Sellise tööga teenib ca 6000 krooni kuus. Kui lisada korra pealt liiter alkoholi ja kaks pakki sigarette, tuleb kuus boonusena 2000 krooni. Kagu-Eesti inimesed on küsinud riigilt endalegi neoonvesti, ent pole seda saanud. Aasta pärast valmiv Koidula piirijaam oma 190 töökohaga olukorda ei paranda. Keskvõim pole aastaid regiooniga tegelnud, vaid on hoopis kõigest mööda vaadanud.
Praegune poliitika soosib monopole ja laseb siinsel kütuseturul tegutsevatel hiidudel kehtestada diktaadi. Teenitav kasum ei lähe Eesti majanduse elavdamiseks, vaid voolab välja ja turgutab heaolu mujal.
Kunagi oli meil riiklik kütusefirma EK. Praegune turul valitsev olukord nõuab välisfirmade diktaadi ohjeldamiseks aga riiklikku kütusepoliitikat. Alustada võiks väiksemas mahus. Võiks olla neli-viis automaattanklat Tallinnas ning paar-kolm Tartus ja Pärnus. Eesti seadustes ei ole viidet, et riik ei tohiks kütuseäriga tegelda.
Riikliku kütusefirma tekkega tasakaalustuks turg, tekitataks konkurents ja hinnad tuleksid alla. Rahvas tarbiks enam ja makse korjatakse rohkem. Piiri äärde ehitatud tanklate loomisega tekiks uusi töökohti. Venemaal on samuti aktsiisid ja maksud, müük toimub maailmaturu hindadega.
Eestiga võrreldes on hinnavahe kahekordne. Keegi ei ole käskinud meil aktsiise tõsta, valitsus on liiga aktiivse tegevusega vindi üle keeranud ja tulemus on käes. Veofirmad ei tangi ammu siin, vaid teevad seda Leedus, kus diisli liiter meist kaks krooni odavam.
Lõunaeestlased eelistavad tankida Lätis, kus bensiin 80 senti soodsam, või tehakse aastased Vene viisad ja käiakse kord nädalas Petseris. Tanklates on müük mullusega võrreldes kukkunud kolmandiku, Kagu- ja Lõuna-Eestis vähenenud poole võrra. Riigikogu ja valitsus peaksid selgeks tegema, kus kulgeb maksutaluvuse piir ning kust alates hakkab raha riigist välja voolama.