Marju Lauristin: liiga vara vanaks tunnistamine teeb inimese vanaks

Marju Lauristini Tartu-kodu rõdult avaneb tänavuse erakordselt lumerohke talve järel vaimustav vaade üleujutatud Emajõe luhale. Foto: Margus Ansu

Üks Eesti ajakirjanike lemmikküsimusi talle on olnud: miks te pükse kannate? Seekord jääb see esitamata. Räägime hoopis sellest, mis mõjutab inimese elu, mida ta peaks mäletama, mille üle järele mõtlema. Sotsiaalteadlane ja õppejõud Marju Lauristin saab täna 70.

Olete viimastel aastatel inimarengu aruannete peatoimetajana Eesti vanemat põlvkonda mitmest küljest analüüsinud. Kuidas te vanemat iga omal nahal tunnete?

Seitsekümmend on ikka päris kohutav arv. Kui ma loen seda, kuidas 50-aastast nimetatakse juba vanaks ja 60-aastast vanuriks, siis... Mina ennast vanurina küll ei tunne! Võib-olla on see ka Nõukogude aja mõju, kus tõesti läksid naised pensionile 55-selt ja mehed 60-selt, aga räägitakse, näiteks töötute puhul, et näe, kes juba 45, neil on eriti raske. Kuulge, aga vaadake Ameerikat, kus kõrgetel ametikohtadel on inimesed üle 80...

75-aastasest John McCainist pidi peaaegu et president saama.

Absoluutselt! Seda peetakse täiesti normaalseks, et inimene on senikaua tegus, kui ta tahab ja jaksab. Ja mida kauem on tal see võimalus, seda kauem ta ka jaksab. Me peaksime suhtumist muutma – liiga vara vanaks tunnistamine teebki inimese vanaks. Me peaksime võtma sihiks, et tervena ja aktiivsena elatud elu oleks pikem, siis oleks inimestel ka hoopis teine suhtumine pensioniea muutmisse. Omal ajal tekkis ka minul ülikoolis see 65 aasta piir, kus inimesed töölt ära saadeti. Nüüd, muide, seda enam ei ole – iga professor võib olla tööl nii kaua, kui ta tahab. Usun, et see otsus on professorite eluiga ja tervist parandanud. Nii et kui mul õnnestub näidata, et 70-aastane ei ole veel vanur, vaid vastupidi, võib kas või veel järgmiseks kümnendiks sihte seada, siis seegi on omamoodi eesmärk.

Justkui vastukaaluks sotsiaalministriks oldud ajale, mil, nagu te olete meenutanud, ei saanud just sageli inimesi piisavalt julgustada?

Täpselt. Räägime sageli sündimusest, aga kui läheneme iibeprobleemile teisest otsast, siis ühiskond soosib enneaegset vananemist. Isegi seadusandlusega. Meil on ikka veel erisoodustusmaksu all see, kui tööandaja teeb midagi töötaja tervise heaks. See peaks olema soodustatud, mitte karistatud! Niisamuti ümberõpe – et n-ö keskeakriisi jõudev inimene võib teha elus kannapöörde. Tulla uuesti ülikooli, minna kutsekooli.

20 aasta jooksul, mil mina teid lähemalt tean, olete kogu aeg ühtviisi toimekas olnud. Kas olete vanuse tõttu pidanud oma elurütmis midagi muutma?

Muidugi. Olen oma kriisid läbi elanud, lähenedes 50-le, lähenedes 60-le. See on üks järjekordne murdeiga, ega murdeiga pole ainult teismelistel. Nüüd, 70 eel olen juba enda jaoks ka selle läbi mõelnud. See on tegelikult tõsine endaga harjumine. Aga mina jõudsin väga positiivsele järeldusele, mille sõnastasin ka oma kolleegidele: vanadus teeb vabaks. Seesmiselt vabaks. Sa võid palju rohkem öelda nii, nagu sa ise tunned ja õigeks pead. Võid loobuda kergemini sellest, mis sulle ei meeldi, ja teha seda, mis sul hästi, isegi teistest paremini välja tuleb.

Sündisite suurte muutuste ajal. Mis on teie esimene mälupilt?

