Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VALEV UIBOPUU
,
Lund
Kui meisse sümpaatselt suhtuv Sergei Zonov suudaks oma etnilistele kaaslastele ja eriti selle ajakirjandusele selgeks teha, et impeeriumiihalusel pole mõtet, oleks sellega astutud juba tubli samm usalduse loomise ja kartuse kaotamise suunas Eestis.
17. novembri «Postimehest» oli võimalik lugeda Sergei Zonovi artiklit «Mitte-eestlasi ei maksa karta». See oli igati sümpaatne kirjatükk ja ilmselt juhendatud siirast soovist aidata kaasa vahekordade parandamisele eri etniliste rühmade vahel Eestis.
Autori arusaamal on peamiseks siin usalduse ja kartuse probleem eestlaste ja mitte-eestlaste vahel, millest peaks üle saama. Statistilise materjali varal jagab ta mitte-eestlased eri rühmadesse, lähtudes nende kodakondsuse probleemi eri lahendusmoodustest ja jõudes küllaltki optimistlikule järeldusele, et ka suurimast, nn. kõhklejate rühmast on aastaks 2000 vähemalt 60% juba Eesti kodakondsed. Seda enam, et vastav arv nooremate hulgast osutab nagunii pidevat kasvutendentsi.
Artiklis on autor vastandanud summaarselt kaks rühma: eestlased ja mitte-eestlased, seejuures mitte nähes viimaste hulgas mingeid erinevusi tema peateema - usalduse ja kartuse - seisukohalt. Ometi peaks olema selge, et need erinevused on silmapaistvas ulatuses olemas.
Vaevalt on eestlastel mingit usaldusepuudust või erilist kartust selliste etniliste vähemusrühmade suhtes nagu ingerlased, juudid, tatarlased või ka valgevenelased ja ukrainlased, kui viimased hindavad oma maade iseseisvust ja pole impeeriumimeelsed. Nagu nähtub, tuleneb küsimus põhiliselt suurussuhteist ja sellest tulenevaist ajaloolistest kogemustest: väikesed kardavad suuri ja selleks on neil igati põhjust. See on nõnda ka looduses, kus väikeliike sunnitakse kaduma vohavate suurliikide eest, ja nad elavad seetõttu alalises ohutundes. Suur ja väike on loomulikult relatiivsed mõisted. Mulle sümpaatselt mõjunud Zonovi artikliga samal ajal lugesin kindral Aleksandr Lebedi intervjuud («Dagens Nyheter», 26. november 1995), kus ta loetleb ohte, mida tuleb venelastel ja Venemaal karta. Üks neist on NATO, mis laieneb Venemaa suunas ja mille suhtes ei ole garanteeritud, et eesmärgid oleksid rahumeelsed. Edasi tuleb selles kartuste loetelus islamimaailm ja lõpuks veel Hiina. Viimase kohta ütleb Lebed sõna-sõnalt: «Ma respekteerin hiinlasi, kuid neid on liiga palju ja neid tekib järjest rohkem.»
Kas pole paljuütlev paralleel? 100 miljonit venelast tunneb hirmu miljardi hiinlase ja nende paljunemise ees, kuid ometi pole arusaadav, et miljon eestlast võiks tunda hirmu 100 miljoni venelase ees, keda kindral Lebedi sõnu kasutades ka «tekib järjest rohkem».
Või on järsku nii, et suurte hirmud veel suuremate ees on mõistetavad ja lubatud, kuid väikestel samas asendis mitte?! Siis ei olegi mõtet hakata loetlema neid kümneid ja kümneid rahvusi, kes ajaloo jooksul on jäänud jalgu vohavale vene rahvale ja sinna alla kadunud. Venelastel siiski seda kogemust hiinlaste suhtes pole, kuid hirmud on ka selleta!
Ei ole põhjust rahvuste kaos Venemaal süüdistada vaid Nõukogude Liitu. Selle nähte algus taandub juba tsaarideaegse impeeriumiehitamise misjonitegevusse, mil kloostrid ja kindlused tungisid võõrastele territooriumidele samade müüride varjus. Ka kõigi idapoolsete soome-ugri rahvaste saatus otsustati selle arengu käigus. Väikerahvaste hirmud suurrahvaste ees on enamasti kõik ajalookäigu paratamatu saadus. Sest millest õpitakse veel rohkem kui mitte ajaloost ja minevikust? Seetõttu on liiga lihtne neis ühendustes ütelda: ei maksa karta!
Pealegi on suurte ja väikeste rahvaste mentaliteedis selliseid põhilisi erinevusi, millest neil on vastastikku raske aru saada. Eestlastel on venelaste puhul - ja ka teistel väikerahvastel suurrahvaste suhtes - raske mõista nende kalduvusi impeeriumiehitamisele. Seda isegi siis, kui selline impeerium peaks neile isiklikku eluviletsust ja vahel ka hukatust tähendama. Ükski väikerahva liige ei suuda mõista sellist enda suuruse ihalust big is beautiful (suur on kaunis).
