Janne Andresoo: kaitseme nii paber- kui e-raamatut

Janne Andresoo Foto: Teet Malsroos

Väärtusliku digitaalse ressursi säilitamisel oleme kõik alles õpipoisid, kirjutab rahvusraamatukogu peadirektor Janne Andresoo.

Mõni aeg tagasi (PM 23.03) kutsus Urve Eslas spekuleerima raamatutes sisalduva info vaid digitaalsel kujul eksisteerimise üle. Ennustamise asemel selgitaksin teemat nende valikute näitel, mille vahel rahvusraamatukogu praegu valima peab.

Esmalt tuleb tähele panna, et trükiste originaalide säilitamiseks tehakse jõupingutusi. Uute tehnoloogiatega katsetamine ja sellesuunaline uurimistöö kannab eesmärki säilitada paberraamatut iga hinna eest. Säilitada püütakse mis tahes kvaliteediga materjalil (papüürusel, kaltsupaberil, tselluloosipaberil jne) talletatut.

Paberraamatu väärtustamine on sisse kirjutatud ka rahvusraamatukogude senistesse, juba sajandeid kestnud toimimispõhimõtetesse: iga rahvusraamatukogu kogub ja säilitab alaliselt teda omava riigi territooriumil avaldatud trükiseid võimalikult ammendavalt. See tähendab iga selles riigis ilmunud trükise esindatust rahvusraamatukogu kollektsioonis.

Teed rajas Prantsusmaa kuninga François I soov aastast 1537 luua võimalikult ammendav raamatukogu kõigist Prantsusmaa kuningriigis ilmunud raamatuist. Sellise maksimaalselt kõiki trükiseid sisaldava raamatukogu loomise vahendiks sai nähtus, mida tunneme rahvusraamatukogude praktikas siiani – sundeksemplar. See tähendab seda, et rahvusraamatukogusse kogutakse igast riigis ilmunud raamatust vähemalt üks eksemplar.

Kuid mis tahes jõupingutusi ka ei tehtaks, paberil kirjutatu ei jää lõpmatuseni loetavaks. Pabermaterjalide pikaajalise säilitamise all mõistetakse aastakümneid-sajandeid: aeglaseks lagunemiseks peetakse 75–199 aastat, üliaeglaseks lagunemiseks üle 200 aasta.

Uuringute tulemusel on teada, et kaltsupaberil olevate trükiste lagunemine on aeglane või üliaeglane. 1920. aastate algul esitas siseministeerium trükiseaduse eelnõusse ettepaneku trükkida säilitamise eesmärgil igast Eestis avaldatud trükisest kaheksa sund­eksemplari kaltsupaberile.

Trükiseaduse menetlemist kajastavast riigikogu istungi stenogrammist selgub, et parlamendi liikme ja ajalehekontserni omaniku Aleksander Veileri ettepanekul jäeti see eelnõust välja. Põhjus oli ilmne – 1920. aastail olnuks seda ideed nii tehniliselt kui ka korralduslikult raske teostada, digitaal­sel ajastul on see aga võimalik. Võib-olla seisneb võti sünergia loomises tööstusrevolutsioonile eelnenud ajastu ja digitaalse ajastu tehnoloogilise kogemuse liitmisel.

Kogutud varandusena talletatud tekstide säilitamiseks ja kättesaadavaks tegemiseks võetakse appi mikrofilmimine, kättesaadavuse märkimisväärseks parendamiseks digiteerimine. Tõsi, digitaalse säilitamise optimism on raugemas, kuid me ei saa lasta kultuuripärandil kustuda, oodates ülehomset päeva.
Sama oluline kui paberraamatutes sisalduva informatsiooni säilitamine, on digitaalselt tekkinud tekstide säilitamine. E-raamat on tulnud, et jääda füüsilisel või ainult virtuaalsel kujul. Tehnoloogia arengut, mis on tekkinud vajadusest, seisma ei pane.

E-raamatute kogumine, säilitamine ja ka tulevikus kättesaadavaks tegemine on ülesanne, millele raamatukogud aktiivselt lahendusi otsivad. Kui aga kogemust selles vallas mõõdetakse maailmas mõne aastakümnega, kas saame rääkida digitaalse materjali pikaajalise säilitamise puhul pikemast perioodist? Kas pikaajaline on 15–20 aastat? Kuigi digitaalne tehnoloogia on suurepärane vahend informatsiooni levitamiseks, ei saa seda paraku ka elektroonilise info pikaajalisel säilitamisel veel kõige usaldusväärsemaks pidada.

Elektroonilised tekstid on aga sama väärtuslik kultuuripärand kui trükised, millega tegelemine on rahvusraamatukogude peamine roll. On ka vastupidiseid arvamusi, mis küsivad, miks raisata ressurssi elektroonilise info säilitamisele, kui sellega juba tegelevad mitmed organisatsioonid, näiteks Internet Archive (www.archive.org). Aga nad ei tee seejuures valikut meie rahvuslikku huvi silmas pidades.

Me ei saa elektroonilise info säilitamisel loota teistele riikidele, vaid peame koondama esmalt Eesti mäluasutuste jõud. Et veebiressurss on määratu, tuleb siin teha sisulisi valikuid. Rahvusarhiiviga oleme kokku leppinud meedia, muuseumide jt asutuste ekspertidest koosneva töörühma loomises, kes valikukriteeriumide üle otsustaks. Loomulikult tuleb koostööd teha ka rahvusvahelisel tasandil, sest me kõik oleme digitaalse ressursi säilitamises õpipoisid.

Kogumise, säilitamise ja kättesaadavaks tegemise ülesanded on rahvusraamatukogudes nagu mündi kaks külge: ilma üheta ei ole teist. Kogumine ja säilitamine on tegevused, millega kujundatakse tekstide kättesaadavuse potentsiaal ning tagatakse nende järjepidev kättesaadavus.

Digitaalsed koopiad annavad võimaluse kasutada väljaandeid, mis olid halva seisundi tõttu aastaid kättesaadavad ja kasutatavad vaid valituile. Mugavast kättesaadavusest võib saada paljude seni riiuleil seisnud ja unustatud raamatute elustamine, mille pinnalt saab luua uut teadmist. Seda mõtet kannab ka üle Euroopa ja Eestiski pakutav EOD (eBooks on Demand) digiteerimisteenus, mille tunnuslause ütleb: «Kingi vanale raamatule uus elu!» Autoriõiguse alt vabadest raamatutest saab nüüd hõlpsasti tellida e-raamatut. Selle teenuse puhul teevad lugejad valiku, milliseid tekste nad vajavad.

Miks mitte minna aga veelgi kaugemale ja tellida e-raamatuid missioonitundest säilitada rahvusmälu? Raamatukogud sellele kätt ette ei pane – digiteerimine on praegu siiski parim võimalus kultuuripärandit selle pärijatega jagada. Toetusaktsioonid on teretulnud ning vanadest raamatutest ­e-raamatute tellimiseks vajaliku info saab rahvusraamatukogu kodulehelt (www.rahvusraamatukogu.ee/eod).