Olime sõja ajal tagalas, Uuralite juures. Minu esimene mälupilt on kummaline, maitsepilt. Suhkrupeast, mis oli akna peal. Sellest sai lüüa haamriga killukesi ja see maitse oli täiesti fantastiline. Võisin siis olla umbes kaheaastane. Mind hoidis ja kasvatas toona mu tädi, mu ema õde, ning tema on meenutanud, et mulle meeldis seal aknal istuda. Hiljem – siis olin juba kolmene –, kui tulime Moskvasse, mäletan pommitamist. Pilti, kuidas maja kukkus kaheks.

Vanemasse ikka jõudes pidi meenuma inimesele uusi mälupilte. Kas olete midagi sellist kogenud?

Ma ei ole sellesse ikka vist veel jõudnud. Ootan põnevusega. See nõuab ilmselt ka vabanemist neist praegustest piltidest. Mul on ju iga päev üksjagu tormamist ning see ei võimalda ehk keskenduda neile piltidele, mis kuskil mälusügavuses on.

Mis on kõige tähtsam, mis te kodust kaasa saite?

Seoses kätte jõudnud ebameeldiva numbriga on juhtunud see meeldiv asi, et olen koos abikaasa Peeter Vihalemmaga pannud kokku viimase 40 aasta jooksul avaldatu. Sünnipäevaks peaks raamat ilmuma ning selles raamatus püüdsin esimese saja lehekülje jooksul meenutada just isiklikku. Kahjuks pole mul aega olnud seda kõike veel läbi kirjutada, see on suuline meenutus. Seda lapsepõlvest kaasavõetut pean ise oluliseks ja lühidalt kokku võttes oli see kodu ise kui keskkond. Raamatud. Olin lapsepõlves palju üksinda, veetsin palju aega lugedes.

Kui palju teie kuulus ema Olga Lauristin teid suunas?

Minu ema ei suunanud mind üldse. Ta ütles ikka umbes nii, et «sa oled mul olnud nii hea tütar, ma pole pidanud muretsema, mis hindeid sa koolist saad, sa oled alati ise endaga hakkama saanud». Ema oli oma asjadega ametis ja usaldas mind. Loomulikult, teatud kasvatusmoment oli selles – ta ise oli kasvanud ranges koolmeistri peres –, et see, kuidas lauas olla, istuda, astuda, kuidas vanemate inimestega käituda, need kombed olid mul 19. sajandi omad. Olen just nende eksimuste eest nii nurgas seisnud kui ka vitsa saanud.

Mida teate oma vanavanematest?

Sellestki on värskes raamatus üsna palju juttu. Ma ei tea, kas geneetikud seda ka kinnitavad, aga mina usun, et on olemas pedagoogiline geen. Minu vanaisa, tema kaks venda ja minu vanaema vend olid kõik koolmeistrid, käinud 19. sajandil koolmeistrite seminaris ja olnud ka koolijuhatajad. Ja mina olen alati kaldunud õpetamise poole. Mäletan, et poliitikas, kui olin riigikogu fraktsiooni esimees, siis kolleegid alati ütlesid: «Jälle sa õpetad!» Mulle on tõesti alati meeldinud õpetamistöö, oleksin hea meelega olnud ka kooliõpetaja. Kui lugeda esimesest praktikast alates aspirandina, olen õpetanud juba 40 aastat ja ma ei ole sellest tüdinenud.

Nii et see geen aitas teil, nagu tänapäeval öeldakse, karjääri planeerida?

Karjäär ja karjerism olid toona muidugi väga negatiivsed mõisted, aga kutsevalikust muidugi räägiti. Lõpetasin Tallinna 7. keskkooli, mis enne mind oli ja praegu on prantsuse lütseum. (Tallinna 7. keskkool asus toona majas, kus praegu asub prantsuse lütseum - toim.) Mul olid kõik lemmikained. Füüsika, aga samas ka kirjandus. Lõpetasin kuldmedaliga ja oleksin saanud eksamiteta igale poole. Aga mul oli raske valida ja nii töötasin aasta ning läksin seejärel filoloogiasse. Kirjandusest sai hiljem ajakirjandus, seoses Juhan Peegli ilmumisega meie ellu. Nii et ei, seda õpetamist toona mõttes ei olnud, pigem kas asi meeldib või mitte.

Need on teie sõnad: «Mulle on perekondlik minevik olnud väga tugev tegur.» Olete intervjuudes öelnud, et «veel üks Lauristin peaministrina oleks Eestile liig» ja «läksin Moskvast tooma seda, mille üks teine Lauristin viis». Näiliselt kergelt tulnud laused, aga seesmiselt ju päris valusad?

