Venemaa föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) peamaja Moskvas Lubjanka väljakul. FSB karmistab võtteid terroristide tabamiseks Ingušimaal.

FOTO: AFP / Scanpix

Terrorism tuleb peatada seal, kus asuvad tema juured

Sõnumid terrorirünnakutest naaberriigis Venemaal on tänavu kevadel muutumas kahetsusväärselt tavaliseks. 29. märtsi hommikused plahvatused kahes Moskva metroorongis tõid kaasa 40 ohvrit ja sadakond vigastatut. Kaks päeva hiljem õhkisid suitsiiditerroristid kaks pommi Põhja-Kaukaasias, Dagestani linnas Kizljaris. Esimese plahvatusega meelitati kohalikud miilitsajuhid sündmuspaigale ja teisega nad tapeti – kokku 12 hukkunut. Ka aprillis on Põhja-Kaukaasias juba plahvatusi kärgatanud.

Mullu 27. novembril lasid terroristid pommiga rööbastelt välja Moskva-Peterburi kiirrongi – eri andmeil 27 või 28 hukkunut. Nord-Ost 2002, Beslan 2004 ning ka 2004. aasta enesetapurünnak Moskva metroos – Venemaa uuema ajastu terrorismiloos on kahetsusväärselt suur hulk veriseid lehekülgi.

Viimased rünnakud näitavad kahjuks Vene võimude jätkuvat suutmatust oma koduse terrorismiohuga toime tulla. President Medvedevi välkvisiit Dagestani 1. aprillil sarnanes kõrvalt vaadates juba mõneti nende üllatusvisiitidega, mis USA president Bush tegi Iraaki või Obama äsja Afganistani. Vahe on aga selles, et ameeriklased külastasid maailma pingeallikaid, Medvedev pidi lendama oma maisesse terrorikoldesse.

Juba ametlikke numbreidki vaadates on seal kandis hoogustumas tõeline sõda föderaalvõimude ja kohalike äärmuslaste või islamivõitlejate vahel. Nii teatas FSB juht Aleksandr Bortnikov 1. aprilli nõupidamisel president Medvedeviga, et kui 2009. aastal toimus Dagestanis 38 terroristlikku akti, siis tänavu kolme kuuga juba 47.

Põhja-Kaukaasia on sisenenud vägivalla nõiaringi, millest on äärmiselt raske välja pääseda. Moskva metroopommide õhkimise põhilise motiivina on siiani kõneletud kättemaksust. Väga raske on uskuda, et noored naised võiksid enesetapuplahvatusi korraldada mingil maailmavaatelisel, isegi usulisel motiivil, kui sellega ei seonduks isikliku maailma kokkuvarisemine ja lähedaste surm.

Jõuamegi tõdemuseni, et tol hetkel, kui põuepommitaja on juba metroosse sisenenud ja valmis end õhku laskma, on tema peatamise võimalused tühised. Terrorism tuleb peatada seal, kus asuvad tema juured. Kui Vene eriteenistused suudavadki mõne pommitamiskava või pantvangivõtmise plaani ka enne täideviimist avastada, siis mõni teine pääseb ikkagi sõelast läbi.

Venemaa terrorioht ei vähene enne, kui Põhja-Kaukaasias ei minda tõsiselt terrorismi sotsiaalmajanduslike lätete kallale: võimu omavoli, korruptsioon ja muu sarnane. Kahjuks on selliste muutuste saavutamine lihtsamaiski oludes raske, kulukas ja aeganõudev.