Teisalt ei suuda suurrahvaste liikmed ilmselt aru saada väikerahvastel esinevat liigina kadumise kartust. Saja või sadade miljonite elanikega liikidel puudub ilmselt võime sellist nähet ette kujutada. Väiksemate liikide kao võimalust võidakse seletada kui alaväärsuse ilmingut, kus vastav liik lihtsalt teenib oma saatuse (rassism?).
Eestisse rännanud venelaste raskeim psüühiline probleem võib tõenäoliselt olla järsku tekkinud üleminek eesõigustega enamusrahvuse asendist vähemusrahvuse asendisse, pealegi veel sellise väikse naabri juures, kelle keeltki oli peetud mõttetuks õppida. Võrreldav võiks see vahest olla samasuguse vapustusega eestlaste juures, kes 1940. aastal olid järsku muutunud oma väikse vabariigi enamusrahvusest oma suure naabri vähemusrahvuseks.
Venelaste impeeriumiihaluse kohta on ütelnud eelpool tsiteeritud populaarne kindral Lebed oma intervjuus järgmist: «Sellel, kes ei tunne leina N. Liidu kokkuvarisemise pärast, pole südant. Kuid sellel, kes usub, et seda võiks taastada, pole ajusid.»
Andmed aga kõnelevad, et selle viimase kategooria hulka kuulub vähemalt pool vene rahvast kui mitte rohkem. On siiski julgustav, et isegi kindralite hulgas leidub mõni, kes sellele tendentsile julgelt vastu astub.
Kui meisse sümpaatselt suhtuv Zonov suudaks oma etnilistele kaaslastele ja eriti selle ajakirjandusele selgeks teha, et impeeriumiihalusel pole mõtet ja see viimane on koguni inetu taotlus, oleks sellega astutud juba tubli samm usalduse loomise ja kartuse kaotamise suunas Eestis.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALBERT LAEGAS, Tallinn
Minu arvates on parlamenti mittekuuluvate erakondade nõue korraldada uued parlamendivalimised täiesti õigel kohal. Järgmine samm oleks konstitutsiooniparandus, mille kohaselt saaksid parlamenti kuuluda vaid sinna mittekuuluvad parteid. See tähendaks, et kõigepealt oleks valimised, misjärel kõik valimistel kaotanud jõud moodustaksid võimuloleva parlamendi. Nii oleks Eesti valitsuses esindatud kõik vähemused: mitte ainult nö. tavalised vähemused, vaid ka tegelikud poliitilised vähemused.
Minu teada pole veel ükski riik demokraatia arengus nii kaugele jõudnud. Eesti riik peab aga sammuma esireas ja veelgi eespool.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AGO VILO, Tallinn
Kui uskuda kohalikke vene lehti, on venelaste armutu ahistamise lahinguväljaks eesti natsionalistide poolt muudetud nüüd ka vene õigeusu kirik Eestis. Asja tegelikust olemusest, eriti aga tagamaadest, püütakse seejuures hoolikalt vaikida. Oma õige nimega toob aga toimuva häbenemata välja Moskvas ilmuv «Novoje Vremja». Selle 48. numbris on osutatud kirikuringkondades küllalt hästi tuntud Moskva patriarhaadi sajanditepikkusele võitlusele Konstantinoopoliga ülemvõimu pärast õigeusu kirikus, kaasa arvatud heitlus Eesti ja Ukraina kiriku allutamiseks Venemaale.
Artikli autori Jakov Krotovi tõlgenduses on Eesti puhul tegemist Vene kiriku soovimatusega nimetada 1940. aastal toimunut Eesti okupeerimiseks. Eesti annekteerimist ei tunnustanud ka Konstantinoopoli patriarh, kelle käest muide omal ajal sai õnnistuse ka praeguse Vene patriarhi Aleksius II isa. Konstantinoopolist tuletati seda praegu talle ametlikult meelde, nagu sedagi, et Eesti õigeusklikud seostavad oma kiriku allumise Moskvale otseselt riigi okupeerimisega NSVLi poolt.
Kui varem võis Moskva patriarhaat oma tegusid varjata bolshevike survega, siis praegu on Konstantinoopoli arvates viimane aeg mõistusele tulla ja hakata normaalselt käituma. Ja kui ukrainlased või eestlased iseseisvust tahavad, tuleb neile see ka anda, eriti kui arvestada, mis neil Venemaa poolt kannatada on tulnud. Moskva patriarhi arutule käitumisele, mitte ainult Ukraina ja Eestiga seoses, on Konstantinoopolist korduvalt tähelepanu juhitud. Meie vene lehed vaikivad aga sellest kõigest loomulikult nagu haud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENN PÜTTSEPP, Tartu
ERSP ja Isamaa ühinemissuurkogu kulges rahulikus, isegi pisut pidulikus õhustikus. Tõrvase tilga poetas meesse kaitsejõudude konflikti peategelase Andrus Ööveli ilmumine tervitusetoojana vastsele isamaalisele killale.
Enne veel, kui Koonderakonna juhtfiguur oma pateetilis-sisutu (või hoopis sisuliselt pateetilise?) «verbum»-masina leigeks jõudis sõnada, lendus saalirahva seast hüüdeid, nõudmaks kõneleja äraistumist ministritoolilt.