Öelda pole olnud raske. Aga arusaamine endast pole olnud alati kerge. Ma olen need laused päris tõega niimoodi öelnud, ehkki möödaminnes. Võib vist päris kindlasti öelda, et mõndagi pole ma saanud oma perekondliku taagaga endale lubada. Teistpidi olen tundnud teatud kohustust. Näiteks isikliku elu seisukohalt oli valiku koht aastatel 1990–1991. Oleksin 1992. aastaks saanud stipendiumi Ameerikasse. Õieti – mul oli see käes. Oleksin saanud seal teha doktorikraadi ja raamatu ning jätkata tagasi tulles siin juba hoopis uue pagasiga. Aga ma tundsin, et pidin olema siin, Eesti poliitikas.

Mu vanemad olid kahtlemata teinud teatud valesid valikuid. Ja nende otsuste niidid ulatuvad omakorda vanavanemateni. Praegu räägitakse meil sageli mäletamise painest, et mäluga tegeletakse liiga palju. Ma ei saa sellest jutust aru! Mu meelest on väga oluline, et inimesed mõtleksid pikemalt nende lõimede ja niitide peale nii üldisemas kui oma pere ajaloos. Meil on jälle see võimalus, mille ajalugu meilt vahepeal oli ära võtnud. Merle Karusoo on kasutanud sõna «mälutõkked». Kui hakkasime tema, Rutt Hinrikuse ja teistega tegema ettevalmistusi elulugude väljaandmiseks, siis üks mõte oli just selles, et inimesed peavad nendest tõketest vabanema. Mõtlema tahapoole, aga ka ettepoole – kus on näha, kuidas viiskümmend aastat tagasi mulda pandud seemnest kasvas hoopis teistsugune puu, kui istutaja arvas. Ning teha sellest järeldusi.

Vaadake sõjaeelse Eesti poliitikute eluaastaid: enamik ei jõudnud vägivaldse pöörde tõttu üldse memuaaride kirjutamise ikka. Üksikud tegid seda, aga juba Rootsis või Ameerikas, hoopis teises perspektiivis. Tuleks mõtestada Eestis elatud elu, mõtestada seda nii, nagu see on läbi sajandite kujunenud. Millised otsused on mõjutanud sind. Ja omakorda – mis pöördeid teevad sinu otsused sinu ja su laste elus. Ajalooline mälu on see, mis võimaldab meil tulevikku vaadata. Aga meie mälu on jupitatud.

Miks valitseb poliitikas nn haugi mälu? Aga seepärast, et inimesed pole harjunud mõttepingutusega, et oma kogemust kriitiliselt läbi mõeldes teha midagi tuleviku heaks teist moodi.

Võib-olla kardetakse või tõrjutakse Nõukogude-nostalgiat.

See ei puutu siia. Meie õppisime ülikoolis aastatel 1958–1963. Olime sõna otseses mõttes suures teadmistenäljas pärast Stalini-aegset põhikooli. Ja kui ma praegu vaatan mõnda tudengit, kel isegi raskema artikli läbilugemine peavalu teeb... Vähene vaimne treenitus on ju sama, mis lihase vähene treenitus. Kui see muutub juba auasjaks, et meil polegi vaja, klikime või kopipeistime, kui juba siin kostab, et liiga palju antakse kodutöid... Mulle teeb suurt muret see, et domineerib ja on isegi poliitiliselt heakskiidetav vaimsete hamburgeride söömine.

Ajakirjandusosakonnas olid väikesed kursused, alguses olid Juhani lapsed, hiljem Marju ja Peetri lapsed. Kui meil oleks praeguses ajas võimalik hoida selliseid väikesi kursusi, kas meie ajakirjandus oleks kuidagi parem?

Isegi siis kui olid Juhani lapsed, oli neidki ajakirjanduses vähem kui veerand. Neid, kes on alla kirjutanud meie aukoodeksile ja peavad sellest ka kinni, on vähe. Meil olid ja on väga ilusad põhimõtted. Et me teeme ajakirjandust rahvale ja me ei kasuta inimesi ära. Et inimene ei ole materjal.

Juhan Peegel küsis alati: kas sellel on mõtet, mida me tegime? Nõukogude ajas oleks ajakirjandus ilma Juhanita kindlasti allunud diktaadile paremini. Kasvatasime sisemist kultuuriteadlikkust. Praegu on olukord natuke sarnane – kasvatame idealistlikult ajakirjanikke, kes ei mõtle turuedule, püüame näidata õilsamat ja eetilisemat poolt. Ülikooliharidusel kõikidel aladel on see roll, mis hoiab alles enesekriitilisust, akadeemilist ausust, püüet rääkida asjadest nii, nagu on. Ja see viib asju vähehaaval edasi.

