E. KAIS

,

Võruma

a

Südamlik tänu ja lugupidamine Tartu lastekliiniku X osakonna professor Everausile, doktor Heinale, kogu personalile, samuti Maarjamõisa haigla hematoloogiaosakonna doktor Jentsile ja personalile.

Soovin teile kõigile kõike head uuel aastal!

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

LEMBIT KÄND,Tallinn,

Meelikosutav oli lugeda 22. detsembri «Postimehest» Ene Pajula artiklit Haapsalu raudtee kaitseks ning kogeda, et ebaõiglusele pole veel alla vannutud.

Tavakodanikuna, kel pole õrna aimugi telgitagustest, on keeruline öelda, kas raudteelõikude sulgemise põhjuseks on lühinägelikkus, kuritahtlik saamatus, infonappus või hoopis midagi muud. Igatahes on siililegi selge, et väited Haapsalu raudtee perspektiivitusest ja ebarentaablusest on vaid tühipaljas puru silma ajamine.

Võtete arsenal, mida kasutatakse raudteeliini kiireks amputeerimiseks, viib mõtted tahtmatult sellele, et raudtee on mingitele majandusringkondadele lihtsalt pinnuks silmas. Nukraks teeb aga ennekõike asjaolu, et kõrgemates instantsides ei suudeta kuidagimoodi mõista raudtee majanduslikku tähtsust ning eriti selle puhtinimlikku tähendust.

Kõvasti on polemiseeritud reisijate arvu ümber. Kuigi see näitas tõepoolest kahanemise tendentsi, tasub meenutada, et veel kümmekonna aasta eest, kui Tallinna-Haapsalu vahel kurseerisid neljavagunilised Ungari rongid, oli pühapäevaõhtuti juba Turba jaamas raskusi rongile mahtumisega.

Ainus argument, millega peaminister oskab põhjendada raudteede likvideerimise vajadust, on, et me peaksime järgima Ameerika eeskuju, kus raudteetranspordi osakaal on tühine. See on tõesti nii, kuid sealseid vahemaasid arvestades tuleb reisijate- ja kaubavedu lennukitega tunduvalt odavam.

Vaevalt aga oleks otstarbekas ja isegi mõeldav Haapsallu, Taeblasse ning mujale raudteejaamade asemele lennuväljad rajada.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENTU PUTJATIN, Kiviõli

Vaadates 21. detsembril telerist uudiseid, oli tore näha jõulutaati riigikogulastele nänni jagamas. Minul kui lihtsal inimesel tekkis küsimus, kas jõuluvana kingitus mahtus ikka korruptsioonivastase seaduse raamidesse.

Vist mahtus küll, sest kõik pakisaajad on ju head poisid, isegi vitsa ei saanud keegi. Või kuidas?

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

HEROLD SAARE, pensionär-kirurg Elvast

Viimasel ajal on tulipunktis surmanuhtluse kaotamine. Moraali põhimõtete järgi ei olevat surmanuhtlus meile vastuvõetav. No nimetagem seda siis elu andmiseks elu eest. Kui keegi võtab teiselt elu, miks ei võiks praegusel turumajanduse ajastul toimida põhimõttel: kaup kauba vastu. Elude poolest oleme kõik võrdsed, miks peaks mõne mõrvari elu kallim olema. Ta tapab mitu inimest ja ikkagi antakse talle võimalus seda korrata. Eluaegsest vangistusest on võimalik põgeneda, vanglas olleski mõnel järgmisel ohvril elu võtta.

Detsembrikuu raadio argipäevasaates põhjendati surmanuhtluse kaotamist mahalaskja puudumisega ja viimase südametunnistuse koormamisega. Minu arvamus on, et mahalaskmise peaks läbi viima surmamõistetu ise, seda mõnes riigis tehaksegi. USA New Yorgi osariigis võeti uuesti kasutusele elektritool, ei teeks paha, kui telliksime endilegi paar tükki. Usun, et jänkid kingivad meile mõne sellise atribuudi.

Iga võimalik mõrvar peaks enne tapmist mõtlema: kui olen võimeline teist inimest surmama, kas olen suuteline seda ka endale tegema. Surmanuhtluse määramine peaks jääma õigusemõistmise valdkonda, mitte poliitikute otsustada.

Meie lihtrahvast surmanuhtlus väga ei vaeva, sest on teada põhimõte: kui mina ei tapa, siis ei tapeta arvatavasti ka mind. Elektritool, elu elu vastu paneb ehk mõnegi potentsiaalse mõrvari mõtlema, enne kui ta oma tegu kavatseb sooritada.

Toompealased peaksid arutama hoopis hinnatõusu kaotamise küsimust, viimane on tõesti meie rahval karistusena seljas.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995