Suurkogu juhataja manitses hõikurid pea vaikusele, kuid karmide killavendade tõstetet probleem lendleb tänini musta tuvina Eesti poliitilise maastiku kohal.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VELLO PAATSI, Tartu
Juba pikemat aega püsivad ajakirjanduse vaateväljas «Siioni tarkade protokollid». Juudid on saavutanud kohtuga soovitu, rahvuslikku vaenu õhutava broshüüri müümata eksemplarid on konfiskeeritud. Otsus nende hävitamiseks on olemas, nüüd vaieldakse otsuse enda üle. Eestlasedki on juba jõudnud üksteisele krõbedat ja ebameeldivat öelda. Kurat on seemne külvanud ja dzhinn pudelist väljas. Juudid on saavutanud esialgsele heale kavatsusele küll risti vastupidise tulemuse.
Vaidlushoos oleme ära unustanud, et Tallinnas ilmunud tiraazh on täielikult ära ostetud ja Tartugi omast jõuti müüa üle 400 raamatukese. Nende bibliofiilne hind on kenasti kerkinud ja kindlasti ka lugemishuvi. Kui enne kohtumenetlust teadsid protokollide olemasolust vähesed, siis nüüd vist suurem osa eestlastest. Kas nad kõik ruttavad protokolle lugema, vaevalt küll. Keelatud, hävitamisele määratud - see igatahes suurendab huvi asja vastu. Keelatud asjadega on meil kaunis head kogemused.
Mis saab müüdud eksemplaridest ja nende omanikest? Kas kohtu otsus laieneb ka heausksele raamatu omanikule? Kuidas sundida neid broshüürist loobuma? Kas puhtsüdamlik ülestunnistus kergendab karistust? Siit saaks veel hulga protsesse ja küllap ootamatuid otsuseidki.
Veel ei ole hilja varustada need õnnetud protokollid asjalike kommentaaridega (seda võiks juudid ise teha ja need soovijaile maha müüa, päästes raamatud tulesurmast ja levitades ühtlasi juutidele olulist infot). Kui ettevõtmisest saadakse mingit majanduslikku kasu, läheks see kommenteerija vaevatasuks või juudi kultuuri edendamiseks.
Protokollide kohtumenetlusse andmisega saavutati küll juutidele soodne otsus, ent vaevalt tants protokollide ümber juudi asja Eestis edendada aitab.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
OLE GOLUBJATNIKOV, USA, New York
Rudolf Alleri lugejakiri «Säilitagem ühtekuuluvus» 5. detsembri «Postimehes» tegi südame soojaks. Samaaegselt lugesin uudistes uskumatult ja raske südamega, et kaitseminister Andrus Öövel süüdistab kindral Aleksander Einselni kommunismivastases võitluses.
Õnnetuseks ei ole need süüdistused suunatud ainult kindral Einselni vastu, vaid ka samuti NATO vastu. Võiks siinjuures meelde tuletada, et NATO, Berliini õhusild, Korea, Vietnam, Pärsia Lahesõda ja tähtedesõda olid põhilised sammud, mis viisid Nõukogude Liidu lagunemisele. Minister Ööveli märkus Einselni kohta solvab NATOt. Samuti kõiki neid, kes on langenud või osa võtnud külma sõja lahingutest. Siia on kaasa arvatud nii mõnedki väliseestlased, kes osalesid nendes lahingutes.
Et Eesti riigi strateegiline eesmärk on NATO ja Euroopa Ühenduse kaitse ja NATO liikmeks saamine, siis oleks vaja kaitseministrit, kellel on positiivsemad vaated NATO suhtes. Loodan, et Riigikogu võtab ette vajalikud sammud kaitseministri asendamiseks. See samm on vajalik Eesti riigi huvides, et võimalikult kiirendada koostööd NATOga ja Euroopa Ühendusega.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
K. TAMMOJA, Harjumaa
Olen juba pikemat aega jälginud erinevate väljaannete kirjanurki ja mul on üsna kurb - inimesed kirjutavad ainult negatiivsetest asjadest. Eriti kurb oli lugeda ühe härra kirja, kus pahandati Eesti Postiga selle eest, et enne jõule saab odavamalt kirju ja kaarte saata. See on ju sama, kui keegi teeb kingituse ja kingituse saaja ütleb, et miks see nii väike ja odav on ning miks ma ta valel ajal sain.
Mul endalgi on vahest postiga probleeme olnud ning olen neid mõttes kirunud, kuid selle jõulukingituse eest tahan küll aitäh öelda.
Teise aitäh tahan öelda Eesti Telefonile. Kuulsin raadiost, et ka neil on jõulude ajal mingi soodustus. On mis on, aga seda küll öelda ei saa, et meie monopolid vahel inimeste peale ei mõtle.
Üldse teen ettepaneku, et jõulude ajal kirjutaksid inimesed positiivseid kirju. Vana tõde on, et kui endale kogu aeg halba sisendad, läheb sellest olemine veelgi kehvemaks. Sama efekt on ka positiivse puhul.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995