Vaadates meie praegust ajakirjandust, ei ole ma nii mustas masenduses, kui ma mõne väga mõjuka inimese suust kuulen või loen. Nagu ühiskond ise, nii muutub ka ajakirjandus mõtlikumaks, rohkem arutlevaks. Kollane jääb muidugi ka. Päris suureks on läinud paberajakirjanduse ja elektroonilise ajakirjanduse vahe – viimase puhul domineerib tugevalt see, et ah, ma vaatan, mis seal oli. Aga järjest rohkem leian ma värskest Postimehest, Päevalehest, Maalehest või Ekspressist asju, mida ma loen. Loen pikalt ja vahel päris mõnuga.

Miks on Eestis nii palju vihkamist ja kibedust? On see väikeses ühiskonnas paratamatu?

Seda on püütud omistada rahvuslikule karakterile. Meenutame viiteid orjaööle või lauset «Mikumärdist», et kuidas nagu kreissaega tõmbab läbi, kui naabril hästi läheb, või kõnekäändu «Eestlase kõige magusam roog on teine eestlane». Aga ma arvan, et see ei ole nii. Vihkamise ja vastandumise peale on lihtne ehitada poliitikaid. Niisugune mustvalge lähenemine on mulle alati olnud äärmiselt vastumeelt. Mäletate Orwelli armastuse ministeeriumi vihkamise minuteid, eks? Pigem tuleb see nähtus ikkagi totalitaarsest minevikust, et kes minuga ei tule, selle me  tõukame teelt. Ja mitte ainult! Hävitame – moraalselt, vaimselt või halvemal juhul füüsiliselt. Mulle paraku tundub, et meie võimumehhanismides lööb sama mall läbi. Et inimene, kes teisiti mõtleb, teisi sõnu kasutab, on vaenlane. Vihkamise sündroom, vaenlase kuju loomine seostub autoritaarsusega, vastandina demokraatiale. Aga minu meelest pole siin pistmist riigi suurusega, vaadake Venemaad, kuidas seal sellised asjad peale lähevad.

Mul isiklikult tõmbab nagu kreissaega siis, kui Eesti Kongressi ja Rahvarinde aastapäevadel käib ikka üks ja seesama omavaheline kraaklus. Mis tundega teie seda vaatate?

Teate, minu teravad tunded on ammu möödas, olen pidanud harjuma ja leppima. Nüüd võiks tõesti nii üks kui teine pool olla juba täiskasvanuks saanud. Aga nende vanade vaidluste ülesvõtmine, selle pealt emotsioonide kütmine... Ma arvan, et see on seotud ka sellega, et ajaloolasi pole see periood veel huvitama hakanud ning mütoloogiat on lihtne levitada. Kui olime nüüd ülemnõukogu seltskonnaga koos, siis loeti ette 30. märtsi otsus – see polnud mul ka enam peas –, mis algab sellega, et ülemnõukogu ja Eesti Kongress on ühel liinil ja et tuleks taastada põhiseaduslik kord. Need dokumendid ja arutelud tuleks praegu sõna-sõnalt uuesti avaldada, võimalusel juristide kommenteeritult. Selguks, kuivõrd see loodud mütoloogia ei kehti.

Tänavune kevad on üks omamoodi juubelite kevad: varsti pärast teie ümmargust sünnipäeva saab Mart Laar 50. Edgar Savisaar saab 60. Kas mõned poliitika tõttu lahku läinud rajad jooksevad millalgi mingitel tingimustel ka uuesti kokku?

Need teed jooksevad eri kiirusega. Kui ma vaatan Marti, siis tema tundub noorem kui 50, ja Savisaar vanem kui 60. Mart valis poliitika, kui mina tulin akadeemilisse ellu tagasi. See, et me kaks korda ühes koalitsioonis koos olime, oli mu meelest väga oluline. Kuigi tegime ka vigu, usun ma siiralt, et umbes 70 protsenti otsuseid olid Eestile vajalikud ja õiged. Mina poliitikasse enam tagasi ei lähe, Mart ilmselt ülikooli ei tule või kui, siis olen mina siit juba läinud. Mulle tundub, et Mart ja Isamaa on ehk liiga eelmainitud mütoloogiate aega tagasi läinud, Res Publicaga liitumine on konservatiivsust tugevdanud ja kes teab, kas koostöö sotsidega kunagisel kujul enam taastubki. Kuigi konservatiivide ja sotsiaal­demokraatide paar on poliitikas väga edasiviiv, mida kinnitab ka Euroopa kogemus.

