eesti noortest ja et sündimuse vähenemine ei ole pelgalt artiklis käsitletud probleemide tagajärg. Muret teevad abordid, selle ja muude põhjuste tagajärjel naiste tervise halvenemine, pereplaneerimise vahendite mittekasutamine, Eesti riigi leige suhtumine pere ja laste väärtustamisse jms., aga see oleks juba uue artikli sisu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1996