Tõnis Rüütel: netikasiinode valik – austada riiki või mitte?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti hasartmänguturule on saabunud uued tegijad – internetipõhised hasartmängukorraldajad. Tegelikult ei olegi nad uued, sest seni seadustega reguleerimata valdkonnas on nad siinsete mängijate pealt ka kopsakat kasumit teeninud juba aastaid.
Kuigi seadus võeti riigikogus vastu juba poolteist aastat tagasi ning see jõustus selle aasta alguses, ei ole enamik siinsel turul seni aktiivselt tegutsenud kaughasartmängukorraldajaid siiani asunud vajalikku litsentsi taotlema.
Paljud rahvusvahelised kaughasartmängukorraldajad, kes siiani on nautinud oma nn asukohamaa ülimadalat maksukoormust, seisavad silmitsi põhimõttelise valikuga – asuda maksma makse erinevates «reaalsetes» tegevusriikides või üritada neist kõrvale hiilida. Kusjuures selle valiku ees ei olda mitte ainult Eestis, vaid ka teistes Euroopa riikides. Kuigi Eesti on üks Euroopa väiksemaid riike, ei ole see siiani takistanud ega tohi ka edaspidi takistada meid käitumast riigina.
Konkreetselt Eestis on kaughasartmängude korraldamist reguleerivad seadusepunktid nii mõnegi teise riigiga võrreldes oluliselt lihtsamini täidetavad. Ka maksukoormus on mõistlikul tasemel. Seadus kehtib võrdselt kõigile – kohalikule ja välismaisele, suurele ja väikesele ettevõttele. Kuna litsentsi omandamise järel on maksukoormus seoses teenitava tuluga, on ka riskid teenusepakkuja jaoks mõistlikult maandatud. Seega sõltub kõik ikkagi tahtmisest seadust täitma asuda.
Hea näitena võib tuua internetis kasiinomänge, spordiennustust ja pokkerit korraldava Unibeti, kes on viimasel ajal võtnud ette mitmeid projekte, mis nagu viitaksid, et ettevõte on Eestist ja siinsetest mängijatest huvitatud. Olgu selleks siis jalgpallimeeskonna sponsoreerimine või kaubamärki promova saate tellimine TV 3s. Otsus kas või sellesama telesaate jaoks miljoneid kroone mängu panna on pealtnäha tulnud mängleva kergusega. Samas otsust kulutada mitu korda väiksem summa Eesti riigi seaduste täitmisele ja litsentsi taotlemisele ei paista siiani tehtud olevat.
Kummastav on lugeda sellesama Unibeti esindaja valjuhäälseid selgitusi, et tõenäoliselt nemad Eestisse ei tule ja sellest kaotab Eesti riik meeletult. Mida riik siis õigupoolest kaotab? Seni ei ole Unibeti-taolised korraldajad tasunud Eesti riigile ühtegi maksusenti ning kui nad seda hoolimata uuest selgest regulatsioonist ka edaspidi teha ei soovi, ei jää Eesti riik sellest varasemaga võrreldes sentigi vaesemaks. Küll aga jääb riigil saamata uuel seadusel põhinev ootuspärane tulu ja ühtlasi puudub riigil võimalus kaitsta oma kodanikke. Litsentseerimata korraldaja on kui lindprii, kelle usaldusväärsust riik kontrollida ei saa ning kes võib südamerahuga koorida seitse nahka ka probleemselt mängurilt. Endast lugu pidav riik sellist suhtumist taluda ei saa.
Üks on kindel – kaughasartmänge reguleeriva seaduse valguses saab lähiajal oluliselt selgemaks, kes valdkonna rahvusvahelistest põhitegijatest Eesti riigist ja siinsest turust reaalselt hoolib ning kelle jaoks oli see turg oluline vaid segastel aegadel kiire kasumi taskusse pistmiseks.