Savisaare eneseteostus poliitikas on jäänud poolikuks ja ta on kibestunud. Eks sel on oma isiklikud põhjused, mis on ju näha. Võib-olla mingil hetkel oleme juba nii vanad, et saame rahulikult üksteisele rääkida, miks see kõik nii on  läinud, miks meie teed lahku viisid... Aga ma ei  ole selles suhtes  optimistlik. Sest poliitika tegemine nii, nagu tema teeb – põhjus, miks me omal ajal lahku läksime –, on ju jätkunud.

Kuidas on Jaak Allikuga?

See on hoopis teine asi. Vend on igal juhul vend, poliitika ei määra kõike. Aeg-ajalt saame kokku ja naerame omavahel, et kas kunagi tuleb see päev, kus me oleme ühes erakonnas. Nüüd on see võimalus ju olemas.

Tänavuses inimarengu aruandes toote ühiskonnast rääkides sisse märksõnad «hangumine» ja «stagnatsioonioht». Kuidas te sel taustal vaatate Ühtse Eesti projekti?

See on ülipõnev kultuuriline ja sotsiaalne teatrieksperiment. Mulle tulid meelde Toominga ja Hermaküla ajad, kui oli populaarne reaalsuse ja teatri piiride lõhkumine, mõjutatuna Grotowskist. Ma soovin neile edu. Loodan, et ei teki vastupidist efekti, et nad enam ei tule toime sellega, mis saalis toimub. 1960ndate kammersaali publiku asemel on ju massipublik. Hoian neile pöialt, et see jääks siiski teatri raamidesse. Aga Eestis on palju noori, kellele oleks vaja nii-öelda süüdet. Mitte et nad peaksid hakkama teatrisaalis erakonda looma, aga ehk tulevad nad sealt tundega, et midagi võib soovi korral ette võtta.

Kui palju on teil oma toimekas elus olnud aega olla nii-öelda pannkoogivanaema?

Suvel ikka, jõudumööda. Aga lapsel­apsed on  juba nii suureks kasvanud, et ei tahagi enam vanaema pannkooki. Side on mul nendega pidevalt nii moodsate kui vähem moodsate kommunikatsioonivahendite kaudu.

Marju, kas te kardate ka midagi? Vanaduse abitust näiteks?

Seda kardab iga inimene. Eesti ühiskond on praegu väga brutaalne. Kui vaatan, kuidas näidatakse televisioonis neid suurepäraseid vanurimaju, kus peab maksma 16 000 kuus, et sind peetaks inimeseks, siis... Tahaksin, et vanemad inimesed ei peaks mõtlema nii, et kui ma endaga toime ei tule ja kui mul seda raha ei ole, siis suhtutakse minusse kui mööblitükki.

Teie 50 aasta juubel oli vist päris meeleolukas pidu. Igatahes Edasi bulvarilisas Liivimaa Kroonika pühendati sellele lausa artikkel. Kas seekordne sünnipäev tuleb ka peoga?

Teate, mu meelest on see kohati juba piinlikult suurt avalikku tähelepanu pälvinud. Aga mu raamat saab valmis ja see pakub võimaluse kolleegidel-sõpradel kokku tulla. Tegelikult ootan, et see nädal juba mööda saaks.

Teie sünnipäev on kevadisel ilusal ajal, kui inimene mõtleb tahes-tahtmata enda ja maailma asjadele positiivsemalt. On see umbes selline tunne, mis teil sünnipäevaga seostub?

Sünnipäevatunne on mul alati seostunud märtsikellukestega. Kõik, kes mind pikemat aega tunnevad, teavad, et see on mu lemmiklill. Kui olin väike, oli meil koduaias terve rida märtsikellukesi ja ma alati vaatasin, et kas nad lähevad ikka sünnipäevaks õide. Enamasti läksid ka.

Sünnipäevaeelsel nädalal on Tartus korraks koguni 15 kraadi sooja. Märtsikellukesed õitsevad juba paljudes aedades. (N. K.)